Kolmapäev, 6. jaanuar 2021

Garaaž

 Kui majas ei oleks garaaži, siis ma saaksin aru, jah, tulebki arvestada külmade ilmade korral auto puhtakskraapimise ja mootori soojendamise ajaga, aga kui majas ON garaaž ja ainus põhjus, miks ma seda kasutada ei saa, on see, et mu auto lihtsalt ei mahu sinna sisse, siis tuleb ikka midagi ette võtta, et asja parandada. 

Eile võtsingi. Vaadake, kui ma veel V-ga abielus olin ja me siin majas koos elasime, paigaldas ta garaaži otsaseina ühe massivse töölaua, lisan vaid mokaotsast, et muidugi ei teinud ta seal laua taga mingeid töid, aga laud ise on aus, massiivne ja tööriistade riputamise konksudega eesseinas. Konksud konksudeks, palju huvitavam on fakt, et mul polnud enne eilset toimunu kohta mingeid vastuväiteid. Jätsin oma auto lihtsalt välja. Õue!

Aga eile kargas mulle korraga pähe mõte, et see laud tuleks garaaži otsaseinast külgseina äärde lohistada. Sügavkülmkapp, mis samuti otsaseinas, kah takkajärgi. Sest vaadake, nädala lõpus lubab kuni -20 kraadi ja mina kardan koledal kombel külma!

Oh, oleks see siis kerge töö olnud! Nimelt selgus, et lisaks lauale, külmikule ja nejateistkümnele eri mõõdus jalgrattale sisaldab mu garaaž hulga muudki (mõttetut) trääni. Kõige selle liigitamine ja sorteerimine ja äraviskamine ja muudesse kohtadesse paigutamine võttis tohutu aja. 

Kõige naljakam on see, et kui me (koos appitulnud sõbrannaga) tolle laua raginaga üle garaažipõranda liikuma saime- esmalt oli kahtlus, et see on seina külge kinni kruvitud, mis osutus õnneks alusetuks- kargas sisse ehmunud Karl Johann ja röögatas: Mis siin toimub? Nähes, et daamid mängleva kergusega tonne paigalt nihutavad, ei hakanud ta end muidugi appi pakkuma, vaid kadus sama tulise jutiga, kui saabuski. 

Viimaks said daamid mööbeldatud. Asi lõppes PEAAEGU vigastusteta. Nimelt palusin Karl Johannil, kel polnud mingit töötuju, üks lasteratas ja beebi rattatool kuuri alla lohitsada, mida ta millegipärast ei teinud ja mida millegipärast hakkasin ise tegema, lükates aga jala otsa ilmastikule täiesti mittesobivad, sileda nahktallaga plätud. Pikali prantsatades tundus, et kondid on terved. Hilisemal vaatlusel oli aga vägagi tuvastatav potisinine peopesa. 

Sõidutasin auto pidulikult garaaži. Jah, see pole nii oluline, kui garaaži EI OLE, aga kui ta ikkagi juhuslikult ON, on ikka hästi inimlik, kui inimene, naine, proua, daam, kunstiinimene, oma kätega ilutegija, saab oma auto sinna sisse paigutada. Eriti, kui räägivad sellest -20-st...

Oeh, sain hinge pealt ära...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar