Sa lendasid täna ära.
Kogu taevalaotus on täis hanede hõikeid. Ka nemad lendavad. Et tulla kevadel tagasi.
Aga Sina ei tule enam siia tagasi.
Sügislehedki lendavad tuules. Nad on kirjud ja kaunid, kuid neid ei ole kauaks. Talv heidab nende üle jäise teki ja kevadeks on nad kadunud. Et anda ruumi uutele.
Sina olid peaaegu terve sajandi. Su elu oli kirju ja rikkalik nagu päikesepaisteline sügispäev. Sinus oli jõulisust ja kuraasi, aga seejuures olid Sa tõeline daam.
Sa lendasid täna ära. Ma pidin lähipäevil tulema, aga ei jõudnud. Elus kipub see ikka nii olema, et me ei jõua...
Neid kordi, kus jõudsin, oli samuti palju. Need olid toredad hetked muusika ja inspireerivate inimeste seltsis. Sinu juures kodus, maalide keskel.
Mäletan paljusid Sinu ütlemisi ja nõuandeid. Elu kohta üldse, aga ka minu elutee käänakute kohta. Aga kõige enam mäletan sõnumeid, mida laususid mulle läbi minu klaverimängu:
“Rohkem pianot! Ära ometi kiirusta! Kuula ära! Rahu!”
Need nõuanded kehtivad minu kohta igas eluvaldkonnas.
Täna mängin Chopini. Vihmapiiskade prelüüdi. Vaikselt, väljapeetult. Kuulan iga nooti, laulan välja iga fraasi. Panen muusikasse kõik, mida mulle õpetasid. Küllap helised ka Sina kaasa…
Tuhat tänu Sulle, armas Õpetaja!
Ilusat lendu taevalikku muusikasse!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar