Elame äreval ajal
ärevas ilmas.
Mõni ei julgegi enam
piiluda elu.
Saepuru silmas,
puudest,
mis juurteni lõigatud maha.
Mõelda ei taha.
Ei taha, ei ette,
ei maha…
Kuid üles?
Äreval ajal
keegi ehk kannab sind süles,
kellega julged vaadata
taha ja ette.
Kas piruette kardad
või siledat rada?
Raiutud mõtteid, kõva kontrolli?
Tarka või lolli?
Kummitust, kolli?
Ärevus meeled segaseks ajab.
Ju siis on vaja
vaimsuse peeglit ja kaja…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar