Milda-tädi on teenimatult unustuses.
Oma eluajal jäi ta oma õe, katakteerse Liidi-tädi varju. Iseloomuomaduste poolest oli ta teisest märksa vaiksem ja vaoshoitum, mistõttu pole temast meeles just ülearu palju lugusid.
Igatahes oli Milda ehk Armilda mu isapoolse vanaisa õde ja selle Muhu saare suure, 8-lapselise pere noorim.
Milda-tädi oli kogu elu üksik ja elas Pelgulinna imetillukeses korteris oma õe Liidiga, oli samuti üksik. (Liidist loe siit: https://maris74.blogspot.com/2020/04/liidi-tadi.html?m=1). Nendest paar-kolm tänavat eemal elas kolmaski õde, Naadi, kes, oh imet, oli samuti üksik. Kui aga Liidil ja Naadil õnnestus eluajal üks lapski sünnitada, (kahjuks Liidi pojal polnud määratud täiskasvanueani elada), siis Milda oli ja jäi lastetuks. Isa on küll paar korda maininud mingit Vasalemma peikat, kes tavatses õeste juures kärakat panemas käia, kuid püsisuhet sellest ei tekkinud.
Milda käis kokku Liidiga ja pääses isiksusena mõjule alles peale viimase surma.
Siiski- meie, lapsed, usaldasime Mildat. Ta oli leplik ja lastesõbralik, omamoodi nagu kambajõmmgi, minemata siiski üle piiri. Mäletan, kui saabusime millalgi teismeeas vastu hommikut mingilt Orisaare diskolt. Olime viimasest bussist maha jäänud ja tulime esimese hommikusega. Muidugi ei saanud me sellest kellelegi teada anda, sidevahendid olid ju ajastule omaselt algupärased. Lisaks olime väsinud ja padunäljased.
Meeli, mu isa kasuema, valmistus just hommikuseks lüpsiks ja oli meid, roidunud ilmarändureid nähes maruvihane. Ainus, kelle poole julgesime oma tapva näljatundega pöörduda, oli Milda. Too ärkas nurisemata ja vorpis meile ülearuseid küsimusi esitamata võileibu. Miks me neid ise ei teinud, ei tea! Äkki oli tegu vajadusega hoituse ja mõistmise järele?
Milda mõistis.
Milda ei olnud absoluutselt konfliktne. Ta ei öelnud vist kunagi ühegi inimese kohta halvasti.
Hiljem aitas Milda mul Helist hoida. Ta mängis lapsega ja oli temaga ülisõbralik. Ainus asi, mida ta teha ei osanud, oli mähkmevahetus. Tol ajal olid Pampersid luksuskaup. Ostsin neid vahel mingist Keskturu juures asuvast keldripoest ühekaupa. Milda tulles panin lapsele alla. Kui koju jõudsin, oli mähe vahel põlvini, laps ja Milda aga rõõmsad. Ei olnud siis minulgi ütlemist.
Mildasugused rahulikud ja mittekurtjad inimesed muudavad vist maailma paremaks.
Elu lõpul liitus ta ka õe Naadi kogudusega, adventistidega. Olen kindel, et ta on nüüd paremas paigas.