Vaikusesse kõnd

Käisin paar kuud tagasi kinos vaatamas filmi "Vaikusesse kõnd". Väheste filmide puhul kahetsen kinnominekut üldse, see film aga oli üks neist- ta ei sobinud mulle kohe absoluutselt! Arvan, et zen-budismi olemust kinolinal suurt avada ei saagi. Aga vähe sellest- minus tekitas pakutav versioon mingi imeliku ängistuse vaheldumisi tohutu unisusega ning peale vaatamist tundsin end kurvalt ja võõralt. Asi polnud üldsegi selles, et ühes lõigus sellest filmist naeruvääristati kristlust, illustreerides seda hüsteerilise usuhullu kisaga, taustal mediteerimas kamp naeratavaid zenijärgijaid. Asi oli hoopis filmi üldises taotluses, mis jäi täiesti arusaamatuks ja olles lisaks niivõrd staatiline, et mine või hulluks!
Imelik, et hästi paljud inimesed tegelevad nüüdisajal mingi budismi ja new age'i-seguse õpetuse järgimisega, mille abil üritatakse omasõnul  endisest "minast" terveneda, saavutada kohaloleku täiuslikku jõudu, kogeda kõikehõlmavat armastust ning tagatipuks ehk isegi kirgastuda.
Neil õpetusil on tohutult variatsioone ning minus tekitab see tohutut segadust.
Okei, keegi räägib oma vaimsest teekonnast. See on vägagi huvipakkuv! Ometi näen enamasti üsna kohe, et tegu on "kirgastunuga" vaid suurtes sõnades, tegelikkuses aga täpselt sama inimesega, kui nädal, kuu või aasta tagasi. Ta on niiväga püüdnud enese ümber luua "kõigutamatu rahu püha oreooli" või "kõiksuse armastuse ülimat kogemust". Aga oodake esimese kriisini! Nähke, kuis liha kasvab hetkega taas luudele, tuttavlikud reaktsioonid elustuvad minutipealt ning “pärismina” sammub munga või nunnarüüd ridadeks rebides demonstratiivselt püünele, alustades valjuhäälselt isikliku hitiga, mida teab kasvõi unepealt!
Jah, olen nõus, et elame haigelt kiirustavas maailmas. Jagan ka arvamust, et peaksime oskama seisatada ja enesesse vaadata. Nõustun sellegi osas, et olles ennast täis ei jagu seal ruumi Jumalale. Mind paneb aga pead vangutama, mismoodi meie niigi üksildasse maailma toodetakse igasugu eraldumist propageerivate tehnikate abil juurde veelgi üksildasemaid inimesi, õigemini, mismoodi on lihtne tekkima valearusaam, et suhteid ja läheduseigatsust "enesearengu" nime all kunstlikult läbi lõigates on võimalik saavutada rahuseisund. Munga- ja nunnastaatus on Jumala kutse ja klooster koos oma hierarhia ja reeglitega sellele kutsele järginu maine perekond. See ei kuulu vaidlustamisele. Aga kookonisse kapseldunud tavainimest need õpetused paraku ei aita, kuna ta igatsus on hoopis teine! Kui paljud meist on tegelikult valmis elama täieliku erakuna? Või kui paljud ka tegelikult aktsepteeriksid oma lähedase jaoks rohulible või männijuurikaga võrdselt tähtis olemist? Mittesuhestumine ja eemalviibimine vabastaks justkui igasugusest vastutusest ning teisel poolel tuleb iseenesele selgeks teha, et see ongi kõikehõlmav armastus...
Mina aplodeerin kohe päris kindlasti päris inimesele. Ka siis, kui ta mulle väga ei meeldi, kui ta põhimõtted on mõneti vastuvõetamatud või käitumises esineb nihkeid. Mulle emotsioonid meeldivad. Olgu need siis seotud kannatuse või kire, õnnejoovastuse või põhjatu vihaga. Tundmine on parem kui tundetus. Allasurutud emotsioonid on nagu šampanjapudeli kork, mis ükskord niikuinii pauguga lakke lendab. Me vajame suhteid. Vajame lähedasi, nende kallistusi. Teadmist, et oleme tähtsad, et meiega arvestatakse.
Kardan, et varsti ongi maailm täis vaid üksildasi õnnetuid "valgustunuid".
Ometi oleks kahekesi palju lihtsam...

Otto

Sellest väikesest poisist kirjutamiseks olen juba seitse nädalat hoogu võtnud. Kõik sõnad tunduvad kuidagi liiga õhulised või suisa tühjust täis, et kanda edasi mõtet ja tunnet, mis mind valdab, kui temale mõtlen. Tean, et ma ei saanud midagi seesugust tunda üheksa ega kakskümmend kolm aastat tagasi- kuigi need olid sama ülivõrdes võimsad tunded. Ometi hõlmasid nad palju laiema skaala, kuna tegu oli ju otseselt mind, see tähendab minu keha ja meeli puuduvatate sündmustega ja armastuse mõõdupuu oli ja on nendega sama tipus kui selle väikemehegagi. Vahe on selles, et nüüd tajun kõike kõrvalist otsekui õhkõrna tuulehoovust, armsalt ja silitavalt.
Ometi kord saan imikut vaadata kogu tema ilus ja hiilguses! Saan silmitseda tema väikeseid käekesi, paitada sametpehmeid kõndimata jalatallakesi, katta ta kinni sooja tekikesega ning mitte kuhugi kiirustamata kõndida ja kõikuda, kiigutada ja kussutada, tasakesi kõrva juurest beebilõhna nuusutada, teha otsekui möödaminnes üks riivamisi musi ning paluda ingleid, et need teda alati juhiks ja valvaks. Selleks kõigeks on aega. Rahu. Vaikust. Iseeneses olemist.
Mõtisklus oma uue staatuse üle, mis sisaldab küll sõna "vana", olles aga tegelikult hoopis pehmem ja väärikam, kui nende naljahammaste suu läbi öelduna, kelle arvates huumor peaks kuidagi asja parandama, leiab ikka ja jälle tee mu juurdluseminuteisse. Tegelikult polegi ehk oluline, mis põlvkonnast keegi pärineb. Tähtis on eelkõige teadmine elu järjepidevusest ja meie juuri toitvast pinnasest- austusest ja mäletamisest, läbi mille kingitakse meile osake identiteedist, maailma asjadest arusaamisest, elurõõmust ja paljust muust.
Käisime eile Helise ja Ottoga Kadrina kalmistul. Süütasime küünlad Otto vanavanavanavanaema Pauliine, vanavanavanaema Aino ja vanavanavanaisa Edgari haual. Mäletan neid kõiki. Kõik olid erinevad ja eredad isiksused. Ülemöödunud sajandil oli elu muidugi hoopis teistsugune, kui maailmasõja aastail, nõuka-ajal või taasiseseisvunud Eesti päevil. Aga kas inimesed ikka olid teistsugused? Kahtlen. Armastus on ikka armastus.
Ematunne on õnnejoovastuse tunne. Mina aga tunnen heldimust. Heldimust selle üle, et mu kallis  tütar on saanud heaks emaks ja et mu kallis tütrepoeg on nii armas! Tahan olla tema jaoks alati olemas, kindla kivina tema elu vundamendis. Ja kui "kivina" oli kujundlikult öeldud, siis lisan siia lõppu ühe pehme pai...

Muide, üks mu nimedest on nüüd Manna (ei hääldu pudrumaterjalina, vaid pehme n-iga!).

Malta

Ma olen tõepoolest mereinimene. Tunnetasin seda äsja vägagi tugevalt, väisates tuulist ja tundelist Malta saarestikku.

Hetked kividele loksuvate, viskuvate või tuiskuvate lainete tumedas mühas ei unune niipea. Mägimatkad üle õitsvate aasade, teerajakene looklemas tõusvas joones paljaste kumisevate kaljuseinte poole, all päiksekildudes värelemas taevassinine meri- ka see pilt salvestus kindlalt aju kõvakettale.

Malta on tujukas nagu minagi. Ta hellitas meid suvesoojas embuses, siis aga laskis kaljude vahelt lendu jäise iili. Ta meelitas meid valima pikema matkaraja, siis aga peitis me eest mitmeks tunniks päikese. Ta kõrvetas, kui olime tipus ning lükkas järsult takka, kui otsisime teed alla. Kui võtsime kampsuni kaasa, ei läinud seda vaja, kui loobusime, naasesime hammaste plaginal. Mulle meeldis kujutleda Malta pisaravahust naerupahvakut, mis päädib laineharjase peopesa heleda laksatusena vastu ranniku kaljuseid põlvi, otsekui veidi pidurdamatu inimese oma. Kordi ja kordi, ikka naer ja pisarad...
Olime trioga. See oli esimene kord, kui rändasime neljakesi. Oli hetki, kus tundsin end kogu selle vastutuskoorma all veidike abituna- vasakpoolses liiklusvoos kimades või araabiakeelsete kohanimede asjus ei saanud nad mulle kuidagi abiks olla. See-eest olid nad vapralt minuga kõiges muus. Eks ma ju lubasingi neil endil otsustada, kui kaua ühes või teises punktis peatume, mida keegi süüa soovib või kuhu me kindlalt ei sisene (igavad näitused :)). Jäätist kulus palju. Mererandades liivalossi ehitades ei tulnud tundide kaupa tüdimust. Mulle puhas unistamise aeg!
Vahel ei ole vahet. Ei vaatamisväärsustel, ei ajakulul, ei rämpstoidul.
Tähtsuse omandab vaid lause: "Emme, see oli maailma parim reis!"
Muide, meil on nüüd trioga oma sisaliku-tants. Kui seda tantsime, elustub Malta taas me südameis ning päike tuleb ka päriselt välja!

Loom

Olen päris õnnetus olukorras. Nimelt on mu triokene juba mõnda aega tagasi võtnuks nõuks enesele mõni koduloom nuiata. Aga minul puudub absoluutne huvi igasuguste koduloomade vastu!
Hetkel on asi päris pinev. Esiteks on peaaegu kõikidel nende sõpradel loom. Mõnel lausa kaks-kolm. Kõige rohkem esineb kassiomanikke, tihedalt nende kannul on koera-peremehed, vähe ei ole ka närilisi. Nüüd, kõige püändiks, võttis ka mu vend enesele jack russelli tõugu beebikutsika. Käisime teda täna vaatamas (tõesti oli armas!) ja oh seda hala, mis koduteel vallandus! Ainult meil, nutsid nad kooris, pole oma looma! Ainult meil...
Mul on kohati piinlik oma tunnete pärast. Ja mul on oma lastest siiralt kahju, et ma säärane olen. Ometi ei saa ma mitte midagi parata. Ma ei taha oma koju ei koera, kassi, papagoid ega puurielukaid.
Vaesed minu lapsed...

Mäesuuskadel

Ma olen päästetud! Kõik trio liikmed on nüüd mäesuuskadel!
Ütlen ausalt, et kui kogu kambaga Kuutsemäele jõudsin, oli mul korraks nutt kurgus. Siin ma nüüd olen, mõtlesin, üksi kolme lapsega. Kui keegi neist kukub või end vigastab, mis siis saab? Kes jälgib teisi, kui ühega tegelen? Kas ma olen normaalne, et meile sellise pereürituse korraldasin?
Õnneks oli mul oidu kõigile lastele esimeseks tunniks suusatreener tellida. Jah, teadsin, et poiss sõidab päris hästi ja Loviisagi ei anna alla, aga minu meelerahu huvides oli see siiski hädavajalik. Lisann õppis eelmisel aastal vaid ohutu kukkumise ära, seega tema pärast muretsesin enim.
Kõik läks õnneks tõusvas joones. Karl Johann ja Loviisa said tunni lõpus treenerilt heakskiidu sõita kus iganes ja vajadusel ise oma tehnikat trimmida. Lisannilegi anti lootust- veel veidi ja temagi võib minna suurele mäele. Olin "veel veidiga" kohe nii nõus, et tellisin talle teise suusatunni jutti, mõeldes, et eks me siis pärast kahekesi vaikselt kulgeme. Kui aga tunni lõppedes Loviisa ja Jossiga suusaõppe maja juurde vuhisesime, teatas treener pidulikult, et Lisann hakkas ilusti sõitma ja on juba mitu korda suurelt mäelt alla liuelnud. See tundus uskumatu!
Seal nad kimasid, mu kallid lapsed, riburadapidi. Ja minu süda hüppas rõõmust! Mõelda vaid, lõpuks ometi saan nad rahuliku südamega oma meelis-talispordiala nautimisse kaasata ja varsti ehk koos nendega ka kaugemaid suusareise planeerida!
Sel viisil on isegi talvel jumet!

Lumises Tartus

Olen praegu Tartus. Kogesin taas, et selle linnaga on mul mingi eriline side. Mul pole ju Lõuna-Eestist ainsatki juurt, aga siin on alati nii hea olla!

Jalutasin tasases lumesajus läbi vanalinna. Peaaegu mitte kedagi ei olnud liikvel. Suured lumeräitsakad sädelesid langedes tänavavalgustuse ja jõuluajast puudel rippuvate kaunistuslampide valgusvihkudes. Mu saapad kriuksusid värkselt sadanud lumekihil. Möödusin ülikoolist, mis ilmus mu ette väärikas valgustuses, suured valgustatud sambad lisamas majesteetlikkusele kaalu. Ja imelised langevad helbed jällegi kergust.

Verneri kohvikust kostus summutatult Edith Piafi. Ühe akna juures istusid kaks ilusat naist, üks neist beebiootel. Teise akna juures kudrutas armunud paar, veiniklaasid ees. Minu peegelpilt koos langevate lumeräisakatega moodustas kohviku sisemusega mõnusalt romantilise virrvarri.

Raekoja katusel pärlendas korrektne kaunistuste rida. Ka torn oli väärikalt valgustet, andes hoonele postkaardi ilme. Lumehelbeid langes kui sädelevaid kristalle muinasjutust "Hõbesõrg". Ja mina selle keskel!

(Ülo Õuna skulptuuri) "Isa ja poeg" sumpasid Küüni tänaval jalgupidi lumes, mõjudes märksa maisemalt, taustaks "Ristiisa pubist" kostev rock'n'roll ja vallatult keerlevad helbed. Kaubamaja ähvardav kandiline kogugi pehmenes lumesaju sädelevas tantsus.

Emajõgi oli päris jääs, isegi silla all ei mustendanud lahtisi veelaike. Kauni vastremonditud Kaarsilla proportsioon keskis pimedusest esile taaskord tänu maitsekale valgustusele. Helise kunagises kodus sealsamas silla kõrval olid aknad valged. Seal elab nüüd keegi teine. Seisatasin korraks oma mälestustes, juureldes aja läheduse ja kauguse paradokside üle, lumehelbed langemas näole, mõni takerdumas ripsmeilegi, sulades pärlendavaks pisaraks silmanurgas.

Korraga taipasin, et selles linnas on ju sündinud nii palju head. Armastasin siin käia enne kolmikute sündi. Helise suurekssaamine ja pesast väljalendamine toimus just siin. Minu eneseleidmine läbi hingehoiuõpingute- jällegi siinsamas, otse Raekoja kõrval. 

Valgusketid olid platsile otsekui kauniks katuseks. Tornikell lõi esmalt neli tumedat täistunni-, seejärel kümme heledamat kellaaja-põmm'i. Tudengid suudlesid lumesajus ennastunustavalt.
Tahaksin ka ise siin linnas kunagi armunult suudelda, käsikäes mööda kohvikuid kapata, Pirogovi juurest üles Toomemäele joosta, šampanjat juua, lihtsalt olla. Kuidagi liiga kiire on siin alati...
Aga tänased hetked vaikses lumesajus olid lihtsalt võrratud!
Ses kaunis muinasjutus mõeldud mõtetel on kindlasti võlujõud...

Eesti naised

Minu meelest on Eesti naised ühed head ja tublid naised. Kuulen ma seda siis kliendilugude kaudu või näen sõprade-tuttavate pealt- kõik räägib ilusate, tarkade ja südamlike inimeste kasuks, kelle suhtes tekib siiras poolehoid. (Noh, klientide puhul hoian siiski mõlema partneri poole, soovides kogu hingest ja kõikide oma teraapiatehnikate abil, et nad muutuksid taas teineteise suhtes nägijaiks). On väga puudutav, et kõik inimesed igatsevad tegelikult salamisi ühte ja sama asja- sügavat lähedust oma armsatega, eriti selle ühega, kes peaks peaks seisma teistest eespool ja olema see kõige-kõige tähtsam.
Elu läheb aga tihtilugu kuidagi teisiti.
Nii rabab eesti naine kogu hingest laste suunal. Ta on tõeliselt vapustav ema! Vähesed saavad ju seda kõike vaid kodu kõrvalt teha. Ikka käiakse pikki päevi tööl, aga sealt vahelt või peale seda viiakse-tuuakse- õpitakse- treenitakse- söödetakse- pestakse- hoolitsetakse- paitatakse, ühesõnaga armastatakse. Kohe väga. Vahel kaob jaks ja kannatus- aga kellel siis ei kaoks! Reeglina on neil tublidel emadel siiski väga tublid lapsed. Emaarm on tõesti kaunis ja kõikesuutev.
Ka kodu suunal panustab eesti naine tihtilugu katkemiseni. Vähesed suudavad käega lüüa või ülesandeid lähikondlastele delegeerida. Tublide emade pered elavad puhastes tubades ja söövad tervislikku toitu, tihti märkamata, et ema on vaimse ja füüsilise katkemise äärel, milliselt pinnalt on muidugi ka tülid ja sõnelused kerged tulema. "Tühja tassina" kaua ei naerata...
Oma tööl on need tublid ja targad naised tihtilugu väga väärtustatud. Ja kes siis ei ihkaks minna paika, kus temast peetakse? Nii ei tee eesti naine ka tööelus järeleandmisi. Ta töötab pikalt ja kirega.
"Ma olen väga lugupeetud, mind kiidetakse ja mulle öeldakse iga päev tunnustavaid sõnu," ütles üks hea naine mulle nõustamisruumis. "Ainult, et...," lisas ta nutma puhkedes, "ma tahaksin, et neid sõnu ütleks mulle mu oma mees. Tema aga ei tee seda mitte kunagi!"
Kunagi ta mees kindasti tegi seda. Sellest võib olla lihtsalt möödunud väga kaua aega.
Eesti naine armastab oma meest väga. Ta on truu ja ustav. Ta vaatab oma mehe suunal igatsevate silmadega ja ihaldab teda. Ainult, et ta ei ütle seda eales. Tal on hästi meeles kõik need korrad, kus on tundnud end reedetuna, üksijäetuna ja kaitsetuna. Nii suudab ta vaid tühja-tähja üle näägutada, sisemuses haigutamas sügav hirm veel suurema haigetsaamise ees.
Kui ma olen tublim, võib ta mõelda, siis mu mees märkab mind. Aga ma ei suuda ju enam tublim olla, ahastab ta viimaks- ning mu mees ei ole ikka minuga...
Ega asjade sõrmenipsuga muutmiseks ühest nippi polegi. Tubliduse muster jookseb enamikes peredes juba sõjaajast, kus naised jäidki üksi ja pididki kõigega ise hakkama saama. Mäletan liigutavat teatritükki Naissaare naistest, kes sõja ajal üksijäänuna võitlesid kalapaatides tormiga, sest lapsed nõusid süüa, nad olid teineteisele arstiks ja ämmaemandaks, mis parata, matsid ka surnud.
Tolle ajastu surmahirmu kogen ehmatavalt palju ka täna. Just võimaliku kaotusevalu valguses ei julgeta ehk rääkida päris asjadest, suunatakse kogu oma energia mujale ja elatakse kuidagiviisi, külg-külje kõrval oma elud lõpuni.
Naiselikkuse vägi jääb aga sel viisil elades kinni. Elujõu allikas kuivab ära. Kogu me ürgne jõud ja esiemade tarkus, mis saab vallanduda vaid läbi meheliku väe, viies sügava läheduse ja julge haavatavuseni, jääb puudutamata.
Tubli eesti naine peaks vaatama olukorrale silma. Jah, ta lapsed, kodu ja töö vajavad teda väga, vajavad iga hetk. Elu sunnib peale, pole parata. Aga kõik hetked, mida eelmainitute arvelt näpistada oma tunnetest arusaamise ja nende ausa väljendamise hüvanguks, jagades end ainsa inimesega, kes meid tegelikult tervendada saab- oma partneriga- pöörduvad paradoksaalsel moel ka kõige muu kasuks. Rääkimata võimalusest taaskogeda kaotatud armastust. Kui me, harukordsed naised, seda ainult julgeksime...