Ihualasti astun ma välja
iseenese silmaveest,
merelainete vahused väljad
kattevarjuks mu taga ja ees,
hing on peegelsile ja paljas,
verevermeis ehk süda küll näib,
aga vaim püsib virge ja haljas,
ajavoogudes kahlamas käib.
Ihu märjaks sai soolase veega,
veidi valus ta katmata pind,
pisut teistmoodi tuulise teega
kutsub lootus ja armastus mind.
See, mis oli, las jääb seljataha,
upub pisaramerre ja kaob,
kukub tükkideks kivile maha,
iseenesest kindluse laob.
Muud ei olegi tahta ja tunda,
kui see jääv, mis on Jumala and.
Ära kistud või uhutud randa
mille nimel kord kannatand,
mis ei väärigi pisaraid, nuttu,
sest vaid kiindumus väärtuse lõi.
Tahaks helitult haihtuda uttu,
uueks sündida, armuda ruttu.
Kuid ei tea veel, kas suudan ja võin…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar