Otto

Sellest väikesest poisist kirjutamiseks olen juba seitse nädalat hoogu võtnud. Kõik sõnad tunduvad kuidagi liiga õhulised või suisa tühjust täis, et kanda edasi mõtet ja tunnet, mis mind valdab, kui temale mõtlen. Tean, et ma ei saanud midagi seesugust tunda üheksa ega kakskümmend kolm aastat tagasi- kuigi need olid sama ülivõrdes võimsad tunded. Ometi hõlmasid nad palju laiema skaala, kuna tegu oli ju otseselt mind, see tähendab minu keha ja meeli puuduvatate sündmustega ja armastuse mõõdupuu oli ja on nendega sama tipus kui selle väikemehegagi. Vahe on selles, et nüüd tajun kõike kõrvalist otsekui õhkõrna tuulehoovust, armsalt ja silitavalt.
Ometi kord saan imikut vaadata kogu tema ilus ja hiilguses! Saan silmitseda tema väikeseid käekesi, paitada sametpehmeid kõndimata jalatallakesi, katta ta kinni sooja tekikesega ning mitte kuhugi kiirustamata kõndida ja kõikuda, kiigutada ja kussutada, tasakesi kõrva juurest beebilõhna nuusutada, teha otsekui möödaminnes üks riivamisi musi ning paluda ingleid, et need teda alati juhiks ja valvaks. Selleks kõigeks on aega. Rahu. Vaikust. Iseeneses olemist.
Mõtisklus oma uue staatuse üle, mis sisaldab küll sõna "vana", olles aga tegelikult hoopis pehmem ja väärikam, kui nende naljahammaste suu läbi öelduna, kelle arvates huumor peaks kuidagi asja parandama, leiab ikka ja jälle tee mu juurdluseminuteisse. Tegelikult polegi ehk oluline, mis põlvkonnast keegi pärineb. Tähtis on eelkõige teadmine elu järjepidevusest ja meie juuri toitvast pinnasest- austusest ja mäletamisest, läbi mille kingitakse meile osake identiteedist, maailma asjadest arusaamisest, elurõõmust ja paljust muust.
Käisime eile Helise ja Ottoga Kadrina kalmistul. Süütasime küünlad Otto vanavanavanavanaema Pauliine, vanavanavanaema Aino ja vanavanavanaisa Edgari haual. Mäletan neid kõiki. Kõik olid erinevad ja eredad isiksused. Ülemöödunud sajandil oli elu muidugi hoopis teistsugune, kui maailmasõja aastail, nõuka-ajal või taasiseseisvunud Eesti päevil. Aga kas inimesed ikka olid teistsugused? Kahtlen. Armastus on ikka armastus.
Ematunne on õnnejoovastuse tunne. Mina aga tunnen heldimust. Heldimust selle üle, et mu kallis  tütar on saanud heaks emaks ja et mu kallis tütrepoeg on nii armas! Tahan olla tema jaoks alati olemas, kindla kivina tema elu vundamendis. Ja kui "kivina" oli kujundlikult öeldud, siis lisan siia lõppu ühe pehme pai...

Muide, üks mu nimedest on nüüd Manna (ei hääldu pudrumaterjalina, vaid pehme n-iga!).