Kui tänased laskumised olid kaetud paksude lumavaaludega, mille all peitis end kurikaval jäine pinnas, mis kõike kokku võttes muutis olemise äärmiselt ebastabiilseks, ei olnud minu poolt kuigi arukas olla tavapäraselt hulljulge. Mis sest, et mulle kiirused meeldivad. Arukam oleks olnud järgida mõtet, et tark ei torma. Ma oleksin pidanud vähemalt esimesel korral sellest mäest laskudes olema veidike ettevaatlikum, vähemalt seal all järsemas osas. Aga mina polnud!
Kui ma igavese hooga päris all tõstulite juures käntsa käisin, hakkadin algul hoopis naerma. See kukkumine oli lihtsalt niivõrd jabur! Lumevaalu all oli jääkoorik, mis muud! Aga kui end üles upitasin, taipasin, et olen saanud korraliku nätaka. Ja kuhu!? Häbemeluu pihta! Ma ei saa aru, kuidas, sest kukkusin ju küljele, aga nii see on. Külg pole üldse valus. Ja ka see koht pole kogu aeg valus, ainult teatud asendis. Aga, mis sest asjast homme saab, ei tea. Kas üldse liigun…
Siin ma siis nüüd äraseletatud näoga istun. Natuke nagu ohmu. Aeglast sõitu teha ei viitsi, kiiret enam hästi ei julge. Istun kohvikus pehmes tugitoolis ja vahin mäge. Lapsed sõidavad kuskil. Noh, tegelt pole ka sel olemisel midagi viga, kuigi vuhisemine on mõnusam…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar