reede, 4. märts 2022

Siin ja seal

 Päike, mis paistab siin, seesama, mis litsub end rõõmsas loojangumadaluses läbi kasetüvede ja läbi suure, pesemist ootava, kuivanud vihmapisaraid täis aknaruudu, püüdes mind kelmikalt pimestada, kuigi valgusjõud nõrk ja värvgi veel haledalt vale- seesama päike on seal hoopis teistsugune. 

Seal käib ta hoopis kõrgemalt. Kui kevadtuul võib palmioksi sasides olla äraarvamatu, mõneti ehk ärritavgi, siis päike on alati soe. Teate ju küll seda soojapahvakat, mis lennukiukse avanedes ebamaiselt mõnusasti üle näo voogab. Ka siis, kui saabume öösel. Ja kui hommikuks on Eesti madal-latakas õhupall-päike kõrgelt siravaks lõunamaa soojakeraks muutunud, siis pimestab see küll- ja kuidas veel! 

Mereta poleks midagi. Meres sätendab vastu iga kiir. Laineharjad kannaksid otsekui võbelevat kulda. Päike muudab mere külluseks, mis kuulub meile kõigile. Lai, päikest peegeldav tee, mis rullub rahulikult silmapiiri taha. 

Merd ei saa tükkideks lõigata, osaliselt omastada, tarastada ega muul viisil enesele märgistada. Ometi saab ta võtta südamesse, just selle suure mühava lahmakana, ääretu ja sinavana. Päikesekiired katusel. 

Soojas täitub mu süda merega teisiti, kui siin, põhjamaa päikesekullas. Soojas on aeg piiratud. Istudes ühel kivil, veereb mõte juba teiste, veel avastamata kaljurünga poole. Eks annab päikese teekondki kaarjad teejuhised, laisalt loksuvaist hommikulainetest mässava loojangumereni. Teate ju küll, et üks osa rannikuist on alati tuulisem. Ja teekond käib ikka päikese järgi. 

Siin ta ei sulata lundki. Jah, päevased kiired muudavad hanged kokkulitsutud kõvadeks poristeks känkrateks, millel turnides võib kondid murda. Öösel valitseb aga taas sõber pakane, kes needsamad tihked hanged jäälakiga läikivaiks ja veel libedamaks muudab- et hommikul algaks kõik otsast peale. Külm ring.

Seal loojub päike kiiresti- ja otse merre. Kuld laineharjadel kaob minutitega järjest tumenevaisse voogudesse. Kuma, mis silmapiiri tagant veel mõnda aega tänasele lohutust pakub, vilksatab viimaseid vääriskive. Hetk enne pilkast pimedust.

Kumbki päike pole teisest parem. See on nagu ühe inimese kaks poolust, pseudo- ja pärismina, “tühja tassi” ja “täis tassi” mina, sisemine mina ja rollimina. Ükski pole vale. On vaid hetke ja olukorra väljendus. 

Mis jääb päikeselgi siin kargel põhjamaal üle, kui kahvatuda. Et sealses soojuses sulnilt särada. Meile lausuda ühte, neile teist. Meie jaoks võõbata loojangud pikaks ja punaseks. Seal laskuda kiirelt, pakkudes merrevajumise kuldset nimbust vaid loetud minuteiks. 

Hommikul tuleb ta taas. Nii siia, kui sinna. Uus päev muudab vana minevikuks, uued kullad veelgi ahvatlevamaks.  Päikeseratas liigub jälle millimeetri kõrgemalt, kiirte küljes kõlisemas uued lootused…


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar