Otto ja Ruben hoiavad mind verinoorena. Ruben sai eile kolm, Otto on neli. Mõlemad on üdini musikaalsed, käivad Saue poistekoori kõige nooremate rühmas ja laulavad ka mulle, kui vahel harva tuju tuleb. Lisaks käib Otto jalgpallis ja demonstreeris mulle möödunud nädalal oma võistkonna särki.
Otto ja Ruben ei saa vist arugi, et meie vanusevahe on poole sajandi kanti. Kui ma koolivaheajal nende ja oma trioga Pärnu veekeskusesse põrutasin, võtsid nad mind igatahes täiesti võrdväärsena. Selge see, et kolme- ja nelja- aastane ei mõtle eales “millal maksan memme vaeva”, aga eriline rõõm oli tõdeda, et nii mu torudest liulaskmine, kui koske mööda kihutamine oli nende jaoks täiesti loomulik.
Mul endal puudub kahe poisi kogemus, aga nii palju, kui olen kõrvalt jälginud, on nende omavaheline suhe on selline ehe, ilma igasuguse teeskluseta. Tüdrukud hakkasid oma tahtmise saavutamiseks juba üsna varakult kasutama kavalust, sättisid asju omale soodsas suunas ja kehastusid vajadusel eri rollidesse. Poisid kasutavad lihtsalt toorest jõudu. Ja häält. Noh, seda viimast kasutasid muidugi tüdrukudki.
Mõlemad poisid on päikest ja helgust täis, kumbki isemoodi. Otto on õrnem, jutukam, emotsionaalsem, natuke nagu kunstniku hing. Ruben on seevastu rahulik, kaalutlev, süvenev - aga kui vaja, siis ka ennast kehtestav. Selle viimase variatsioone katsetab ta tihtilugu emmega.
Seni suurima komplimendi sain hiljuti ühelt poiste lasteaia kasvatajalt. “Ah, et vanaema!” hõikas ta imestunult, “mina arvasin siiani, et olete ema õde!” Ei pea vist eriti mõistatama, mis emotsioonid mind seda kuuldes valdasid! Jah, need poisid hoiavad mind tõesti noorena!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar