Selgitus

Nüüd seletan lahti, miks ma eelmises postituses Leonardost nii kurva luuletuse kirjutasin.
Tegelikult ei olnud Leonardol sugugi nii trööstitu elu, kui mulle parasjagu kirjutades tundus. Ta oli tavaline õuekoer, kes ei astunud sammukestki üle läve, isegi, kui verandauks oli pärani lahti ja toast tulid maitsvad söögilõhnad. Ta oli lihtsalt niimoodi kasvatatud.
Samas sai ta vähemalt ühe korra päevas käia väravast väljas pikemal jalutuskäigul ja korralikult "ajalehed" läbi lugeda. Samuti oli tema hallata kogu meie õu, algne variant jooksuaediku näol kaotas kiiresti kehtivuse. Me hoolitsesime Leonardo eest ja pühendasime ta kõrvadele ja käppadele, samuti karvkattele palju aega. Et ta oli allergik, poleks see muudmoodi olnud võimalikki. Leonardol olid meiega "kõnetunnid" ka külma talve pimedatel õhtutel. Tõsi, siis harvem ja lühidamalt.
Põhjus, miks mu süda Leonardost ja tema üksindusest nii härdaks muutus, oli aga hoopis see, et loeme kolmikutega praegu õhtujutuna Selma Lagerlöfi "Nils Holgerssoni imelist teekonda läbi Rootsi". Saan õhtu- õhtult üha enam kinnitust, et see raamat on sobilik pisut vanematele, sest hoolimata sellest, et tegelasteks on lisaks pöialpoisile rääkivad linnud ja loomad, on kõik lood üsna naturalikustlikud. Nagu loomariigis ikka, esineb palju "looduslikku valikut", paraku surmagi. Ka loomade kohtumised inimesega ei lõpe kõik hästi.
Loviisa on tohutult tundlik tüdruk. Just tema pisarad panevad mindki vahel nutma. Ja ta nutab iga kord, kui mõni loom ära sureb! Olen mitu korda teinud ettepaneku raamat mõneks aastaks kõrvale panna, kuid sellele tuleb vastuseks kindel "ei". Täna küsis Loviisa, et kas tema pisarad on siis tõesti nii hirmsad, et ma ei taha edasi lugeda. Siis pidin jälle alla vanduma- tõepoolest, nutt on kurbades kohtades täiesti adekvaatne reaktsioon.
Nojah, ja üleeile oli lugemisel peatükk, kus juttu üksindusest ja muidugi suri taaskord üks loomake ära. Ja sealt hargneski kogu lugu- Loviisale meenus järsku, et ka Leonardo oli oma kuudis väga üksik, ja et ta ka suri üksinduses, ja et ta igatseb Leonardot tohutult. Ja siis tuli veel jutuks. et Leonardol on sünni-aastapäev, ja siis muutus juba minu tuju ka nukraks. Nii võtsingi endale kogu süü. Tõsi, ma ei tahaks ka praegu endale toakoera, aga ka õuekas ei tuleks enam hoopiski kõne alla, järelikult me lihtsalt ei saa enam koera võtta. Totaalne läbikukkumine!
Ja selles emotsioonis ma selle luuletuse kirjutasingi...