Laupäev, 9. jaanuar 2021

Õnne valem

Minu meelest olen oma praeguses olemises üsna hästi suutnud üles leida nii-öelda rahu ja rõõmu fooni. Võin ka suhteliselt kiiresti üles loetleda need kriteeriumid, mis seda fooni aitavad hoida ja säilitada. 

Tänu ja alandlikkus. Olen tihti hämmeldunud, kui iseenesest mõistetavalt võtavad mõned inimesed oma head ja külluslikku elu siin kiiresti muutuvas maailmas. Kui loomulikult võetakse terve olemist, lähedasi, võimalust teha meelepärast tööd, rääkimata mitte hädavajalikest hüvedest. Muidugi on meist enamus tublid ja palju saavutanud, meil otsekui olekski õigus nõuda ühte ja teist, me otsekui oleksimegi kõigi oma soovide täitumise auga välja teeninud. Üks asi läheb aga meelest. Inimese kaduvus, surelikkus. See, et tegelikult on asju, mille üle meil puudub kontroll. Millega meil on võimatu manipuleerida, mida ei pruugi saada enese kasuks pöörata. Ainus, millega siinkohal kaasa aidata saame, on tänutunne. Ja alandlikkus. Tänulikkus ja alandlikkus peaksid meeles olema igal Jumala päeval. Kui see on meil lubatud mööda saata rahu ja rõõmuga või ka pingeliselt ja kiirelt, peaksime meenutama, et üknes me ise pole enese juhtijad. Jah, palju saame oma toimetuleku ja heaolu tarvis ka ise ära teha, kuid kaugeltki mitte kõike. Kui Jumal on lubanud, et meiega on kõik hästi, on see suurim rõõm ja kingitus, mis selles elus, kus on nii palju määramatust, meile osaks saada võib. 

Enese võrdlemine ainult iseendaga. Mis vahet on sellel, kui palju raha on mu sõbral või tuttaval või peaaegu võhivõõral, kui kaugetel maadel on ta käinud, milliseid aksessuaare enesele saab võimaldada või milliste tuntud inimestega ta suhtleb? Miks peaks see mind huvitama? Ennast tuleb võrrelda ainult iseendaga! Seetõttu olen lõpetanud väga paljude sotsiaalmeedia kontode jälgimise. Loen vaid nende postitusi, kes mind kuidagi rikastavad, kas siis kauni sõnaseadmise oskusega või millegi õpetliku või huvipakkuvaga. Ma ei ahmi aga endasse teiste elu ja tegemisi. Mulle on selleks antud enda oma. Küsin hoopis eneselt: kui palju oskasin üht või teist eile või aasta tagasi? Millise arengu olen tänaseks läbi teinud? Mida tahaksin ühes või teises valdkonnas või majanduslikult veel saavutada? Mida tuleks teha oma soovide täideminekuks? 

Helis ütles täna, et need kuud, mis ta on elanud ilma FB-ta, on muutnud teda palju rahulikumaks ja helgemaks. Ta arvas esiti, et see on vaid ajutine katsetus, kuid täna kaldub seisukoht juba täieliku loobumise suunas. Otsustasin, et ka mina proovin sotsiaalmeediast loobumise paastuajal ära.

Oskus hinnata seda, mis sul on ja neid, kes sul on. Alati võib tahta veel rohkemat ja veel uhkemat, pisendades või jättes lausa märkamata olemasoleva ja kalli. Ma olen nii rõõmus, et mul on ilus ja soe kodu, et saan sõita oma autoga, et mul on võimalus veeta suviti pikk puhkus maakodus Muhus ja et olen piisavalt reisinud. Veelgi armsamad ja tähtsamad on aga mu lapsed ja lapselapsed, mu vanemad, õde ja vend, vennalapsed, sõbrad, head tuttavad, kolleegid ja teekaaslased. Nad kõik tekitavad minus sooja tunde.

Traditsioonide hoidmine ja tähenduste loomine. Käisin eile matkal ümber Viljandi järve. Seal astudes mõtlesingi, kui oluliselt aitavad igapäevasele rõõmsale kulgemisele kaasa sündmused, mida aastaringselt oodata. Tean, kes tulevad minuga iga kell nii jalgsi- kui rattamatkale, nii ööbimistega, kui ilma, nii Eestisse, kui mujalegi. Tean, millised pereüritused ei jää kunagi ära. Ka mitte koroona-ajal. Tean, kellega kohtun Vabariigi aastapäeval, kellega grillihooaja avaüritusel, kellega kukeseene peol, kellega aga sõidan mägedesse matkama (kohe, kui olukord jälle normaliseerub). Säärased üritused ja nendega seotud inimesed toovad ellu sära ja muudavad ka sündmustevaesema perioodi rõõmsaks taaskohtumise ootuseks. 

Võime olla uudishimulik ja oskus imestada. Kevadel, kui riik oli lukus, käisin peaaegu iga päev kodu ümbruses pikkadel jalutuskäikudel. Nägin, kuidas loodus päev-päevalt tärkas. Kuidas mullast sirgusid uued ja uued taimed, kuidas neil avanesid üha uued kaunid õied, kuidas lehed puudel algul tibatillukestena vaevu välja paistsid, kuidas nad end aga päevadega üha enam välja sirutasid, kuidas päike käis järjest kõrgemalt, kuidas lindude koori lisandus üha uusi hääli.

Me peame märkama. Ilu, mis on lapse silmades ja esimeses laulujorus. Suurema lapse esimeses omaõmmeldud mänguasjas või teise joonistatud sketšis. Me peame imestama, et kõik need arengud juhtuvad meie ümber ja meie osalusel.

Elu on nii tähendusrikas, et lihtsalt kahju, kui mõni selle tühja-tähja peale maha sahmib... Rahu ja rõõmu foon vajab süvenemist ja aegasemat käiku, kui tänapäev meile pakkuda mõistab. Õnneks oleme vabad tegema omi valikuid, oma südame järgi. See ongi vist õnne valem.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar