Parem

Ja jälle on kõik hästi!

Olen heas tundes, tajun oma keha, käsi, jalgu, silmi, südant, kõik toimib. Elus on teatud korrapära, tööasjad on loogilised, tõsi, arvutisüsteemis oli neil päevil mingi imelik kala ja inimesed ei saanud kätte oma aegade kinnituskirju, see veidi häiris, aga ei mõjunud sugugi kokkukukutavalt. 

Lapsed valmistuvad kooliks. Tuleb osta uusi riideid, koolitarbeid. Jälle tüütu, aga ei enamat. Tatsan nendega mööda poode, vahel vaat et minestamise piirini, aga mind see ei murra. Sellised asjad lihtsalt tuleb ära teha. Kes siis muidu nende eest hoolitseks? 

Tundeelu loksub samuti tasapisi uuesti paika. Eks mul ole ikka tugev lapsepõlve muster sees, mille kohaselt iseenda vajadused ära kipun unustama. Oma piirid kehtestan samuti pigem hilja, kui õigeaegselt ja seda tehes võin olla liialt emotsionaalne ja ärritunud. Aga tegelikult ei murra mind seegi. Oma valikud teeme ise, teisi inimesi pole meie võimuses muuta, eks sellega tuleb päev-päevalt arvestada. Kui tass mingis valdkonnas tühjavõitu, on see muidugi keerukam. 

Südameasjadega on komplitseeritum. Eriti, kui oled isikuomaduste poolest tundlik ja ühest küljest nagu tead, mida tuleks teha või tegemata jätta, teisalt talitad südame sunnil risti vastu, leides sellelegi omad põhjendused, mis ei pruugi olla sugugi kergekaalulised. Arvan siiski, et säilitades siiruse ja eheduse, ei saa jääda kaotajaks. Neil kokkukukkumishetkil on aga just seesama kaotuse või läbikukkumise tunne kõige valdavam. Vähemasti minul. 

Ma ei tea, kas oskaksingi päris rahuseisundis elada. Mu ümber on ju alati olnud suur virrvarr, palju inimesi, miljon kohustust ja segased suhted. See aga, mis minuga praegu toimub, annaks justkui tunnistust, et see on siiski võimalik. Minuga toimub praegu rahunemine. Need sumedad päevad ja õhtud annavad selleks ideaalse võimaluse. Ma ei soovi hetkel kellegagi suhelda, välja arvatud mu pere, ei taha osa võtta ühestki koosviibimisest, ei tarbi eriti sotsiaalmeediat, ei räägi pikalt telefoniga. Nagu lubaks rahumeelset elu, või kuidas?

Tegelikult ei ole ma päris paljusid asju suutnud andestada. Osad neist on selleks ka liiga värsked, teised aga aastatetagused. Mõtlesin neile täna päris pikalt. Head, kindlat tunnet see õnneks ei kõigutanud. Tõstsin kõik need teemad ühele riiulile, mine tea, ehk kirjutan neist kord pikemalt.

Igatahes, mu äraolemisel on jumet ja lootust!