Erna retked

 (Kirjutatud matuseks)

Iga aasta 3.jaanuaril, umbes 25 aastat järjest, toimus meil Erna retk. See kuupäev oli kindlalt ära broneeritud ja mäletan, et ainult sel aastal, kui mul viis päeva varem olid sündinud kolmikud, oli see mitteilmumiseks piisav põhjus. 

Erna retkeks tuli põhjalikult ette valmistada. See polnud niisama külaskäik, vaid sisenemine kaunite kunstide maailma, kuhu oli põimitud lugude jutustamise kaudu rikkalik ajalugu ning musitseerimise võtmes eriline tänapäev. 

Valisime alati hoolikalt lilled, suupisted ja veini. Söömine-joomine ja vestlemine vaheldusid klaverimänguga. Erna mängis ise ja innustas kõiki teisigi. Ilusat muusikat jagus alati rikkalikult. 

Erna ütles meie kohta “minu trio”. 

Algusaastatel olime arglikud ja ebakindlad. Teietasime ja eriti eredalt mäletan lugu esimesest Erna retkest, mil mu teetassi sattus magustajaks ilmselgelt midagi muud, kui suhkur. Ma ei julgenud seda Ernale öelda. Kui ta nägi, et ma oma tassist ei joo ja selle kohta aru nõudis, viipasin kohmetult ühele hõbedastest topsikutest ja tema hüüatas seepeale: “Taevake, kes siis tee sisse soola paneb!” 

Edasi läks aga lihtsamaks. Meie sõprus süvenes ja Erna pidas meie elukäigul hoolikalt silma peal. Igal aastal pidime põhjalikult rääkima, kuidas läheb isiklikus, kuidas tööalases elus. Tal oli asjadest oma arvamus, mida ei kõigutanud miski. Ometi tundsime alati, et olime tema poolt hoitud ja armastatud. 

Mäletan paljusid Erna ütlemisi ja nõuandeid elu, aga ka minu elutee käänakute kohta. Kõige kirkamalt meenuvad sõnumid, mida ta lausus läbi minu klaverimängu:

“Rohkem pianot! Ära ometi kiirusta! Kuula ära! Rahu!”

Need nõuanded kehtivad minu kohta igas eluvaldkonnas. 

Kummaline on mõelda, et nüüd hakkavad Erna retked toimuma Raja tänava asemel Metsakalmistule. Mälestus Ernast ei unune aga iial.