Äike

 Mulle meeldib äike. 

Äikese-eelne õhk oli ülipalav, sumbunud. Tundus, nagu polegi midagi hingata. Taevas oli juba pilves, aga pigem selline ühtlaselt hall, mittemidagiütlev, nagu kõige tavalisematel pilvistel päevadel. 

Esmene raksatus kostis kusagilt kaugelt. Seejärel tekkis pinev vaikus. Nii kaugel kõmisev kõu võib vabalt ka mööda minna, sestap jätkasin verandal lamamistoolis rahulikult lugemist.

Teine möiratus oli juba märksa lähemal. Tammelehed hakkasid tõusvas tuules tasakesi klõbisema. Aga ikka veel ei olnud midagi erilist. Suhteliselt vaikne, lämbe. 

Uus raksakas oli pikem ja otsekui lõhestas taeva. Kellegi võimas käsi rebis pilved pikuti pooleks ja rebenemisel sähvatas välgunoolgi kahe pilvepooliku vahelt välja. Nüüd oli juba selge, et äike käib meie juurest kindlasti üle. 

Asi läks kiiremaks. Tuul tõusis. Raksatused sagenesid veelgi. Tammelehed kahisesis juba vägagi kuuldavalt. Põõsaste piitspeenikesed oksad võdisesid maadligi nagi hiiresabad.

Esimesed piisad. Ma ei tõusnud veel toolilt. Jäin pooleldi räästa alla. Mul oli soe ja põnev. 

Aga siis hakkas tõeliselt sadama. Välk sähvis pidevalt taevalaotuses, peaaegu kogu aeg kostsid ka kärgatused. Tuul kogus veelgi jõudu. Nüüd liikusid isegi tamme tugevad oksad. 

Mul oli aeg tuppa minna. Pool mind oli jämedatest piiskadest märjaks saanud. Hakkas pisut jahe. 

See õhk, mis sajuga sumbunud õhu asemele tekkis, oli nii värske ja mõnus, et jätsin verandaukse avatuks. Maapind sai tublisti kasetud, vaatemäng oli oodatult võimas. 

Siis äike taandus. Üksikud suured puulehtedelt langevad tilgad meenutasid veel olnut, aga peagi pistis päike oma rõõmsa silmnäo mornide pilvede vahelt välja. 

Hetkega oli äikese-eelne soojus tagasi.