Jõusaalis

Käin kaks korda nädalas jõusaalis. Mul on personaaltreeneri poolt ekstra mulle väljatöötatud kava. Ühel päeval teen ühtedele, teisel teistele lihasgruppidele vajalikke harjutusi. Tunnen ennast üha pädevamana, kuid on ka kitsaskohti. 

 Mõned aparaadid mulle väga ei istu. Ühe vahele tuleb end näiteks sääripidi pressida, et seejärel hoopis reie eesmisi lihaseid treenida. Olen proovinud nii ja naa, ikkagi vajutab too masin mu sääred lapikuks ja tekitab neisse ebamugavust ning valusegust raskustunnet. Reied jäävad teenimatult tagaplaanile. 

Kui Ken siseneb saali, “saab tuba valgust ja selgust täis.” (Seda fraasi kordas kunagi üks vanaldane lugejatädi Pärnu mnt. pulmamajas, kus Otsa-kooli ajal bändiga muusikat tegemas käisin.) Ken on juuksed geeliga läikima löönud, tema tukk kõrgub laubalt otse üles ja on juukselakiga elegantselt tahapoole koolutatud. Sellise soengu tegemine võib meeste riietusruumis tubli tunnijagu aega napsata. Aga kes siis ilu nimel ohverid ei tooks! 

Ken näeb välja nagu meeste wc kolmnurkne märk. Ta õlad koos meetripaksuste biitsepsitega moodustavad muljetavaldava ansambli keskkoha poole kitsamaks muutuva rinnaku, retuuside alt väljapungitavate reie- ja allasuunas kitsenevate säärelihastega. Millal Ken neid treenib, ei tea. Ta siseneb laia, enesekindla muigega, libistab pilgu üle saali, fikseerib huvitavad objektid ja sutsib seejärel siit ja sealt, visates aeg-ajalt pilke peeglisse- milline väljapaistvus! Mingi trenn see küll ei ole. 

Ah et miks Ken? Vaadake, Helisel oli kunagi üksteist Barbiet, üks ilusam kui teine. Barbie meesvariant kandis aga teatavasti nime Ken. Nende Barbie’de karja peale oli Helisel vaid üks õnnetu Ken. Too Ken magas Barbie’ uhke magamistoa voodis kord ühe, kord teise Barbiega. See jõusaali-tüüp on väga selle Ken’ i nägu ja tegu! Soeng on igatahes üks-ühele! 

Rumeenia tõmme ei ole mu tõmbenumber. Rumeenia tõmbe ajal on on oht kui mitte kätest, siis vähemasti sõrmedest ilma jääda. Rumeenia tõmmet valesti tehes võib ka seljadiskid ühe jutiga purustada. Mulle õpetas õiget Rumeenia tõmmet üks väga hea spetsialist. Ilma temata olen aga selle tegemist rangelt vältinud. 

Jõusaalis Elav Mees on absoluutselt alati “kodus”, sest ta on pensionär. Seljas on tal valge maika, mille alläärest vilksatab ümmargune valge kõht. Masinad on Jõusaalis Elava Mehe diivani-asemikud. Aktuaalset kaamerat vaatab ta kõhu sirglihaste aparaadi peal, magama heidab kangitõstmise pingile. Too on küll liiga kitsas, aga vanainimese uni on ju linnu-uni! Jõuharjutusi ei tee Jõusaalis Elav Mees mitte kunagi. Vahel on tal külalised. Siis arutab ta nendega mõnel mugaval aparaadil ilma-asju. Jõusaalis Mitte Elava Vanamehe külaskäigu tõttu jäi mul kord jalasirutuse-pingi harjutus tegemata, sest arvasin, et vestluse teemaks olev sõjaolukord võib võtta tunde. 

Ühel päeval tõmban mingit nööri ümber oma kere. Harjutuse nimi on “kerepöörded kinesi aparaadil”. Ma ei saa siiani aru, milliseid lihaseid too nööritõmbamine õigupoolest treenib, aga kuna olen kohutavalt korralik, tõmban aga muudkui edasi. Mingit lolli muljet ma sellega endast ei paista jätvat ja kellelgi jalgu kah ei jää.

Röökur-naine on saali hirm. Vaadake, jõusaalis treenivad teiste hulgas ka tõstjad-mehed, kes liigutavad müstilisi raskusi ja kui nad on juba kokku kukkumas, siis viimased tõmbed tulevad röögatuste saatel. Röökur-naine on kangirebijate emane variant. Mängleva kergusega tõmbab ta rinnale maksimum raskuse peale sätitud raudjuraka, järk-järgult ebainimlikumaks pingutuseks muutuvad tõmbed toovad mu kujutlusse oimukohtades lõhkevad veresooned, silmist purskuvad veresegused pisarad ja üüratu surma-eelse valukarje. Tardusin ükskord sest röögatusest lausa oimetuks ja jätsin oma olematute raskustega rinnale-tõmbed kus see ja teine. Ma ei taha Röökur-naisega tema jõupingutuste ajal liiga lähestikku olla. Ta on on väljenduses äraarvamatu. 

Kanginurgas on alati sebimine. Kui ma oma ülesannete ja nende täitmist tunnistavate kriipsukestega paberilehe ja veepudeli ilusti põrandale asetan, et oma 5-kilosed hantlid riiulilt välja sikutada, trambib mõni kulturistimõõtu isend alati üle nende oma kahtesadat kilo küünitama. Kui ma aga oma paberilehe ja veepudeli mõnele vabale pingile asetan, läheb just seda pinki kahesaja lakkerebimiseks vältimatult tarvis. Viis kilo sellise närvipinge talumiseks tundub liig mis liig.

Wannabe on Ken’ i naisvariant, selle vahega, et Wannabe ei naerata. Wannabe’ l on jõusaalis oma kindel asi ajada. Ka Wannabe’ l läheb enne treeningsaali jõudmist üüratu garderoobi-aeg. Enne jõusaali teeb Wannabe naiste riietusruumis laitmatu make up’ i. Ta kannab näole isepruunistuva jumestuskreemi, võõpab huuled läikiv-punaseks ja koolutab ripsmed süsimustadeks kaarjateks pulkadeks. Wannabe on miskipärast ära silikooninud nii oma rinnad, kui ka tagumiku. Viimane meenutab mulle väga ühe kunstniku toredaid töid. 

Piha hoiab Wannabe rõhutatult saledana, sidudes tugeva vöö karistama nii ähvardavaid rasvavolte, kui ka kogu siseelundkonda.

Surunud oma kaks pruntis pepukannikat liibukatesse, mille alt saab selgelt aimata stringide voolujoonelist kulgu, eriti, kui hantlite haaramiseks sügavamale kummarduda, ja sättinud ka blondeeritud kiharad kindlasse, hobusesaba taolisse, lakiga ohtralt ülevalatud soengusse, võib varsti saaligi sisenemist harjutama hakata. See toimub tavaliselt siis, kui mina pöördun peale kurnavat treeningut koduteele. Tulnud oleme enam-vähem ühel ajal. 

Wannabe’l läheb minu hinnangul jõusaalis vähemalt kuus tundi, neist saalis ehk pool kuni kolmveerand. Wannabe tahaks sensatsiooni, aga kahjuks ei julge mitte keegi talle läheneda. Isegi mitte sinnapoole vaadata! Vaene Wannabe!

Vaat selline on minu jõusaali-lugu. Nagu näete, igav seal juba ei hakka!