reede, 17. aprill 2020

Vaheaeg

Lastel on nüüd distantsõppest vaheaeg. Mul ka. Täielik vabanemise tunne!
Mõelda vaid, nad on neli nädalat põhiliselt vaid kodus ja koduaias viibinud! Paar väljasõitu oleme siiski teinud ning aeg-ajalt mõne rattaringi samuti. Aga kuhu välja sa ikka sõidad, kui ilmad on sellised nagu nad parasjagu on. Külm ja ebamugav hakkab ju!
Praegu tundub eriti imeline, et elame eramajas ning lastel on piisavalt olemise- ja mänguruumi. Selle pundiga ei kujutaks nii pikaaegset väikese ruumi vangistust ettegi. Ilmselt peaksin sel juhul ellujäämise nimel oma põhimõtetest taganema ja neile piiramatu arvutiaja lubama. Uhh, ma parem ei mõtle niisugustele asjadele...
Mida olen siis nende nelja nädalaga õppinud?
Seda, et aega on palju, kuid samas seda nagu ei olekski. Aeg läheb laste õppimise toetamisele, söögitegemisele, koristamisele, et majal mingigi väljanägemise säiliks ja mõne planeeritud tegevuse alustamisele või vähemalt sellele mõtlemisele.
Siiski- olen sel nädalal jõudnud okastest puhtaks pühkida poole meie maja sinisest katusest. Kuna me katus on ehitatud ühelt küljelt laugema kaldega ja asetseb madalamal, on seda poolt lihtsam hooldada. Hea julgestus on ka üsna räästa lähedal asetsev lumetõke, mis ootamatu libisemise korral üle ääre alla prantsatamise kindlalt ära hoiaks. Ometi ei julgenud ma üle lumetõkke küünitada, et sel viisil vihmaveerenne okkakõdust puhtaks kraapida. See tundus liialt ohtlik. Selle asemel sõitsin K-Rautasse ja lubasin endale soovitada hea, kõrge ja kindla konstruktsiooniga redeli, mille kodus Karl Johanniga kohe ka ära proovisime.
Selle redeli saab sättida madalaks tellinguks, keskmiseks kolmnurgaks või pikaks kuuemeetriseks, mis ongi me kõrgema räästa kõrgus. Algajatena alustasime aga siiski selle ülalmainitud mugavama ja madalama poolega, mis üles ronides enam niiväga madal ei tundunudki. Redel, mis pidavat kandma 150 kilo, näis kuidagi värisev ja väeti. Tegelikult oli ta muidugi väga korralik, aga mõtetel on teatavasti suur jõud. Igatahes sain rennid mõningase südamevärina saatel saastast puhtaks kraabitud, kuigi Karl Johann tüdines poole töö pealt mind turvamast ja läks muretult batuudile hüppama. Õnneks jäin ellu! Ja nagu sellest närvikõdist olnuks vähe, tundsin kiusatust ära proovida ka kõrgema rennini jõudmine ja selle puhastamine.
Pean tunnistama, et kuus meetrit suhteliselt peenikesel redelil tundub ikka megakõrge!
Huvitav, kes selle maja üldse nii kõrgeks suutis ehitada? Ja huvitav, mis saaks... kui siit lihtsalt alla sajaksin? Need ja mitmed muud mõtted kihutasid sajaga mu peas. Esimest korda elus tajusin midagi kõrgusekartuse taolist. Mul polnud ju mingit turvavarustust...
Ja ma ei saanudki seda renni puhtaks! Krabasin suurema kättejuhtuva okkarisu küll ära, aga põhjalikkusest polnud juttugi. Selle asemel koperdasin värisevate jalgadega kindlale maapinnale tagasi. Ei teagi, mis siis sellest järsemast ja kõrgemast katusepoolest saab...
Mina igatahes jätkasin maa peal. Muruõhutamisega. See on teine suur töö, mille olen suutnud peaaegu lõpule viia.
Muru õhutamine tähendab sambla mehaanilist, masina abil eemaldamist. Küsimusele, mis on mul sambla vastu, vastan lakooniliselt, et mul pole midagi sambla vastu, olen lihtsalt mõningase muru poolt. See õhutusmasin seisis muide umbes viis aastat kasutuna kuuri juures, vihma, lörtsi, lumesaju ja tugevate tuulte meelevallas. Mõtlesin, et mul pole teda enam vajagi. Kui aga vennas selle korda tegi, läks mu hammas siiski verele. Täna siis tegelesingi usinalt õhutamisega. Sain umbes kolmandikku tehtud. Raske!
Nii me siis peame siin lastega vaheaega. Kui veel kokk ka majas oleks, võiks elu olla lausa lill...



2 kommentaari:

  1. *Julge hundi rind on rasvane* -vanasõna . Oi sa oled julge ausalt , 6 m kõrgusele ma ei roniks. Aga töö on vaja ära teha. Ellujäämise instinkt on ka hea asi ... seda peab lastele ka õpetama , nemad ju vahest nii hulljulged .. Tublid tegemised ja head uue nädala algust homseks .

    VastaKustuta