Kolmapäev, 21. veebruar 2018

Mäesuuskadel

Ma olen päästetud! Kõik trio liikmed on nüüd mäesuuskadel!
Ütlen ausalt, et kui kogu kambaga Kuutsemäele jõudsin, oli mul korraks nutt kurgus. Siin ma nüüd olen, mõtlesin, üksi kolme lapsega. Kui keegi neist kukub või end vigastab, mis siis saab? Kes jälgib teisi, kui ühega tegelen? Kas ma olen normaalne, et meile sellise pereürituse korraldasin?
Õnneks oli mul oidu kõigile lastele esimeseks tunniks suusatreener tellida. Jah, teadsin, et poiss sõidab päris hästi ja Loviisagi ei anna alla, aga minu meelerahu huvides oli see siiski hädavajalik. Lisann õppis eelmisel aastal vaid ohutu kukkumise ära, seega tema pärast muretsesin enim.
Kõik läks õnneks tõusvas joones. Karl Johann ja Loviisa said tunni lõpus treenerilt heakskiidu sõita kus iganes ja vajadusel ise oma tehnikat trimmida. Lisannilegi anti lootust- veel veidi ja temagi võib minna suurele mäele. Olin "veel veidiga" kohe nii nõus, et tellisin talle teise suusatunni jutti, mõeldes, et eks me siis pärast kahekesi vaikselt kulgeme. Kui aga tunni lõppedes Loviisa ja Jossiga suusaõppe maja juurde vuhisesime, teatas treener pidulikult, et Lisann hakkas ilusti sõitma ja on juba mitu korda suurelt mäelt alla liuelnud. See tundus uskumatu!
Seal nad kimasid, mu kallid lapsed, riburadapidi. Ja minu süda hüppas rõõmust! Mõelda vaid, lõpuks ometi saan nad rahuliku südamega oma meelis-talispordiala nautimisse kaasata ja varsti ehk koos nendega ka kaugemaid suusareise planeerida!
Sel viisil on isegi talvel jumet!


1 kommentaar: