Keskeakriis

Nüüd on aeg taas tunnete tasandilt sisemise kasvamise tasandile pöörduda. See ei tähenda sugugi, et tunded enam tähtsad ei oleks, kaugel sellest! Tunnete tundmiseta ja väljendamiseta ma lihtsalt ei oska. Siiski on inimeseks olemine rohkemal või vähemal määral seotud ka enesedistsipliiniga, millega mul paraku siiani sõbrasuhteid tekkinud ei ole. Hooti ja "uute alguste" perioodidel olen teinud küll ebakindlaid katsetusi, kuid õige pea on need jäänud sinnapaika. Sisemine kasvamine nõuab paraku väga kindla joone järgimist, sest ilma selleta ei toimu mingit arengut. Ilma selleta võib me elu nimetada vegeteerimiseks. 

Tunded ja neist sõltuv nn õigustatud vegeteerimine muutiski mu lõppeva aasta selliseks uduseguseks päevade jadaks, millest olen eelnevalt kirjutanud. Mis ei tähenda seda, et ma midagi korda ei saatnud, vaid et tegin seda tublisti allapoole oma igasuguste võimete, nimetades antud tegevusetust pidevaks enesele andestamiseks, õiguseks puhata ja tagasi tõmbuda või siis lihtsalt üleväsimuseks. Kindlasti oli mul ka viimatimainitut, küllap liigagi palju, kuid lõviosa sellest moodutas hoopis oma tunnetetulvaga mitte-toimetulemine, mitte niivõrd ületöötamine. 

Keskeakriis väljendub inimestel väga erineval moel. Mina "ärkasin ellu", seda ühest küljest ja vajusin letargiasse, seda teisest. Ma isegi ei mäleta, kuidas oli “enne”. Ja polegi vahet. See, mis on olnud sel aastal, vajab kohe kindlasti muutmist. Ärksust on ikka tublisti vajaka ja selleks ei ole tingimata tarvis “ellu ärkamist” ehk elektrijänese moodi vurris elamist, mis kõik energia üsna lühikese perioodiga endasse imeb ja võimalise rahulikuks kulgemiseks täielikult nullistab.

No muidugi on tegutsemine parim viis ärevuse maandamisels. Kas siis terapeut seda ei tea! Aga süstemaatiline tegutsemine viiks ka edasi. Vurrkanni oma mitte. Samuti on vahe rahuseisundeis. Üks on kui mahalastu oma, emotsionaalse kontakti võimetu ja igasuguse loovuseta, teine aga rahuliku fantaasiakülluse oma. Kas siis tugitoolis kamina ees või klaveri või oreli taga. 

Tunded jäävad nagunii. Minusugune kirglik naine lihtsalt ei oska muul viisil. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas need ammendamatuks energiaks muundada, selmet nii tihti valulikult ägada ja vaimselt kokku vajuda. Kui juba kirjutamise ja analüüsimisega siiamaale jõudsin, siis küllap tean ka vastust. 

Mnjah. Minu keskeakriis. Ilus ja valus. Kas teeme uuest aastast lõpuks ometi koostööd?