Teisipäev, 22. veebruar 2022

Vabakava

 Kisa muutus väljakannatamatuks. Lapsed, need kaunid elu õiekesed, mängisid altari ees kulli. Ennastunustavalt. Kui laps mängib ennastunustavalt kulli, siis unustab ta kõik ümbritseva. Mängurõõm paiskub iseenesest lapsest välja- kilgete, jooksumüdina, tagaajamise, kättesaamise, tõukamiste, põnevushüüatuste ja üldiste naerupahvakute kaudu. Kiriku akustika võimendab laste loomingulised hüüded kõrvulukustava lärmini. 

Tunnen end kurja tädina. Õnneks on minusugune kooripealsel kinni. Urisen vaikselt lõua alla koledaid mõtteid viisaka lastetoa vajalikkusest, tige pilk ainiti monitoril. Olen siin juba kakskümmend minutit sedaviisi istunud, tohtimata liikuda. Kiskjalikus poosis, nagu urin ehk lubas ette kujutada, oleks ju asjal välist jumetki! Aga ei, mu asend on märksa proosalisem. Kui tigedast sisust ei teaks, näeksin välja nagu organist. 

Need seal all ei kavatsegi oma jõnglasi vaigistada. Kui ma oleksin laps, siis mina ka ei vaikiks. Asi on nimelt üle mõistuse palju üle aja läinud! Nüüd kukkus üks kõhuli ja pistis röökima, see oli igati ootuspärane, ülemeelik mäng lõpeb alati ühtviisi- ja pruuditoas, oh imet, ärkas kah keegi ellu. Unustasin vist öelda, et just pruuditoa uks oligi see, mida monitorist ainiti passisin. 

Mulle selline ebamäärane aja surnukslöömine ei istu, ja kellele see meeldikski, kui su elu minut minuti haaval mõttetusse jookseks. Need seal all muidugi mu jõllitusminuteid mõttetuks arvestada ei suvatsenud. Ärkasid korraks ellu, tuuseldasid uksest sisse-välja, tegid ebamääraseid liigutusi, seisatasid ukselävel, võtsid külalisi vastu, saatsid mõne minema. Aga üritus ei alanud ega alanud. 

Kuna ma praegu neid ridu kirjutan, võite aimata, et lõpuks see siiski algas. Lapsed olid küllap juba kirikupinkide vahekäikudesse magama jäänud, üleväsinud laps uinub kus iganes. (Mäletan üht seika oma elustki- mu kolleeg oli mulle magistritöö kirjutamisel abiks, me kumbki ei pannud tema paariaastase lapse unerütmi tähele ja too jäi lõpuks magama otse me silme all, elutoa klaasist laual.) 

Oh seda elu! Enamus sammuvad altari ette kirikuõpetaja järel. Mõned kasutavad teisi taktikaid. Tänased sooritasid aga vabakava- esimese minu mängimiste ajaloos. Nimelt tekkis mul sellal, kui mängisin kolm korda järjest kokkulepitud pala, Wagneri pulmamarssi alapealkirjaga Here comes the bride- olgu siia vahele öeldud, et tavaliselt jõutakse püha altariesise ette ühe mängukorraga- kolm küsimust. Muide, veel üks vahemärkus- mängu ajal pähekargavad küsimused on ebaotstarbekad, sest võivad endast kujutada suurt ohtu komistamiseks, koperdamiseks ja teiste tähtsa päeva muul viisil ärarikkumiseks, samas neid väga vältida ei anna. Aga see selleks.

Esimene küsimus oli- kus on peigmees? Teine küsimus- kuhu kadus kirikuõpetaja? Kolmas- mis juhtus pruudiga? Sellele kolmandale ma vastust ei saanudki.

Tseremoonia oli täis õndsust ja rõõmu. Hästi kergendav oli kuulda, kui palju on maailmas armastust. Minu kiskjalik loomus ülal oreli juures püüdis selles armastuse hulgas pisukese umbusuga kaasa lainetada. Üritasin end üles kütta, transsi viia, unustada kõik halb ja keskenduda heale. Tunnetada kõikehõlmavat ühtekuuluvust. Mõelda põõsakesele väljal ja lumetutikesele korstnakese otsas. Vaid silmad reetsid mu mujalviibimist, piiludes aeg-ajalt kella. Kõht oli jube tühi ja kolmikutel hakkas kool läbi saama... 

Üritus lõppes sama kaua, kui algaski. Kõik oli ebaselge ja inimliikumiste trajektoor kulges kiriku kuninglike võlvide all siksakis kõikvõimalikke ilmakaari mööda. Kuidas nad väljusid, ei tea. Mendelssohni Pulmamarss läbis lugematul arvul korduskatseid. Tulemus oli unikaalne- lõpus tuututas vaid üks kinnijäänud vile hädist mayday signaali.

Kuni kustus temagi...

    

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar