Samal päeval oli mul rootsi kirikus jumalateenistus ja Luciapäeva proov lastega. Mitte kedagi ei huvitanud, kas olen haige või terve või poolhaige või simulant. Siinkohal ei olnud järsku asendatavaid inimesi. Ärajätmine poleks tulnud kõne allagi. Ainult teatud tüüpi mehed või vaimust viletsad võivad end sandisti tundes minema kõndida. Naised rabagu ka palavikuga. Niisiis tegin ka selle ära. Aga see polnud veel kõik.
Kell kuus oli mul samas kirikus veel üks kontsert, kus pidin meeskoori saatma. Ka seal ei olnud ma asendatav. Kell kolm oli mul nii paha ja haige olla, et üks rootsi mees valas mu alkoholivaba glögi sisse sortsu viina, et mul parem hakkaks. Korraks hakkaski. Ühesõnaga, tegin ka selle kontserdi ära. Koju jõudsin kell kaheksa. Teele olin asunud hommikul poole kümne aegu.
Esmaspäeval tegin pool-pidusena kolm nõustamist. Kui küsite, kas oleksin saanud need ära jätta, siis jah ja ei. Päeva algul oli mul tohutu vappekülm, aga ma ei tulnud selle pealegi, et ennast kraadida. Võtsin ühe paracetamoli ja elu läks edasi. Hiljem sõidutasin veel lapselapsed lasteaiast lauluproovi ja miskit tegin nagu veel... Haige olla polnud igatahes aega.
Teisipäevast kujunes ekstra hull päev. Peale neljatunnist nõustamistööd kihutasin koju, et võtta tüdrukud peale ja kimada rootsi kirikusse. Luciapäev, noh. Seal pole mind võimalik asendada. Ka siis pole, kui proovide läbiviimisega kaasa aidatakse. Keegi teine ei oska neid seadeid mängida. Huvitaval kombel pole seda kakskümmend aastat märgatud. Ma lihtsalt ei oska asju ülejala teha!
Niisiis, hilinenult kohale jõudes tegin kiire proovi ära. Esinemise tegime ka ära, kiita said teised, mina, pool-pidune, plaksutasin lihtsalt kaasa. Et see minuta poleks toiminud, küllap lihtsalt ei taibatud. Ei, ma ei kirjuta, mida tundsin. Jõudsin kella poole üheksa paiku rampväsinuna ja köhides koju tagasi.
Kolmapäev oli pisut lihtsam. Hommik oli imeline, päeval sõitsin linna, et taaskord kuulata vastrenoveeritud klaverit. Oli südantsoojendav hardushetk. Aga õhtupoole muutus kõik. Helisel leidis kinnitust A-gripi kahtlus, ta oli pooloimetuna ja kõrge palavikuga kodus, lapsed halastamatult seljas. Tegin koheselt kiirotsuse võtta lapsed üheks ööks enda juurde. Oleks ma seda teadnud, et nemadki minu juures haigeks jäävad! Noh, ega ma siiski poleks midagi teisiti teinud… Nii igatahes juhtus ja öö vastu tänast ei maganud ma vist silmatäitki, vaesed poisid muudkui köhisid ja palavikutasid, eriti Ottokene. Minu tervisele see muidugi head ei teinud, aga see polnud üldsegi määrav. Inimestena peaksime olema nii tundlikud, et märkame, millal tuleb tegutseda ja millal saab öelda ei.
Täna aga. Pool päeva jahmerdasin Helise haigete lastega. Nende kõrvalt rookisin tund aega lund. Siis sõitsime apteeki, et osta uus laste palaviku alandaja ja midagi kõõksuva köha vastu. Et nüüd oli juba teada, et me laiemas pereringis möllab A-gripp, mida ilmselt minagi olin juba neli päeva püstijalu põdenud (aga võib olla ka mitte), hakkasin viimaks väsima.
Viisin poisid poole ühe paiku Helise juurde, kel oli tsipake parem. Aitasin tal veidi kodu koristada (kuigi ta selle rangelt ära keelas). Kihutasin tagasi koju, toppisin tüdrukute rotikese kingakarpi ja viisin arsti juurde. Tüdrukud olid nimed roti ühe esikäpakese juurest avastanud mingi liikuva sõlme. Arsti juures selgus, et teda tuleb opereerida. See saab teoks vahetult enne jõule. Oeh.
Koju jõudes püüdsin vahelejäänud ööd lõunauinakuga kompenseerida, aga kus sa sellega! Joss teatas koolist tulles, et homme on kõikidel vaja kaasa võtta loosipaki kingitused. Kimasime siis poodi. Selgus, et ka Loviisa kingimure on lahendamata. Hea, et see poes selgus. Kingid käes, viisin Jossi koju. Kohe helistasid aga tüdrukud, et toodagu nad rõõmsasti jaamast ära, rong jõudvat veerand tunni pärast. Hea küll. Ema jõuab kõike.
Jaamas olin juba rampväsinud. Ja siis teatas Loviisa, et tegelikult tahab klassivend, kellele tema kingituse teeb, hoopis teist asja, kui termostass. See oli sel korral viimne piisk. Jah, saan aru küll, et probleemi pole ollagi, aga minu mõõt sai järsku täis. Käis mingi kummaline krõks ja oligi kõik. Viisin lapsed koju ja sõitsin autoga minema. Adekvaatne? Jah ja ei. Muidugi andsin teada, et ma pole hull ega ohtlik. Aga põhiolemuselt on selline ärasõit ikkagi appikarje. Ainult et … kellele?
Tegelikult olin just vahetult enne poe- ja jaamatiire ka V-t palunud, et ta mind kõige selle tiirutamise ja ostlemise juures aitaks. Ikkagi ühised lapsed. Sain eitava vastuse. Küllap osaliselt tundsin ka seetõttu, et jõuvarudes pole enam mitte ühtegi piiska. Mitte ainumastki!
Mul pole siiani häält. Olen siiani puruväsinud. Mul on siiani külm. Kõike ülalmainitut on ilmselgelt liiga palju. Aga teadmine, et mitte keegi ei vähenda mu koormat ka siis, kui palun, muudab olukorra eriti haledaks. Jaa, tean küll, et pean ise suutma enesele “pai” teha. Teoorias olen vägagi tugev. Päriselus aga, siinsamas, kus hanged ja hirmud ja haigused… olen korraga seesama kahe hõreda patsiga väike tüdruk, kes ootab kiitust, et nii tubli on. Märkamist, käe ulatamiat. Ja kui seda ei tule, katsub veelgi paremini, veelgi rohkem, veelgi ilusamini. Ja kui seda ikka ei tule, katsub veel. Ja veel. Kuni tänase krõksuni välja.
Varesele valu, väike vapper tüdruk!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar