Ei tea mitu korda pean paluma
Sult andestust, koerake hea.
Kas kujutan ette Su valu ma,
Su üksindust mõõta kas tean?
Miks keegi ei öelnud, et õuedes
küll koeri ei pidada tasu,
et igatsus, mis nende põuedes
ei ealeski anna neil asu?
Su lahket suurt nägu ma mäletan
kuid kahjuks vaid teisel pool klaasi
ma mõtlesin, küll ükskord seletan...
Kuid täna vaid lilled toon vaasi.
Ma vahel Sind vaevu vaid märkasin
kuid andeks sain kohe, kui tulin.
Ja otsekui unest ma ärkasin,
kui ühel päeval sa surid.
Ma oleksin võinud ehk proovida
me eludes midagi muuta.
Kõik võimalik on, kui vaid soovida,
kuid mul oli kiire. Kas suuta
ei jaksanud enam, et läksid nii,
et kõik jäime tundma Sust puudust?
Ehk pilvepiirilt nüüd ikkagi
mind, eksinut, valvab su truudus...
Leonardo, maailma kõige parema koera 15.sünni-aastapäeval.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar