Süsteemi ohvritest

 Olen pereterapeudina igati pädev ja kogenud. Oma teenust ma aga eriti ei reklaami, kuna üha enam olen hakanud tegelema oma teise suure armastuse, muusikaga. Meil on Jaaniga hea kontsertmõtiskluste tiim, samuti viime koos läbi paljusid kiriklikke talitusi, see köidab mind väga. Siiski võtan pereterapeudina vastu oma kauaaegseid kliente ja neid inimesi, kes tulevad mu klientide soovitusel. Nii on kõike parasjagu. 

Kui pealinna sotsvaldkond mulle möödunud sügisel koostööettepaneku tegi, mõtlesin asja üle pikalt. Olen ennegi linnaga koostööd teinud. Ühekordsete projektidena. Töötasuks sain toona sama summa, mida kabinetiski oma vastuvõtutasuna küsin. Asi toimis. 

Nüüd on aga ajad muutunud. Erinevate tööde eest on keegi koostanud hinnakirja ja välja mõelnud ka selle, kui kaua antud teenuse osutamine võiks aega võtta. Nii tasutakse pereteraapia eest Väikene Summa, aga ka aega selle teenuse ühekordseks osutamiseks on ette antud Natuke. Minu tavapärased seansid on seitsekümmend viis minutit ja isegi need venivad tihtilugu üheksakümnesteks. Pakutav oli niisiis jahmatav.

Et olen saanud kõrgkoolis igati korraliku hingehoidja väljaõppe, suudan turvaliselt ja professionaalselt läbi viia ka leinanõustamisi ning traumateraapiat. Leinanõustamine on pealinna ametnike jaoks selline alamat liiki ettevõtmine, mille eest on ette nähtud Väga Väikene Summa, aga aega selle ühekordseks osutamiseks vajatakse nende hinnangul Üsna Palju. Pakutav on niisiis veelgi jahmatavam.

Ometi võtsin ma koostööpakkumise vastu. Siiras aidatatahtmine. Soov tegeleda veidi raskemate juhtumitega. Lootus, et asjad muutuvad.

Minust sai osa “Suurest Süsteemist”. Kui teiega sõlmitakse koostööleping sel viisil, et te täidate absurdse hunniku pabereid, millelt vaatavad vastu vaid seadused, käsud ja keelud, kui te saadate enda kohta meeletu hulga dokumente, allkirjastate kogu selle portsu üheksainsaks megasuureks nõutud kaustaks, kui te saadate selle kõik teele ja ei saa vastuseks mitte ainsatki sõna, siis küllap taipate õige pea, et teie kui inimene seal paberihunniku taga pole üldse oluline. Peaasi, et toidaksite Süsteemi. 

Nad vaesekesed ei tea, et Süsteem ei saa ega hakka ealeski toimima ilma Inimesteta, kellega tuleb pädeval viisil suhelda. X ametnike poolt minu äranullistamine oli esimene märk, et asjad ei tööta. 

Lühike lause “täname, saime teie dokumendid kätte” ja isiku nimi, kes selle vastuse kirjutas, oleks olnud väga vähe aega nõudev asi, mis vähemalt alguseks muutnuks kogu selle supi vähegi helpimiskõlbulikuks. Miks ma need dokumendid kõige selle anonüümsuse peale ikkagi allkirjastasin, ei tea. Küllap olen jahmatavatele ja lubamatutele asjadele reageerimisega aeglasevõitu. 

Kõik edasine ajab aga lausa juukseid katkuma. Sest siis tulid mängu x ametnike veelgi ebakompetentsemad alluvad. Kas te näiteks kujutaksite ette, et ametnik nõuab “leinateraapiat” olukorras, kus kõik märksõnad lausa röögivad näkku, et tegu on trauma ja kriisiga? Mina hammustan koheselt läbi, et too “leinateraapia” on lihtsalt poole odavamaks hinnatud teenus, mida mulle, arvatavale lollikesele peale surutakse. 

Aga sellega asi ei piirdu. Ametnikud ei tea, et ka “leinateraapia” läbiviimisel on omad reeglid. Kindlasti ei saa seda teha nii, et kabinetis on korraga teda tabanud šokist täiesti apaatne ema ja tema kolm äärmiselt eri vanuses last. Ma ei vii sellist “teraapiat” eluilmaski läbi! Ka sunniviisiliselt mitte. Olen juhtumisi pereterapeut, kellel ka trauma-alane väljaõpe, seega tean hästi ette kujutada, mis elu säärases kodus parasjagu elatakse. Mul on esmalt vaja ema jalule ja toimima saada. Teate küll, nagu lennukis tuleb häda korral esmalt täiskasvanule hapnikumask asetada. 

Seejärel tuleb mul eri vanuses lastega viia läbi mitmeid erinevaid teraapiaseansse. Teate, kolmesega toimub see kõhuli maas, üheksasega läbi joonistamise või voolimise ja kuueteistkümnesega tema eale vastavalt. Aga ma ei saa seda x ametnikule öelda, sest ma ei tea, kes ta on, mis on ta nimi ja ametinimetus ja kas mulle selle töö eest mingit tasu ka makstakse. Jah, ka see “ebaoluline” nüanss.

Õnneks jätkus mul oidu hakata uurima, kuhu pagana kohta need suurejoonelised aruandlusdokumendid esitan, mille alusel oma töö eest teenitud sandikopikad kolme nädala jooksul kätte saaksin. Aga seda kohta pole ma siiani leidnud. 

Kui mulle kirjutas mingi roosinupukene ätt geemail komm (või midagi taolist) kuskilt erameilist ja selgus, et ametnik ei olnud minuga suvatsenud isegi ühendust võtta, et mulle töö üle anda, vaid oli kõik dokumendid, saatnud “roosinupukese” taga olevale abivajajale, ja kui taaskord selgus, et “roosinupukese” taga oleval inimesel on karjuv vajadus traumatööks, mulle on aga temale saadetud (!) dokumendis tehtud ülesandeks läbi viia leinatöö (sest see on ju praktiliselt tasuta) ja ka “roosinupukese” peres on taas hulk erivanuselisi lapsi, sai mu mõõt täis. 

Ma ei lappa enam dokumente, millal ja kust võiksin oma töö eest raha saada. Ma ei otsi enam mööda pabereid, kas ja millal ja mis numbrilt on mingi anonüümne ametnik mulle helistanud. Ma lõpetan kogu selle jama jalamaid. Jätku oma mõnikümmend eurot kus see ja teine. Las läks Süsteemi kõhtu. 

Hoopis nukram on fakt, et asi ei toimi. See fakt pole isegi nukker, vaid jõletu, sest need armsad inimesed, katkised ja traumeeritud pered, kes isikliku raha eest mööda terapeute ja psühholooge ja psühhiaatreid ei jaksa käia, vajaksid tohutult abi. Ma oleksin saanud neid veidikenegi aidata. Aga see tehti mulle täiesti võimatuks. Kas teate, kui palju ma nende lõputute paberite peale aega raiskasin? Milleks… Minu kui spetsialistiga oli nende robotite, kes asju otsustavad, suhe null.

Niisiis loobun. Aitas sellest, et korraks oma nina “Suurde süsteemi” pistsin ja mind mingiks sodihunnikuks  “paberihundistati”.

Ma olen väga hea süsteemne pereterapeut. Mul on vastav tõenduspõhine haridus, viieaastane põhjalik väljaõpe, tänaseks tohutu töökogumus. Ja eneseväärikus. Jätkan 100% erapraksises.