neljapäev, 8. detsember 2022

Tagasivaade 2022. 2.osa Suhted

Ei tea, kui Jumalaga on mul asjalood, kuid vahel tundub, keegi nagu aitab… 
Tsiteerides seda tuntud laulu, möönan, et Kõigeväeline Jumal on nii suur ja hoomamatu ja mina Ta kõrval nii väike ja piiratud, et ma täpselt ei teagi, kas tohin Temast kirjutada. Ometi vajan seda väga, sest kõik need muutused, mis on toimunud minu sees, on leidnud aset Jumala abil ja juhtimisel ning on ühtlasi asetanud mu suhte Temaga täiesti uuele tasandile. Ma ei tea, kas see vajab ka edasist korrigeerimist või tohib nii jäädagi, aga küllap on vastus juba olemas, isegi kui mina seda veel ei hooma. Alati, kui äratundmine Jumala lõputust armust eriti võimsa lainena üle mu teadveloleku rullub, muudab ta minu, mässaja ja õiglusenõudja, alandlikuks ja relvituks. 

Imelik, aga Jumal on hakanud mind kõnetamise asemel embama. Vahel nii möödaminnes, pelgalt riivamisi, vahel pikemalt. Võin seda taevalikku embust tajuda, kus iganes. Mõnikord kiriku kõrgete võlvide all, mõnikord kodus õhtu- või hommikuvaikuses, mõnikord autos tasase muusika saatel. Ta ei nõua minult midagi ja mu süda on neil hetkil lõhkemas. Puudutus on otsekui vastus mu täiesti muutunud palveelule, kinnitus, et mul ei tule karta. Ah, kui palju olen elus tundma hirmu ja ebakindlust...

Kirikus leiab aset ka veidi teistsugune suhtlus Temaga. Leian Ta kuuerevääri kaunistusi kõiges inimlikus, mis püüab Teda mulle eksponeerida, arusaadavaks teha. Kuid mida sügavam on inimlik vaimsus, seda suuremat igatsust oskan seeläbi tunda päris Tema pärispuudutuse järele. Vaimsus on mõtte ergastumine, edasiminek, lendutõus, püüdlus taevaste sfääride sügava mõistmise poole. Ta sisaldab enamalt jaolt mõtleja eeldusi ja järeldusi. Tarkust.

Suure vaimuga inimesed on otsekui taevase kingituse siinseteks vahendajateks. Ilma nendeta ei küüniks me ühegi elu valemini, eriti selles, mis puudutab mõistmise mitmekihilisust. Aga see, mis kannab läbi aegade ja ajastute, läbi me juurte ja latvade, läbi taeva ja maa, elusa ja elutu, see, mis hõljub kõikjal ja millel polegi õieti nimetust, aga mis sellest hoolimata sügavalt puudutab ja kõnetab, sellel ei pruugigi olla inimlikku vahendajat. See on Jumal, kellega meil kõikidel on otsene side. 

Minu suhe Jumalaga kätkeb niisiis ühest küljest sügaval isiklikul pinnal läbitunnetatut, teisest aga inimeste, ajastute ja looduse kaudu hoomatavat. Ma kardan Teda, aga see sõna ei sisalda hirmu ning asetseb inimlikest näpuvibutustest ja manitsustest kaugel eemal. Ma ei oska oma usku tõestada ega jagada. Seisan Ta ees alati üksi. Samas hõlmab mu suhe Temaga läbi erinevate tunnetuste ja kogemuste erinevaid vaimsuse kihte, ja vaat selle kõige kogemiseks on vaja kaasteelisi. Neid, kes mõistaksid, neid, kes rikastaksid. Minu elus, tänu Jumalale, neid ikka leidub.

(järgneb)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar