Teisipäev, 8. märts 2022

Heeringas vannitoas

Seal ta hulpis oma mõtlikul moel. Heeringas vetsupotis, filigraanselt fileene selg pealenirisevate vetevoogude vahel välkumas. Ei läinud alla, kuigi olin seda väga tungivalt palunud. Keeldus, kuigi peale eilset sigadust lihtsalt polnud muud võimalust!


Eile ta plahvatas. Ta tuli nimelt meiega lennureisile kaasa. Sõitis kohvris, sest salongi heeringaid ei lubata. Õliseid heeringaid iseäranis mitte. Tema ümber oli ju lausa õlimeri. Kõvasti üle salongis lubatud 100 milliliitri. See fakt täpsustus paraku alles kahjukäsitluse käigus. Siis kui plahvatus oli juba toimunud. 


Ah, ärge parem küsige, miks ma heeringa reisikohvrisse toppisin! Tegelikult ta ei palunudki end ilmtingimata kaasa võtta. See juhtus nii pool-juhuslikult, kui mängisin parajasti mõttega, mida põnevat veel reisile kaasa haarata. Heeringas tundus olevat õige variant. 


Olen pärit maitsete osas tundlikust perest. Kas ema ei öelnud mulle just möödunud nädalal, et heeringas õlis ei kõlba mitte kuhugi? Ütles, ja minu meelest täpselt sama tooniga, mis kunagi vanaema, kes Tallinnas külas olles võileivale pasteedi pähe koeratoitu määris ja seejärel meid s..asöömises süüdistas. 


Õiget heeringat, ütles ema, saab ainult ühest poest. Ma ei mäleta, millisest. Huvitav, kas õige oleks ka kohvris plahvatanud? 


Olen mitmel korral maininud Loviisa ülitundlikku lõhnataju ja teismelisele omast kriitilist meelt. Ometi asetasin heeringa just Loviisa riidehunniku peale. Kusagile tuli ta ju ilmselgelt panna.


Loviisa võttis hotellis pahaaiamatult oma öösärgi. See tilkus. Ka muud riided olid inetult plekilised ja haisesid. Ma ei unusta ta näoilmet. Sissehingamist. Häält, mis vallandus, ma õnneks ei kuulnud, olin siis juba kraanikausi kuuma vett täis lasknud, kõik miniseebid pakendist välja võtnud ja nühkisin. Nühkisin! Kaks tundi ööunest. 


Siinkohal meenub millegipärast lugu ERSO Rootsi reisist, kus orkestrant, olles kõik oma soolestiku kombekalt hotelli vetsupotti tühjendanud, vett peale tõmmata ei saanud. Vett lihtsalt ei tulnud. Ei tilkagi! Otsis siis vaene vennike, et ehk keegi tuleb appi, teeb poti korda- ja leidiski ühe täiesti umbkeelse aasia päritolu toateenija. Seletas mis seletas, see ei taibanud midagi. Ei inglise, vene ega muus keeles. Viimaks kaotas tundlik pillimees närvid, tiris segaduses teenindaja kitlitpidi oma vannituppa, osutas näpuga triiki täis vetsupotile, ütles puu-rootsi keeles “titta här!” (vaata siin!), vajutas nuppu… ja vaatasid mõlemad, kudas kogu potisisu veega ilusti alla läks!


Võibolla mitte nii hämmeldunud näoga, kuid kindlasti mitte ükskõikne võis olla ka meie tänane toateenija, nähes minu ja heeringa viimset võitlustandrit. Vannituba, kus ma ta lõplikult hävitada tahtsin. Kollakas rasvakiht valamu siledal pinnal, õliseid salvrätte triiki täis prügikastid, tualetipotis hulpiv heeringas- pole just kiita meeleolu…


Ainult Lisanni ei morjenda miski. “Mu Une-Nuts lõhnas täna öösel nagu kiluvõileib,” lõkerdas ta muretult…

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar