Lumises Tartus

Olen praegu Tartus. Kogesin taas, et selle linnaga on mul mingi eriline side. Mul pole ju Lõuna-Eestist ainsatki juurt, aga siin on alati nii hea olla!

Jalutasin tasases lumesajus läbi vanalinna. Peaaegu mitte kedagi ei olnud liikvel. Suured lumeräitsakad sädelesid langedes tänavavalgustuse ja jõuluajast puudel rippuvate kaunistuslampide valgusvihkudes. Mu saapad kriuksusid värkselt sadanud lumekihil. Möödusin ülikoolist, mis ilmus mu ette väärikas valgustuses, suured valgustatud sambad lisamas majesteetlikkusele kaalu. Ja imelised langevad helbed jällegi kergust.

Verneri kohvikust kostus summutatult Edith Piafi. Ühe akna juures istusid kaks ilusat naist, üks neist beebiootel. Teise akna juures kudrutas armunud paar, veiniklaasid ees. Minu peegelpilt koos langevate lumeräisakatega moodustas kohviku sisemusega mõnusalt romantilise virrvarri.

Raekoja katusel pärlendas korrektne kaunistuste rida. Ka torn oli väärikalt valgustet, andes hoonele postkaardi ilme. Lumehelbeid langes kui sädelevaid kristalle muinasjutust "Hõbesõrg". Ja mina selle keskel!

(Ülo Õuna skulptuuri) "Isa ja poeg" sumpasid Küüni tänaval jalgupidi lumes, mõjudes märksa maisemalt, taustaks "Ristiisa pubist" kostev rock'n'roll ja vallatult keerlevad helbed. Kaubamaja ähvardav kandiline kogugi pehmenes lumesaju sädelevas tantsus.

Emajõgi oli päris jääs, isegi silla all ei mustendanud lahtisi veelaike. Kauni vastremonditud Kaarsilla proportsioon keskis pimedusest esile taaskord tänu maitsekale valgustusele. Helise kunagises kodus sealsamas silla kõrval olid aknad valged. Seal elab nüüd keegi teine. Seisatasin korraks oma mälestustes, juureldes aja läheduse ja kauguse paradokside üle, lumehelbed langemas näole, mõni takerdumas ripsmeilegi, sulades pärlendavaks pisaraks silmanurgas.

Korraga taipasin, et selles linnas on ju sündinud nii palju head. Armastasin siin käia enne kolmikute sündi. Helise suurekssaamine ja pesast väljalendamine toimus just siin. Minu eneseleidmine läbi hingehoiuõpingute- jällegi siinsamas, otse Raekoja kõrval. 

Valgusketid olid platsile otsekui kauniks katuseks. Tornikell lõi esmalt neli tumedat täistunni-, seejärel kümme heledamat kellaaja-põmm'i. Tudengid suudlesid lumesajus ennastunustavalt.
Tahaksin ka ise siin linnas kunagi armunult suudelda, käsikäes mööda kohvikuid kapata, Pirogovi juurest üles Toomemäele joosta, šampanjat juua, lihtsalt olla. Kuidagi liiga kiire on siin alati...
Aga tänased hetked vaikses lumesajus olid lihtsalt võrratud!
Ses kaunis muinasjutus mõeldud mõtetel on kindlasti võlujõud...