Augustile

 Sa sume august annad mulle tooni,

mis kõlab muusikas kui re bemoll,

nüüd männilatvu sirutun,

kus sol 

käib hetkeks välja lahenduse fooni,

mis kergendatult hingata mul lubab.

Kuid sina, sume august, vargsi juba

pooltoonides mu seljataha tipid!

Kas on see viis või pelgalt hääleproov

või ülesäratamissoov

või teised nipid

mis läheduseks katsetavad luba?

Oh, sume august, anna mulle asu

sest pole kasu,

kui sooja teki mulle peale heidad,

kuid iseend kromaatiliselt peidad,

ja luurad heliredelil!

See männiladvust alla küll ei aita -

mu kõrvu disharmoonia ei paita.

Sa pigem tantsusedelil 

mind enesele märgi.

Et päikese ja päevatööde järgi

me viisid kõlaks summutatult sumedad,

ja ööd - mm, oleks tummised ja tumedad...