Avola on jumaliku liivarannaga ääristatud linnake Kagu-Sitsiilias. Sinna valisin me reisi teise ööbimiskoha. Maja oli üsna ruumikas, kuid enam mitte villa. Kuldse liivaga rand asus nimelt ümber nurga, seega olnuks basseiniga õu ja mitu korrust liigne priiskamine.
Ühe päeva, selle järgmise peale pikka sõitu mööda Sitsiilia lõunarannikut ja peale muljetavaldava, lõhestunud kaljumüraka poolt kaheks rebitud keskaegse Ragusa linna külastamist, jätsin puhtalt lebotamise omaks.
See ei olnud tavaline päev. Just sel päeval pidi nähtavaks ja ära räägituks saama üks mu viimaste aastate kõige olulisem teema. Et mina ei saanud sealjuures muul viisil kaasa aidata, kui heade mõtete ja kuumal liival praadimisega, võib vast aimata, kui pikaks kippus too päev venima.
Hea, et mul tuli õhtu hakul mõte sõita. Hea, et google’is oli Avola lähistel kauniks märgitud üks looduspark, mida otsustasime ajaviiteks külastada. Sellest, et too matk võib osutuda vaat et reisi kõrgpunktiks, mul muidugi aimu ei olnud.
Tee mägedesse oli auklik, kitsas ja käänuline, kohati lausa 180-kraadiste pikenurksete pööretega. Mõlemale poole teed laotud pikad kiviaiad andsid paigale mõneti muhuliku ilme, kuid nagu Loviisa tabavalt märkis, osutusid järsud tõusud meiesugustele “lamemaalastele” siiski korrallikuks šokiks. Pihlakate asemel kasvavad sidruni- ja oliivisaludki ei toetanud muhu atmosfääri tunnetust piisaval määral, küll aga tegid seda lehma- ja lambakarjad teeäärsetel kasina rohelusega põllumaadel.
Ülessõit, napp 9 kilomeetrit võttis peaaegu tunni. Tee kvaliteet oli lõpus katastroofiline. Võimalike vastusõitjate eest sai küll vaikselt palvetada, kuid paaril korral see ei aidanud ja nõudis siiski inimmõistuslikku sekkumist ning mõnda esmapilgul kaheldavat, hilisemal vaatlusel aga ainuvõimalikuks osutunud manöövrit. Kuid ma ei jätnud jonni.
See on ju minu elu, mõtlesin isekeskis. Lõputuna näiv võitlus loominguliste kõrghetkede ja maksimaalse professionaalsuse suunal püüdlemise nimel. Väsimus ja ülepinge vaheldumas rahuloluga seni saavutatu üle. Püüd armastuse katva ja kaitsva hõlma alla - mida aga vägisi enese peale ei sikuta. Ning lõpuks seismine pool-kiilakal, tuultele valla kaljunukil, tunnetades ühtaegu iseenda väiksust ja hetke tähendusrikkust.
Matkaks alla orgu pidi end ühes onnikeses esmalt registreerima, märkides sealasuvasse kaustikusse oma nime, päritolumaa, telefoni numbri ning teekonna algusaja. Ega pimeda peale poleks seesugusel rajal tõepoolest tahtnud jääda, aga seda mõistsin alles teel olles.
Too rada nõudis head vormi. Kivirahmakad, mida mööda tee allapoole kulges, vaheldusid kavala libeda kruusapudiga, millel nii mõnigi meist libastus ja kukkus, õnneks mitte väga valusalt. Naljakas kohanemisvõimeline taimestik, mille mõningad näited võivad olla hiiglaslikud, osaliselt maa peal vonklevad puujuured ja kaljupragude vahele pressitud suured sibullilled, sellised ratsuritähtede moodi. Kollase õitemerega kaetud mäeküljed. Üksikud sügavrohelised rohutuustid, millest tasakaalu hoidmiseks kinni haarates võib lõhkuda käe. Aeg-ajalt külgedelt sutsavad okkalised põõsad. Tulvavetest tekkinud spontaansed rajakesed ja kraavikesed. Mitmekesisus. Rahu.
Allootav ületas kõik kujutluspildid. Mägedest allavoolav kärestikujõgi oli voolinud kividest kaunid voolujoonelised platood, (millest sai küllap inspiratsiooni ka tuntud katalaani arhitekt Antoni Gaudi), mille päike oli parasjagu meie tulekuks soojaks praadinud, kutsudes sedaviisi pidulikule istungile. Trepjalt allapoole murdvad veejoad langemas üha uutesse looduslikesse basseinidesse. Massiivsed õitemeres mäeküljed kõrgumas igasse ilmakaarde. Võimas. Ja täielik inimtühjus…
Vette, käis mul korraga peast. Siiasamasse kärestikujoa poolt sügavaks voolitud basseini! Kohe praegu, alasti. Loodusega ühte.
Tegin selle ära. Külm vesi võttis esmalt hingetuks. Mõne meetri kaugusel langes kosk, mille veeponnalt tagasipõrkavad piisad maandusid pärlitena mu juustel. Kõik elas, liikus, kohises. Minugi hingamine moodustas osa sest looduse rütmist. Olin taas end ületanud, võiduhümniks veejugade muusika.
Tüdrukud järgnesid mulle vette. Poiss võttis valvaja rolli. Kõik võisid olla, kuis tahtsid. Siin ja praegu.
Edasine õhtu läks kiirelt. Kõik jutud said korraga peetud. Olin ühtäkki omandanud selge näo ja tähenduse. Elu jaksas kohe mitu head sammu edasi hüpata. Küllap andis karge kärestik jaksu ja lootust. Lootust, mis ei jätnud sel korral tõepoolest häbisse.
Olen kindel, et oma mõtetes lähen taas ja taas tagasi sellesse imelisse kanjonisse. Päeva, mis muutis mu elu. Julguse ja selguse rüppe. Paika, kus armastus sai veelgi erilisema tähenduse.