Üks asi veel, mis mõttesse tuli.
Kui inimene on lapsena saanud tunda emotsionaalset väärkohtlemist, elanud sõltuvushäirega vanema(te)ga peres, tohutult hõivatud vanema(te)ga peres või muul viisil ärevuses ja äraarvamatuses, saab ta täiskasvanuna lisakaristusena kaasa selle, et ta ei oska leida endale partnerit, kes oskaks teda väärtustada, kes ei teeks talle haiget, kes ei murraks ta südant. Ebakindlas keskkonnas kasvanud laps peab kõik need tõed, mida teine juba lapsena endasse ahmis ja normaalsuseks pidama õppis, täiskasvanuna järk-järgult omandama. Kui ta siis juba käega ei löö, sest see teekond pole lihtne. Elukogemuse puudumise tõttu kipub noor inimene ikka oma mustritesse astuma ja sealt saavad alguse uued hingehaavad. Sedapuhku juba partnerilt.
On alles lugu…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar