Heeringas vannitoas

Seal ta hulpis oma mõtlikul moel. Heeringas vetsupotis, filigraanselt fileene selg pealenirisevate vetevoogude vahel välkumas. Ei läinud alla, kuigi olin seda väga tungivalt palunud. Keeldus, kuigi peale eilset sigadust lihtsalt polnud muud võimalust!

Eile ta plahvatas. Ta tuli nimelt meiega lennureisile kaasa. Sõitis kohvris, sest salongi heeringaid ei lubata. Õliseid heeringaid iseäranis mitte. Tema ümber oli ju lausa õlimeri. Kõvasti üle salongis lubatud 100 milliliitri. See fakt täpsustus paraku alles kahjukäsitluse käigus. Siis kui plahvatus oli juba toimunud. 

Ah, ärge parem küsige, miks ma heeringa reisikohvrisse toppisin! Tegelikult ta ei palunudki end ilmtingimata kaasa võtta. See juhtus nii pool-juhuslikult, kui mängisin parajasti mõttega, mida põnevat veel reisile kaasa haarata. Heeringas tundus olevat õige variant. 

Olen pärit maitsete osas tundlikust perest. Kas ema ei öelnud mulle just möödunud nädalal, et heeringas õlis ei kõlba mitte kuhugi? Ütles, ja minu meelest täpselt sama tooniga, mis kunagi vanaema, kes Tallinnas külas olles võileivale pasteedi pähe koeratoitu määris ja seejärel meid s..asöömises süüdistas. 

Õiget heeringat, ütles ema, saab ainult ühest poest. Ma ei mäleta, millisest. Huvitav, kas õige oleks ka kohvris plahvatanud? 

Olen mitmel korral maininud Loviisa ülitundlikku lõhnataju ja teismelisele omast kriitilist meelt. Ometi asetasin heeringa just Loviisa riidehunniku peale. Kusagile tuli ta ju ilmselgelt panna.

Loviisa võttis hotellis pahaaiamatult oma öösärgi. See tilkus. Ka muud riided olid inetult plekilised ja haisesid. Ma ei unusta ta näoilmet. Sissehingamist. Häält, mis vallandus, ma õnneks ei kuulnud, olin siis juba kraanikausi kuuma vett täis lasknud, kõik miniseebid pakendist välja võtnud ja nühkisin. Nühkisin! Kaks tundi ööunest. 

Siinkohal meenub millegipärast lugu ERSO Rootsi reisist, kus orkestrant, olles kõik oma soolestiku kombekalt hotelli vetsupotti tühjendanud, vett peale tõmmata ei saanud. Vett lihtsalt ei tulnud. Ei tilkagi! Otsis siis vaene vennike, et ehk keegi tuleb appi, teeb poti korda- ja leidiski ühe täiesti umbkeelse aasia päritolu toateenija. Seletas mis seletas, see ei taibanud midagi. Ei inglise, vene ega muus keeles. Viimaks kaotas tundlik pillimees närvid, tiris segaduses teenindaja kitlitpidi oma vannituppa, osutas näpuga triiki täis vetsupotile, ütles puu-rootsi keeles “titta här!” (vaata siin!), vajutas nuppu… ja vaatasid mõlemad, kudas kogu potisisu veega ilusti alla läks!

Võibolla mitte nii hämmeldunud näoga, kuid kindlasti mitte ükskõikne võis olla ka meie tänane toateenija, nähes minu ja heeringa viimset võitlustandrit. Vannituba, kus ma ta lõplikult hävitada tahtsin. Kollakas rasvakiht valamu siledal pinnal, õliseid salvrätte triiki täis prügikastid, tualetipotis hulpiv heeringas- pole just kiita meeleolu…

Ainult Lisanni ei morjenda miski. “Mu Une-Nuts lõhnas täna öösel nagu kiluvõileib,” lõkerdas ta muretult…

Siin ja seal

 Päike, mis paistab siin, seesama, mis litsub end rõõmsas loojangumadaluses läbi kasetüvede ja läbi suure, pesemist ootava, kuivanud vihmapisaraid täis aknaruudu, püüdes mind kelmikalt pimestada, kuigi valgusjõud nõrk ja värvgi veel haledalt vale- seesama päike on seal hoopis teistsugune. 

Seal käib ta hoopis kõrgemalt. Kui kevadtuul võib palmioksi sasides olla äraarvamatu, mõneti ehk ärritavgi, siis päike on alati soe. Teate ju küll seda soojapahvakat, mis lennukiukse avanedes ebamaiselt mõnusasti üle näo voogab. Ka siis, kui saabume öösel. Ja kui hommikuks on Eesti madal-latakas õhupall-päike kõrgelt siravaks lõunamaa soojakeraks muutunud, siis pimestab see küll- ja kuidas veel! 

Mereta poleks midagi. Meres sätendab vastu iga kiir. Laineharjad kannaksid otsekui võbelevat kulda. Päike muudab mere külluseks, mis kuulub meile kõigile. Lai, päikest peegeldav tee, mis rullub rahulikult silmapiiri taha. 

Merd ei saa tükkideks lõigata, osaliselt omastada, tarastada ega muul viisil enesele märgistada. Ometi saab ta võtta südamesse, just selle suure mühava lahmakana, ääretu ja sinavana. Päikesekiired katusel. 

Soojas täitub mu süda merega teisiti, kui siin, põhjamaa päikesekullas. Soojas on aeg piiratud. Istudes ühel kivil, veereb mõte juba teiste, veel avastamata kaljurünga poole. Eks annab päikese teekondki kaarjad teejuhised, laisalt loksuvaist hommikulainetest mässava loojangumereni. Teate ju küll, et üks osa rannikuist on alati tuulisem. Ja teekond käib ikka päikese järgi. 

Siin ta ei sulata lundki. Jah, päevased kiired muudavad hanged kokkulitsutud kõvadeks poristeks känkrateks, millel turnides võib kondid murda. Öösel valitseb aga taas sõber pakane, kes needsamad tihked hanged jäälakiga läikivaiks ja veel libedamaks muudab- et hommikul algaks kõik otsast peale. Külm ring.

Seal loojub päike kiiresti- ja otse merre. Kuld laineharjadel kaob minutitega järjest tumenevaisse voogudesse. Kuma, mis silmapiiri tagant veel mõnda aega tänasele lohutust pakub, vilksatab viimaseid vääriskive. Hetk enne pilkast pimedust.

Kumbki päike pole teisest parem. See on nagu ühe inimese kaks poolust, pseudo- ja pärismina, “tühja tassi” ja “täis tassi” mina, sisemine mina ja rollimina. Ükski pole vale. On vaid hetke ja olukorra väljendus. 

Mis jääb päikeselgi siin kargel põhjamaal üle, kui kahvatuda. Et sealses soojuses sulnilt särada. Meile lausuda ühte, neile teist. Meie jaoks võõbata loojangud pikaks ja punaseks. Seal laskuda kiirelt, pakkudes merrevajumise kuldset nimbust vaid loetud minuteiks. 

Hommikul tuleb ta taas. Nii siia, kui sinna. Uus päev muudab vana minevikuks, uued kullad veelgi ahvatlevamaks.  Päikeseratas liigub jälle millimeetri kõrgemalt, kiirte küljes kõlisemas uued lootused…

Kurbuses ja nõutuses

 Mul on nii äge sõbranna. Ta helistas ja ütles, et me peaksime Ukrainasse appi sõitma. Äkki peaksime lausa sõtta minema, arvas ta, seal sõdib teisigi naisi...

Ma sain aru, mida ta selle väljaütlemisega mõtles. Et ta lihtsalt ei tea, kuidas aidata. Et ebaõiglus käib tal üle mõistuse. Loomulikult ei sobi kumbki meist sõdalaseks. Ja loomulikult ei lähe me kumbki oma laste kõrvalt kusagile. Aga mida siis teha?

Mitte midagi. Saate aru, mitte midagi. Jah, salvestasin Jaani kiriku torni kaks korda päevas kõlava Urkraina hümni. Aga see ei aita ju neid! Väljendasin lihtsalt oma toetust, muret ja hoolimist. Enda tasandilt. Oma soojast, turvalises kodust.

 Jälgin, kuidas talitavad teised inimesed. Mõni on algatanud riiete ja muu vajaliku kogumise kampaania. Mõni jagab värskeimaid uudiseid rindelt. Mõni katsub huumoriga ja postitab ajakohaseid karikatuure. Mõni algatab heategevusliku kunstimüügi või korraldab toetuskontserdi. Mõni jagab infot Ukraina poole ja sealt tagasi suunduvate autode kohta. Peaaegu kõik on oma fotodele lisanud kollase-sinise lipu. Kõik kurvastavad ja ei mõista, kuidas on selline asi 21.sajandi Euroopas üldse võimalik.

Paraku ei saa mitte keegi peatada seda, mis reaalselt toimub. Me ei saa midagi teha, kui rünnatakse koole, haiglaid, lastekodusid. Me ei saa tõkestada ühiskondlikku, kogukondlikku ja perekondlikku katastroofi, mis hävitava jõuga neist inimestest üle käib. Me ei saa vaadata nende inimeste silmadesse, kelle elus on maailma kõige raskemad, kurvemad hetked. Meediast näeme sest tohutust hävitustööst vaid mõnda kildu. Alateadvuses tuksub hirm nii nende, kui oma kodumaa pärast.

Oleme kõrvalseisjad. Kaugemal positsioneerivad empaatilised inimesed. Igaüks omamoodi ahastuses. Päriselt appiminekuks võimetud. Jõuvahekorrad on liiga ebavõrdsed.

Peaksin minema pagulaskeskustesse appi kriisitööd tegema. Kutsuti. Oleks mu vene keele oskus ometi grammivõrdki parem! Ahastuses inimese jaoks on küll söök, jook ja uni esmatähtsad ja ärakuulamine teisel kohal, ometi tunnen, et mu tööriistakohvrisse kuulub ka kõne kaudu edasiantavat. See on tõesti ainus, milles saaksin reaalselt aidata. Tõsi, lähedasi ja kodu ei anna tagasi ka selline töö... 

Mu maja on nii vaikne. Ka ümbruskond on tardumuses. Ma ei taha mõeldagi...

Relv

 Kardan paaniliselt relvi. See hirm on mul juba lapsest saati. Minu suunas ei või ka mängult sihtida ühegi relvataolise esemega, lähen lausa paanikasse. Ma pole ammu sellele mõelnud, kuid alanud Ukraina sõda tõi need mõtted taas teadvusse.

Muidugi olen juurelnud, mis lugu mul selle paanilise relvahirmuga ikkagi täpsemalt on ja tegelikult leidnud ka osalise vastuse. Enne hilist teismeiga polnud mul ühegi püssi ega muu tulirelvaga mingitki kokkupuudet. Olin kuulnud ühte lugu sõjaajal püssitoru ees seisnud vanaisast ja teist lugu minuealisest Muhu poisist, kes end isa jahipüssist kogemata maha lasi. Muidugi tekitasid need kõhedust. Siis aga juhtus ka mu endaga üks tõsisem intsident…

Meile sõbrannaga meeldis sel ajajärgul väga pidudel käia. Küllap oli see vanuses, mil olin peaaegu täisealine, äkki seitseteist? Varasemas vanuses pidin kodust väljasaamiseks ja hiliseks tagasijõudmiseks vanematelt eriloa kauplema ning sageli mind lihtsalt ei lubatud. Märgin siinkohal ära, et purjuspäi kojuminek tähendanuks eriti suurt jama, seetõttu me oma pidudel alkoholi eriti ei tarbinud. Veidi ikka. Aga usun, et järgneva loo varjus kahvatunuks ka üks üleliigne veiniklaas.

Olime mu vanaema juures Kadrinas. Oli suvine aeg. Päevade kaupa kodusolemine ja vanainimesega jutuvestmine olnuks küllap meieealistele tüütu, kuigi tegime seda ka- mu vanaema oli väga trenditeadlik ja ajaga kaasaskäiv inimene. Aga kaua sa seda ikka jaksad! Seetõttu olime läbi jalutanud kogu aleviku ja lähiümbruse ning hakkasime kangesti kaugemale kibelema. Mõtlesimegi välja geniaalse plaani. 

Mõni suvi enne seda olime sama sõbrannaga olnud mingis laagris, kus tutvusime ühe tüdrukuga, kes elas Rakveres. See oleks täiesti ebaoluline info, kuna igasugune suhtlus oli temaga ammuilma soiku jäänud- kui too tüdruk poleks muutunud eneselegi teadmata me salasepitsuste tähtsaimaks osaks, sest ega's vanaema seda teadnud, kuidas lood tegelikult on! Ütlesime talle pidulikult, et meid on kutsutud selle tüdruku sünnipäevale. Vanaema jäi kohe uskuma. Ta pakkis meile kingituseks kaasa kena puuvillase öösärgi (sääraseid nimetati vist "rasestumisvastasteks") ning läinud me olimegi! Mitte küll Rakverre, vaid otse Viitna kõrtsi. 

Viitnal oli suurem seltskond igat masti jõmisejaid juba ees. Meidki, noorukesi kutsuti kampa ja kostitati hea ja paremaga. Või tegelikult ma ei mäletagi, kuidas me just sellesse seltskonda sattusime. Selge oli see, et kui oma pisukese taskuraha kulutamisest pääses, võis juba rahul olla. Ühesõnaga, pidu kogus üha hoogu, täiskasvanute maailm oli ahvatlevalt valla. Olime tegijad. Paraku oli kõrtsi sulgemisajaks melu tippfiiling kaugeltki saavutamata. Nii arvas enamus. Meiegi passisime ninapidi juures, et mis siis nüüd edasi saab. Vanaema teadis ju, et jääme sünnilapse juurde ööbima.

Tuli välja, et üks tüüp on tulnud autoga- Žiguliga. Ja et kusagil Rakvere taga olla mingi tuulik, mis olla kindlalt hommikuni avatud. Tuleb sinna sõita! Me ei mõelnud hetkekski, et ka too autoga tüüp polnud pidutsemise ajal pitsipõhja sülitanud. Õigupoolest oli ta päris purjus. Me ei mõelnud ilmselt mitte kui midagi. (Teismelise ajust on muide paar aastat tagasi kirjutatud paks raamat.)

Seltskond koosnes meist tunduvalt vanematest inimestest. Auto tuubiti neid paksult täis. Nii mehi, kui naisi. Pluss meid, kellegi sülle. Tee oli pikk, kuid see-eest ohtlik. Purjus juhiga on alati ohtlik sõita!

Ja siis see juhtus. Üks nokastanud tüüp muutus esiistmel ülemeelikuks. Või läks lolliks. Või äkki hoopis vihastas millegi peale. Vaat seda ma ei mäleta, sest jõllitasin üksisilmi seda, mida ta oma hulluses tegema hakkas. Ta koukis kusagilt püskitaskust või kotist või tont teab kust, välja revolvri. Esmalt keerutas ta seda hooletult ümber näpu, seejärel hakkas meid, tagaistujaid, ükshaaval sihtima. 

Roolijoodik üritas seda tegevust jõuliselt takistada, auto vänderdas teel, naised kiljusid, mehed jõmisesid. Mina olin lihtsalt kangestunud. Sõbranna samuti. Me ei julgenud piiksatadagi- et ta ometi ei tulistaks... Nende hetkede jooksul sõitis mõistus rallikäigul koju tagasi. Liiga hilja, sest me ise sõitsime kodust üha kaugemale...

Ei, ta ei mänginud selle relvaga kaua. See aeg lihtsalt tundus igavikuna. Olin šokis. Millalgi jõudsime tolle igatsetud veski juurde. Pidutuju oli asendunud kabuhirmuga. Tahtsime vaid ära, koju.

See, kuidas põgenesime, kuidas üks tüüp meid taga ajas, kuidas pimeda metsa vahelt täiesti juhuslikult ühe takso leidsime (uskuge, Jumal saatis selle meile!), kuidas meil peaaegu üldse raha polnud, aga kuidas see taksojuht meid ikkagi Kadrinasse sõidutas, ise lakkamatult sõimates, olles oma õigustatud meelepahast hoolimata maailma kõige armsam taksojuht, jah, sellest kõigest peaksin kirjutama eraldi loo. 

Minu lugu oli täna relvast. Nagu mainisin, alanud sõja pärast. Tahtsin kirjutada hoopis muud, aga meenus see. 

Muidugi ei kanna mu meenutus praegu toimuvaga mingit võrdlust. Relva ees silmitsi seismise õudne tunne on aga küllap situatsioonist hoolimata sama. Taas tunnen, et ei suuda sellega toime tulla. Ei mõtetes ega päriselus. Õnneks praegu ei peagi. 

Annaks Jumal, et too sõda lõpeks ja et Jumal saadaks rahu.

Nagu meile selle takso...

NB! Selle pean küll ära märkima, et kandsin vanaema poolt sünnipäevakingiks kaasapakitud "rasestumisvastast" öösärki päris mitmeid aastaid. Helis oli juba ammu sündinud, kui ikka kandsin :)

Vabakava

 Kisa muutus väljakannatamatuks. Lapsed, need kaunid elu õiekesed, mängisid altari ees kulli. Ennastunustavalt. Kui laps mängib ennastunustavalt kulli, siis unustab ta kõik ümbritseva. Mängurõõm paiskub iseenesest lapsest välja- kilgete, jooksumüdina, tagaajamise, kättesaamise, tõukamiste, põnevushüüatuste ja üldiste naerupahvakute kaudu. Kiriku akustika võimendab laste loomingulised hüüded kõrvulukustava lärmini. 

Tunnen end kurja tädina. Õnneks on minusugune kooripealsel kinni. Urisen vaikselt lõua alla koledaid mõtteid viisaka lastetoa vajalikkusest, tige pilk ainiti monitoril. Olen siin juba kakskümmend minutit sedaviisi istunud, tohtimata liikuda. Kiskjalikus poosis, nagu urin ehk lubas ette kujutada, oleks ju asjal välist jumetki! Aga ei, mu asend on märksa proosalisem. Kui tigedast sisust ei teaks, näeksin välja nagu organist. 

Need seal all ei kavatsegi oma jõnglasi vaigistada. Kui ma oleksin laps, siis mina ka ei vaikiks. Asi on nimelt üle mõistuse palju üle aja läinud! Nüüd kukkus üks kõhuli ja pistis röökima, see oli igati ootuspärane, ülemeelik mäng lõpeb alati ühtviisi- ja pruuditoas, oh imet, ärkas kah keegi ellu. Unustasin vist öelda, et just pruuditoa uks oligi see, mida monitorist ainiti passisin. 

Mulle selline ebamäärane aja surnukslöömine ei istu, ja kellele see meeldikski, kui su elu minut minuti haaval mõttetusse jookseks. Need seal all muidugi mu jõllitusminuteid mõttetuks arvestada ei suvatsenud. Ärkasid korraks ellu, tuuseldasid uksest sisse-välja, tegid ebamääraseid liigutusi, seisatasid ukselävel, võtsid külalisi vastu, saatsid mõne minema. Aga üritus ei alanud ega alanud. 

Kuna ma praegu neid ridu kirjutan, võite aimata, et lõpuks see siiski algas. Lapsed olid küllap juba kirikupinkide vahekäikudesse magama jäänud, üleväsinud laps uinub kus iganes. (Mäletan üht seika oma elustki- mu kolleeg oli mulle magistritöö kirjutamisel abiks, me kumbki ei pannud tema paariaastase lapse unerütmi tähele ja too jäi lõpuks magama otse me silme all, elutoa klaasist laual.) 

Oh seda elu! Enamus sammuvad altari ette kirikuõpetaja järel. Mõned kasutavad teisi taktikaid. Tänased sooritasid aga vabakava- esimese minu mängimiste ajaloos. Nimelt tekkis mul sellal, kui mängisin kolm korda järjest kokkulepitud pala, Wagneri pulmamarssi alapealkirjaga Here comes the bride- olgu siia vahele öeldud, et tavaliselt jõutakse püha altariesise ette ühe mängukorraga- kolm küsimust. Muide, veel üks vahemärkus- mängu ajal pähekargavad küsimused on ebaotstarbekad, sest võivad endast kujutada suurt ohtu komistamiseks, koperdamiseks ja teiste tähtsa päeva muul viisil ärarikkumiseks, samas neid väga vältida ei anna. Aga see selleks.

Esimene küsimus oli- kus on peigmees? Teine küsimus- kuhu kadus kirikuõpetaja? Kolmas- mis juhtus pruudiga? Sellele kolmandale ma vastust ei saanudki.

Tseremoonia oli täis õndsust ja rõõmu. Hästi kergendav oli kuulda, kui palju on maailmas armastust. Minu kiskjalik loomus ülal oreli juures püüdis selles armastuse hulgas pisukese umbusuga kaasa lainetada. Üritasin end üles kütta, transsi viia, unustada kõik halb ja keskenduda heale. Tunnetada kõikehõlmavat ühtekuuluvust. Mõelda põõsakesele väljal ja lumetutikesele korstnakese otsas. Vaid silmad reetsid mu mujalviibimist, piiludes aeg-ajalt kella. Kõht oli jube tühi ja kolmikutel hakkas kool läbi saama... 

Üritus lõppes sama kaua, kui algaski. Kõik oli ebaselge ja inimliikumiste trajektoor kulges kiriku kuninglike võlvide all siksakis kõikvõimalikke ilmakaari mööda. Kuidas nad väljusid, ei tea. Mendelssohni Pulmamarss läbis lugematul arvul korduskatseid. Tulemus oli unikaalne- lõpus tuututas vaid üks kinnijäänud vile hädist mayday signaali.

Kuni kustus temagi...

    

Närvid

 Koroona viis mu närvid. Ega ma ennegi just kõige rahulikumate hulka kuulunud, kuid enne suutsin oma rahutust vähemalt varjata. Nüüd aga, peale Covidit, on asjad õite hullud! Nüüd olen nagu püss. 

Ma saan oma hullusest ise aru küll- aga vaat pidurdada ei suuda. Nagu mul klientide seas neid lühikese süütenööriga tüüpe vähe oleks! Siiani olen nende pöördesse mineku peale heatahtlikult naeratanud. Nüüd aga, kui asi minusse endasse puutub, kaob igasugune naljatuju. Ilma pidurdusprotsessita inimloom on ju puhta sooda, ütlen ma teile!

Ah et kust ma tean, et see just koroonast on? Vaadake, see koroona on selline nüansirikas tõbi- muudab väsinuks, tardunuks ja päris andetuks! Kõige jubedam tundub mulle see, et ma ei oska enam isegi kirjutada! Jah, ka praegu, kui neid ridasid siia trükin, olen kahtleval seisukohal, kas need laused üldse kuhugi kõlbavad. Ühest küljest tundub nagu, et kõlbavad küll, teisalt aga närib hinge kuri kahtlus. Sest näiteks luuletusi ma praegu küll kirjutada ei oska. Mul on mustanditena kaks geniaalse algusega luuletust, aga peale Covidit ei suuda ma neile ridagi lisaks luua. Äkki see jääbki nii?

Nii et Covid teeb väsinuks ja suretab loovuse. See omakorda ajab hullult närvi. Kes siis ikka sooviks olla tuim kui tukunui? Noh, kui mõni on säärane loodud, siis ehk veel. Aga mina ju pole! Mu jaoks on looming ja päevade tähendusrikkus ülitähtsad elamise juurde kuuluvad komponendid. Olen praegu niisiis otsekui lõksus. Ja siin lõksus ma omaette närveldangi. 

Valetan. Lapsed küsisid, kas ma rahulikumalt ei oska. See on tunnistus, et nemadki märkavad. Muide, ma ei mäletagi, mismoodi see "rahulikumalt" käis. Äkki nüüd jääbki nii? Äkki vaatangi edaspidi end otsekui kõrvalt, tunnen, et on jube häbi, aga midagi muuta ei suuda?

Eile õiendasin loomaarsti abilisega, kel on ilmselt mitu Covidit järjest olnud. Tajusin temaga mõningast sarnasust. Kuigi ta on peast puha soe ja räägib minuga nagu õiendav ema 5-aastase paharetiga, tekitab see minus hirmu. Äkki olen ise samasugune, aga ei mõista? Mul pole ju närve ollagi! Äkki kiljun hullunult, nagu temagi- ise arvates, et räägin rahulikul toonil?

Kes annaks adekvaatse hinnangu?

Sõbrapäev

 Huvitav tendents- sõbrapäeval hõikavad pool-juhuslikud inimesed teineteisele läbi veebi südamlikke tervitusi. Oleks nagu tohutult diip, aga mõjub pentsikult. Asi on küllap nende keskmises vanuses. Täiskasvanud noh, mitte lapsed! Ja mina ei taha vastata, vaid mul tekib mingi imelik piinlikkusesegune võõristus. Tahaks selle teksti hoopis ära kustutada. Õiged sõbrad õnneks sellise tobedusega ei tegele ja mul on selle üle väga hea meel! Pigem helistagu mõnel muul päeval ja lobisegu veidi. 

 Tõin oma lastele šokolaadi pealkirjaga “oled eriline” ja see olgu kõik! Nad on ilma selle šokolaadita ka erilised, aga asi on nende eas. Teismeeas on sõbrapäevale tähelepanu pööramine vältimatu. 

Mis puutub sõprusesse, siis see ju lihtsalt on. Mõnega eluaegne, mõnega mingi etapi elust. See peaks olema vabatahtlik ja tore, mitte imal, väljakistud ja loosungite ja südametega. See peaks olema selline, et “ma astun korra läbi, pane tee keema” või “kuidas sinuga on, kas said terveks?” Sõprus peaks olema sisutihe, sest muidu pole tast asja. Pool-tuttav võib ju südame saata, kuid üldiselt on see asjatu liigutus. Õige sõpruseni viib ikkagi hoopis muu ühendav jõud.

Aga küllap on ka neil pentsikuil hõikuvail täiskasvanuil oma õige sõpruskond olemas. Mõtle, kui kurb, kui mitte ükski nende südameile ei vastaks ja nende sisutühjused ära kustutaks. See oleks ju nagu koolikiusamine! Siis polekski ühtäkki vahet, kas on tegemist teismelise või täiskasvanuga. 

Ja mina oleksin kiusaja number üks. Oo õudust ja mineviku varjude välgatust!