Ma tahtsin kirjutada sõjast
Kuid sõjasõnu polnud südames
Nii valulävel seisin relvituna,
hing õites, ihu kuulirahe ees,
mis tulistatud tegudest ja meeltest.
Need haavad veel niipea ei parane,
mis verevermeis rääkimata keeltest…
Ning pigem hiline kui varane
üks vasturünnak hävitava jõuga,
mu nurkasurutuse vihakeel.
Ehk taipad, oleks esmalt püüdnud nõuga?
Nüüd verejanus sulle lähenen.
Suur sõda kannab sõnumit maailma,
et kurjusel ei ole kohta siin.
Kuid sinuga miks aina silmast silma
me võitleme?
Ja ikka võidab piin
ja piinlikkus.
Hing kevadele valla.
Suur sõda kuskil nõuab elusid,
mu mõistus upub kuulirahe alla.
Karm surmavikat lõikab elu siit,
et viia sinna, kuhu vaprad jõudnud.
Miks ometi su valuläve piir
ei ole minult vaherahu nõudnud?
Taas sõjatandril tõuseb päiksekiir…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar