Hetked kividele loksuvate, viskuvate või tuiskuvate lainete tumedas mühas ei unune niipea. Mägimatkad üle õitsvate aasade, teerajakene looklemas tõusvas joones paljaste kumisevate kaljuseinte poole, all päiksekildudes värelemas taevassinine meri- ka see pilt salvestus kindlalt aju kõvakettale.
Malta on tujukas nagu minagi. Ta hellitas meid suvesoojas embuses, siis aga laskis kaljude vahelt lendu jäise iili. Ta meelitas meid valima pikema matkaraja, siis aga peitis me eest mitmeks tunniks päikese. Ta kõrvetas, kui olime tipus ning lükkas järsult takka, kui otsisime teed alla. Kui võtsime kampsuni kaasa, ei läinud seda vaja, kui loobusime, naasesime hammaste plaginal. Mulle meeldis kujutleda Malta pisaravahust naerupahvakut, mis päädib laineharjase peopesa heleda laksatusena vastu ranniku kaljuseid põlvi, otsekui veidi pidurdamatu inimese oma. Kordi ja kordi, ikka naer ja pisarad...
Olime trioga. See oli esimene kord, kui rändasime neljakesi. Oli hetki, kus tundsin end kogu selle vastutuskoorma all veidike abituna- vasakpoolses liiklusvoos kimades või araabiakeelsete kohanimede asjus ei saanud nad mulle kuidagi abiks olla. See-eest olid nad vapralt minuga kõiges muus. Eks ma ju lubasingi neil endil otsustada, kui kaua ühes või teises punktis peatume, mida keegi süüa soovib või kuhu me kindlalt ei sisene (igavad näitused :)). Jäätist kulus palju. Mererandades liivalossi ehitades ei tulnud tundide kaupa tüdimust. Mulle puhas unistamise aeg!
Vahel ei ole vahet. Ei vaatamisväärsustel, ei ajakulul, ei rämpstoidul.
Tähtsuse omandab vaid lause: "Emme, see oli maailma parim reis!"
Muide, meil on nüüd trioga oma sisaliku-tants. Kui seda tantsime, elustub Malta taas me südameis ning päike tuleb ka päriselt välja!
Olime trioga. See oli esimene kord, kui rändasime neljakesi. Oli hetki, kus tundsin end kogu selle vastutuskoorma all veidike abituna- vasakpoolses liiklusvoos kimades või araabiakeelsete kohanimede asjus ei saanud nad mulle kuidagi abiks olla. See-eest olid nad vapralt minuga kõiges muus. Eks ma ju lubasingi neil endil otsustada, kui kaua ühes või teises punktis peatume, mida keegi süüa soovib või kuhu me kindlalt ei sisene (igavad näitused :)). Jäätist kulus palju. Mererandades liivalossi ehitades ei tulnud tundide kaupa tüdimust. Mulle puhas unistamise aeg!
Vahel ei ole vahet. Ei vaatamisväärsustel, ei ajakulul, ei rämpstoidul.
Tähtsuse omandab vaid lause: "Emme, see oli maailma parim reis!"
Muide, meil on nüüd trioga oma sisaliku-tants. Kui seda tantsime, elustub Malta taas me südameis ning päike tuleb ka päriselt välja!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar