Täitsin oma lubaduse ja kirjutasin septembris iga päev ühe luuletuse. Algul oli see põnev, alates kümnendast päevast muutus raskeks ka. Kahekümnenda päeva paiku oli aga juba luulerütm käes ja asi tuli lihtsalt ära teha. Isegi viie Veneetsias veedetud päeva jooksul leidsin selleks võimaluse ja aja. Nii sündis näiteks üks luuletus kirikus, teine aga lausa laeval püsti seistes ning ühelt saarelt teisele sõites.
Luuletuste kvaliteet ei ole minu hinnangul ühtne. Mõnel päeval lippas sulg paremini, mõnel tuli tekst lausa “välja imeda”. Oli ka kordi, mis algselt loodu kustutasin ja uue kirja panin. Ühel korral jäin avaldamisega päeva võrra hiljaks, aga enamus sellest luuletusest oli siiski õigel päeval valmis ja ootel.
Need luuletused on tihedalt seotud minu eluga, kuid palju valupunkte esitan ülekantuna looduslüürikasse ja eksistentsiaalsetele teemadele. Mulle meeldib kirjutada armastusest, naiseks olemisest ja suhetest, leian, et seal on oluline mitmekesisus, haaratus ühest või teisest vaatenurgast. Eks päeva meeleolugi ole teravalt tunda.
Lõppkokkuvõttes leian, et võin selle challenge’i lugeda kordaläinuks. Paljud toetavad mind kogu südamest. Mulle tõesti meeldib kirjutada, aga olen üsna ebakindel. Samas ei juurdle ma kunagi, kas olen halb või hea. See olen mina ja mõni luuletus lihtsalt on palju parem, kui teine. Saan end võrrelda vaid iseendaga.
Sügis on inspireeriv aeg. Loominguga tegelemine on nagu meditatsioon. Hoiab ära ja ravib kurbi mõtteid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar