Mul on nii äge sõbranna. Ta helistas ja ütles, et me peaksime Ukrainasse appi sõitma. Äkki peaksime lausa sõtta minema, arvas ta, seal sõdib teisigi naisi...
Ma sain aru, mida ta selle väljaütlemisega mõtles. Et ta lihtsalt ei tea, kuidas aidata. Et ebaõiglus käib tal üle mõistuse. Loomulikult ei sobi kumbki meist sõdalaseks. Ja loomulikult ei lähe me kumbki oma laste kõrvalt kusagile. Aga mida siis teha?
Mitte midagi. Saate aru, mitte midagi. Jah, salvestasin Jaani kiriku torni kaks korda päevas kõlava Urkraina hümni. Aga see ei aita ju neid! Väljendasin lihtsalt oma toetust, muret ja hoolimist. Enda tasandilt. Oma soojast, turvalises kodust.
Jälgin, kuidas talitavad teised inimesed. Mõni on algatanud riiete ja muu vajaliku kogumise kampaania. Mõni jagab värskeimaid uudiseid rindelt. Mõni katsub huumoriga ja postitab ajakohaseid karikatuure. Mõni algatab heategevusliku kunstimüügi või korraldab toetuskontserdi. Mõni jagab infot Ukraina poole ja sealt tagasi suunduvate autode kohta. Peaaegu kõik on oma fotodele lisanud kollase-sinise lipu. Kõik kurvastavad ja ei mõista, kuidas on selline asi 21.sajandi Euroopas üldse võimalik.
Paraku ei saa mitte keegi peatada seda, mis reaalselt toimub. Me ei saa midagi teha, kui rünnatakse koole, haiglaid, lastekodusid. Me ei saa tõkestada ühiskondlikku, kogukondlikku ja perekondlikku katastroofi, mis hävitava jõuga neist inimestest üle käib. Me ei saa vaadata nende inimeste silmadesse, kelle elus on maailma kõige raskemad, kurvemad hetked. Meediast näeme sest tohutust hävitustööst vaid mõnda kildu. Alateadvuses tuksub hirm nii nende, kui oma kodumaa pärast.
Oleme kõrvalseisjad. Kaugemal positsioneerivad empaatilised inimesed. Igaüks omamoodi ahastuses. Päriselt appiminekuks võimetud. Jõuvahekorrad on liiga ebavõrdsed.
Peaksin minema pagulaskeskustesse appi kriisitööd tegema. Kutsuti. Oleks mu vene keele oskus ometi grammivõrdki parem! Ahastuses inimese jaoks on küll söök, jook ja uni esmatähtsad ja ärakuulamine teisel kohal, ometi tunnen, et mu tööriistakohvrisse kuulub ka kõne kaudu edasiantavat. See on tõesti ainus, milles saaksin reaalselt aidata. Tõsi, lähedasi ja kodu ei anna tagasi ka selline töö...
Mu maja on nii vaikne. Ka ümbruskond on tardumuses. Ma ei taha mõeldagi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar