Praegu on inimeste ja nende elukaare eripärade käsitluse osas hoopis teistsugune aeg, kui siis, kui mina laps olin.
Näiteks ei tee praeguse aja noored neiud oma menstruaaltsüklist mitte mingit saladust, ja teate, minu jaoks tundub see niiiiii normaalne ja ma olen nende üle niiiii õnnelik! Kui mõni mu plikadest söögilauas hooletult viskab, et “ma täna sauna ei tule, mul on päevad ja kõht vastikult valutab” või et “x oli täna seetõttu närvis, et tal hakkavad varsti päevad”, on mul läbisegi rõõm nende ja kurbus toonase iseenda, noore kompleksides tüdukukese pärast.
Menstruaaltsükkel oli üks hullemaid asju, mille pärast ma neiueas häbenesin ja kannatasin, kuigi sama asi on ju absoluutselt igal suguküpsel naisel. See on loomulik ja normaalne - nagu lapse sünnitaminegi. Inimkonda poleks olemaski, kui naistel päevi poleks!
Minul aga polnud päevadest mingit aimu ja küllap oleksin esimesel korral end poolsurnuks ehmatanud ja mõelnud, et jooksen verest tühjaks, kui mu hoovi-sõbrannad poleks mulle seda uudist ühel heal päeval teatanud. Mäletan, et ma ei uskunud neid. Ja nemad keksisid üles-alla, silmad suured peas, et “sa ei teadnudki!?” Ning olid hirmus tähtsad ja targad.
Ei, ma ei teadnud. Kui kuulsin, et selline asi hakkab korduma kuust kuusse (nad vist ütlesid, et kogu elu), oli mu hämmeldus veelgi suurem. Kui tahtsin uudise omakorda teistele sõbrannadele edasi rääkida ja nemad hüüdsid mu poole sõna pealt “teame, teame!”, ei osanud ma korraga üldse olla. Eks ma võtsin asja teadmisek, mis mul üle jäi- aga ei mõistnud, miks keegi minuga sel teemal ei räägi. Ise küsida ma ei julgenud. Ootasin kramplikult seda “esimest korda” ja tasapisi kinnistus minus tunne, et tegu on millegi väga häbiväärsega, mis tuleks kõikide silmade-kõrvade eest peita, kui see viimaks ilmneb. Aga kuidas?
Kui “see” päev kätte jõudis, polnud ema kodus. Ta oli hoopis Ungari reisil. Mingeid hügieenisidemeid ma kusagilt otsida ei osanud ning isalt ei suutnud hoopiski küsida. Mis ta must muidu arvab… Meeleheites helistasin vanaemale. Vanaema oli mulle lähedane ja sai kohemaid asjast aru. “Vaene laps!” ütles ta esmalt lohutuseks, (nagu minul ainsana oleks selline drastiline omapära), siis aga andis nõu otsida vajaminevat ema pesukapist. Uhh, õnneks leidsingi!
“Esimese korraga” läks niisiis suhteliselt hästi, edasi oli aga ikkagi segane värk. Keegi ei arutanud minuga näiteks seda, et esimesed päevad ei pruugi olla väga regulaarsed, mistõttu oleks tark “neid asju” igaks juhuks alati kaasas kanda. Ja et vererohkuski on väga varieeruv.
Nii juhtuski kord, et veetes sõbranna vanaema juures suvepuhkust, olid järsku päevad platsis. Ohus oli vanaema voodipesu, mu enda riietest rääkimata. Loomulikult ei julgenud ma minuga juhtunud “jõledusest” kellelegi rääkida. Tegin wc-s käepärasest, see tähendab tualettpaberist endale “sidemed” ja üritasin end hetkil, mil kedagi majas polnud, kraani all kuidagi pesta. Mõni päev see isegi veidi õnnestus, külma veega. Kui majas oli ühine saunapäev, keeldusin teistega sauna minemast. See jube häbi oleks ju riietumisel avalikuks tulnud! Et Wc paberid olid toona kõvad ja vähese imavusega, ei ole vist eriline uudis. Tõesti, vaene mina…
Täna on kõik hoopis teisiti. Mu tütarde sõbrannadel pole olnud mingit raskust “neid asju” minu käest küsida, kui häda platsis, noh, näiteks maal. See on ju sama nagu plaastri küsimine. Või peavalurohu.
Aga jah, nõuka ajal ei räägitud avalikult isegi sünnitusest, inimese elu algusest, otsekui oleks seegi midagi eriti häbiväärset. Oli vast kummaline aeg!
Aga teate, mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid ühest teisest teemast, mida samuti nõuka ajal “olemas ei olnud” ja mida uuel eesti ajagi on püütud hoolega “kappi suruda”, kuigi ka see käib vääramatult naiseks olemise juurde. Menopausist.
Kõik eelnev oli selle pikk sissejuhatus.
(Järgneb)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar