Esmaspäev, 14. veebruar 2022

Sõbrapäev

 Huvitav tendents- sõbrapäeval hõikavad pool-juhuslikud inimesed teineteisele läbi veebi südamlikke tervitusi. Oleks nagu tohutult diip, aga mõjub pentsikult. Asi on küllap nende keskmises vanuses. Täiskasvanud noh, mitte lapsed! Ja mina ei taha vastata, vaid mul tekib mingi imelik piinlikkusesegune võõristus. Tahaks selle teksti hoopis ära kustutada. Õiged sõbrad õnneks sellise tobedusega ei tegele ja mul on selle üle väga hea meel! Pigem helistagu mõnel muul päeval ja lobisegu veidi. 

 Tõin oma lastele šokolaadi pealkirjaga “oled eriline” ja see olgu kõik! Nad on ilma selle šokolaadita ka erilised, aga asi on nende eas. Teismeeas on sõbrapäevale tähelepanu pööramine vältimatu. 

Mis puutub sõprusesse, siis see ju lihtsalt on. Mõnega eluaegne, mõnega mingi etapi elust. See peaks olema vabatahtlik ja tore, mitte imal, väljakistud ja loosungite ja südametega. See peaks olema selline, et “ma astun korra läbi, pane tee keema” või “kuidas sinuga on, kas said terveks?” Sõprus peaks olema sisutihe, sest muidu pole tast asja. Pool-tuttav võib ju südame saata, kuid üldiselt on see asjatu liigutus. Õige sõpruseni viib ikkagi hoopis muu ühendav jõud.

Aga küllap on ka neil pentsikuil hõikuvail täiskasvanuil oma õige sõpruskond olemas. Mõtle, kui kurb, kui mitte ükski nende südameile ei vastaks ja nende sisutühjused ära kustutaks. See oleks ju nagu koolikiusamine! Siis polekski ühtäkki vahet, kas on tegemist teismelise või täiskasvanuga. 

Ja mina oleksin kiusaja number üks. Oo õudust ja mineviku varjude välgatust!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar