Külm kevad

 Külm kevad kannab paastuaja nägu

Õhk jahedas on vaiksem, hõredam

Kui maailm näitab sõjaaja tegu,

Siis rist on veelgi toorem, karedam,

Ja lärmi palju, kuid ei kaja vastu,

Sest valu õõnestab ja eraldab.

Ja palvetes kas siiski surm ei astu

Sel kevadisel ajal kenamal

Nii valusasti meie aja kanda,

Et võimatuna tundub Lunastus

Ja vabadus end Looja kätte anda?

Vist ripuksime pigem ristipuul

Me ise? Kuigi teadmata mispärast.

On halvav hirm, mis pimedaks meid teeb

Ja kõrvust kurdiks. Kaotame end ära.

Kuid Ime saabub peale ristiteed

Ja lilled saavad õitseda ka homme

Kui päike sunnib külma taanduma.

Ja lennukid ei heida enam pomme,

Vaid keset surmaorgu maanduma

On valmis. Kuna surm on võetud ära

Ja kannatus me eest, mis kohutav.

Kas juba paistab ristil päiksesära,

Tee igavesse ellu lohutav?