Kodustes hommikutes on rohkelt õnnetunnet, aga see ei ole tavapärane, südamest õhkupaisatud õnn, mille olemasolust kõik ümbruskaudsed osa peaksid saama, vaid vaikne, sissepoole õnnelik olemine.
Kodused hommikud on pikad, palju pikemad, kui töised. Nad kätkevad endas lõputuid võimalusi muuta päev kauniks ja rahuldustpakkuvaks ja samas asetavad nad sind otsekui vaatleja positsiooni. Aurav teetass serveerimislaual tugitooli kõrval ja sealsamas süüdatud küünal sisendavad rahu- ja turvatunnet. Täna on aega, näivad nad otsekui kinnitavat. Eesootav päev tundub kui lõputu väli, mida mööda rahulikult astuda, siit-sealt üht-teist kohendada ja jälle edasi liikuda.
Mitte midagi tegemise võimalus annab tohutu vabaduse tegutseda. Ja just need väljamõõdetud liigutused, mida ses vabaduses enesele lubame, sisaldavad uskumatut produktiivsust. Isegi kella sekundiseierid, mis tavapärase tormamise foonil hobuse moodi galoppi lasevad, on kodusolemise päeval laisad ja väärikad, ulatades aega otsekui kingitust, pakituna tillukestesse kuldsete hetkede pakendeisse. Vaatlen neid vaikselt ja asetan ettevaatlikult Tänase Hommiku mälestuste riiulile. Ma ei julge õieti hingatagi, kartes seda ilu ja igaviku tunnet millegi järsu või kohatuga purustada. Rind paisub teadmises, kui palju on mu ümber ja mus eneses hardust ja armastust. Tõmban ettevaatlikult sõrmega üle oma hingekeelte, need hakkavad ükshaaval helisema ja moodustavad üheskoos vaikusesse haihtuva akordi. Mul pole millestki puudust.
Vaikus. Nii õues kui toas. Rikkalikult õitsev orhidee pakatab akna juures rõõmust nagu ülestõumiskoraal. Pilk sinna ja mingit muusikat pole vajagi. Õueslebav vettinud kõdu saab siin ja praegu kinnituse ilusalt elult eneselt. Surma pole, ta on võidetud! Tohutut punast õit avanema paisutav ratsuritäht küütleb suure akna poole otsekui baleriin, pihalt peenike ja läbinisti nõtke. Nii et ka tantsu pole täna vaja. Siin minu aknaraamidega ääristatud sügismaalil on surmatants tõeliselt võidukas. Muidugi elu poole.
Pean ma siis iga kord ise pildil olema... Täna aitab vast sellestki, kui lihtsalt tunnetan. Tunnetan võimalust minule kingitud hetkedega teiste inimeste elu paremaks ja lihtsamaks muuta. Huvitav, et just siin, selles vaikuses ja küünlaleegi kumas avaneb mus võime märgata läbi jumaliku prisma. Leida halastust, mõistmist ja meelerahu. Ja on see siis midagi suurt, nagu olen alati arvanud? Ei, kõik puhkeb õide läbi pisiasjade, läbi sellesama väikese toa, kus soe sall õlgadel vaikust ja tardumust püüan. Järsku täituvad kõik tassid, mida ammuilma tühjaksvoolanuks olen pidanud. Mu hing astub kikivarvul ja imestab. Kõik on järsku nii paigas. Minevik, loogilised rajad ja praegune hetk. Väike ämblikupoeg lehvitab mulle laest oma tillukest koiba. Sinu ja minu teekond...
Täna ma ei naera, sest naeruga pillutan tihtilugu laiali oma sisemist peataolekut. Praegu olen lihtsalt hiirvaikne ja õnnelik. Täna on ülesehitamise päev. Läbi iseenese väljamõõdetud liigutuste, läbi akna, läbi silmaga hoomatavate peatuspaikade. Peatuspaigad ongi kõige olulisemad.
Korraga tunduvad hakkavat helisema kõik hingekeeled minu ümber. Ah siin te siis oletegi, te puhtad ja ilusad! Siin te oletegi, männitüvedes, põõsastikus, pruunikstõmbunud sõnajalgades ja hallis taevas. Lehtedes sopsutava musträsta kiiresti põksuvas südames, kasukat vahetava orava rutakas üles-alla teekonnas. Absoluutses tardumuses. Täielikus vaikuses. Ja ometi liikumises. Elus. On see hiiglaslik harf või kogunisti orel mis hingekeelil kõlama on löönud, aga mida inimkõrv ei kuule? Olgu mõlemad, elu vastandlikkuses. Liikumises ja seisakutes, vaikuses ja muusikas, maalidel ja päriselus.
Aga olgu ometi aega. Ja võimalust.
Hingedepäeval, 2022
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar