Vaata aga klienditeenindust!

Polegi ammu “mõistatuslike ametite” rubriiki postitanud. Nüüd avaneb see võimalus taas.
Mäletate, kui Sportland tegi eriolukorra ajal, päev enne seda, kui kaubanduskeskustes asuvad  poed olid sunnitud oma uksed sulgema, üliodava väljamüügi? Ehkki ka inimeste saamahimu tundus mulle mõneti jahmatav, tegi suuremat viha siiski see, kuidas tuntud poekett nii lollile mõttele sai üldse tulla ja miks seda koheselt ei takistatud.
Seda ebameeldivam tundus mulle plaan, mille käis välja tütreke Loviisa, kel oli enda sõnul hädasti valgeid tossusid vaja ja kes need vajalikud justnimelt Sportlandi e-poest välja valis. Aga et Loviisa on visa kaupleja ja et ka Karl Johannil oli uusi botaseid vaja ning mis peamine- hinnad tundusid olevat endiselt soodsad, surusin oma pahameele alla ja jäin pikapeale nõusse.
Veidi üle kahe nädala tagasi tellisimegi siis ihaldatud tooted ära.
Esimene probleem, mis tegi valvsaks, oli arvega. Mulle meeldiks väga, kui arvel kajastuks ka mu tellimus, jalanõude puhul igaks juhuks ka suurused, et oleks kindel, et midagi valesti ei läinud. Sel arvel olid aga vaid mingi tootekoodid ja mis kõige ebameeldivam, minu arvestatust kakskümmend viis eurot suurem lõppsumma. Loomulikult viitasin sellele vastu kirjutades kohe. Vastuses aga vaidlustati mulle teadaolev hind ning alles siis, kui olin saatnud nende enda kodulehelt tellitavate jalatsite hinnast screenshoti, sain ilma ühegi vabanduseta uue arve, nagu mainitud, kakskümmend viis eurot odavama.
Egas midagi, jäime ootama. Loviisa küsis jalatsite kohta iga päev. Mina manitsesin olema kannatlik, kuna teadupärast olla pakiautomaadid tellimustest umbes. Mida aga ei tulnud, oli oodatud pakk. Kaheksandal päeval helistasin Sportlandi kliendiinfosse. Peale mõningast viivitust teatati mulle, et minu tellimusega olla olnud mingi jama (nii öeldigi) ja et järgmisel päeval pidavat see minema eelisjärjekorras teele. Sel korral kaasnes isegi vabandus.
Andsin info edasi Loviisale ja asusime jälle ootama. Mida aga ei tulnud, oli pakk. Kui uus nädal ootusaega sai täis, võtsin asja uuesti uurida. Esmalt kirja teel, millele ei reageeritud. Seejärel telefoni teel. Kõik algas otsast peale. Nimi? Millal paki tellisin? Appikene, kõik oli ju korrektne ja mulle pidanuks see nüüd juba eelisjärjekorras saadetama!
Selgus aga, et infonaine ei näinud endiselt meie paki liikumist, ühesõnaga, seda polnud endiselt teele pandudki! Ta lubas klienditeenindusest järele uurida, milles asi ning manitses mind olema telefoni juures, et kui kohe helistatakse, saame asjale selguse. Kandsin telefoni kogu õhtu kaelas. Muidugi ei helistatud.
Nüüd hakkas ka minu kaameli kannatus katkema. Hea küll, kõikide töös võib tulla ette apsakaid, aga elementaarne viisakus kliendile ausa info jagamise näol võiks olla ühe firma A ja O! Miks ma pean kirjutama kirju, millele ei vastata, lõputult helistama, kuna alles umbes kümnendale kõnele vastatakse ja lihtsat vastust, kus on mu pakk, ikka ei tule. Miks?
Võtsin ette radikaalsemad meetmed. Kirjutasin ähvarduse. Et kui mulle ka selle päeva jooksul ei vastata, avalikustan, kuidas Sportland klientidega käitub. Kahjuks pidin sama ähvarduse ka suuliselt edastama, sest kirjale tõepoolest ei vastatud! Nuta või naera.
Aga seejärel toimus areng. Sain pika vabandava kirja, kus selgitati, et minu tellitud toodetel on tarneprobleemid (huvitav, mida nad mulle siis eelisjärjekorras oleksid pakki suranud, oma vanad tossud või?) ja et millalgi saab need kindlasti teele panna, aga paraku ei tea nad, millal täpselt. Aga no kui pakk tulema hakkab, saadavad nad mulle ka selle jälgimise koodi. Ahsoo... kui millalgi tuleb, saan jälgida, tore küll!
Valisin raha tagastuse. Ma ei tea, kuidas teile, aga mulle tundub küll see olukord absurdsena. Hea on vaid see, et mingigi vastus tuli.  See polnud küll teab mis lohutav, aga olin siiski hetkeks inimesena ja hämmeldunus tellijana nende jaoks seal olemas.
Raha pole veel kontole tagasi laekunud. Üks kadalipp võib seega olla alles ees...

Videopidu

Kuna ema kardab riskigruppi kuuluvana koroonaviirust väga, aktsepteerime tema otsust elada peaaegu täielikus karantiinis. Seda toredamad on aga olnud meie video-kohtumised, millest võtavad osa kõik pered meie süsteemist, Riin välja arvatud, (kuigi kutsutud on temagi). Igatahes on sellised “külaskäigud” suurepärane võimalus teineteisel silm peal hoida. Emal-isal on ju kokku seitse lapselast ja kaks lapselapselast. Pisemad kasvavad-arenevad nii kiiresti, et  kuude kaupa mitte-kohtumine oleks mõeldamatu. Aga arvuti kaudu saab kõik näokesed üle lugeda ja meelde tuletada.
Raunol telepilt on alati kõige kirjum. 2-aastane Oskar on tõeline möllumees ja käib aeg-ajalt ekraani ees oma etteasteid tegemas või mis veelgi tavapärasem- lihtsalt tuuseldamas. Eile püüdis ta teha trikki issi särgistangega, nimelt selle kogu sealsele seltskonnale pähe kukutamisega. Kahjuks jäi kulminatsioon  pealtvaatajaile siiski nägemata, sest Rauno on harjunud kiirelt reageerima ja tema huviorbiidis ei olnud ilmselgelt särgitriki tulemuse likvideerimine.
5-aastane Melissa on märksa peenetundelisem- ta ühineb me seltskonnaga küll lühikeseks ajaks, kuid tervitab alati viisakalt ja saab ka kiidusõnu oma riiete ning soenguvalikute eest. Muidugi tuleb ka Melissal pildile pääsemiseks alati veidike Oskariga võidelda.
 13-aastane Susanna istus aga eile päris pikalt meiega (vahepeal turnis Oskar-poiss ka tema otsas). Selles vanuses juba suudetakse. Ka siis, kui ta mõned päevad meil veetis, võtsid nad koos trioga köögilaua taga arvuti ees ilusasti kohtumisest osa.
Helise pere Ottokene vaatab alati huviga talle arvutist vastuvaatavad näod üle ja loetleb need valjult ette. Muidugi ei suuda ta jääda ühele kohale pikemaks peatuma, aga isegi selline kunsttükk kui iseseisev potilkäik sai pereringis uhkelt ära näidatud ning pälvis suure aplausi.
Vennake Ruben pääseb aga seltskonda ainult emme süles. Ahjaa, möödunud korral pani Helis arvuti põrandale ja Ruben näitas meile kõigile oma seljalt kõhulipööret ning peaaegu-roomanist. Suurepärane sooritus!
Ema ja isa toovad aga alati korraks ka Kerry pildile. Too on ülivana chihuahua. Me nimetame teda lausa surematuks. Koera vanus inimese omaks ümber arvutatuna on Kerry üle saja aasta vana! Tal on olnud loendamatul hulgal igasugu eluohtlikke haigusi, mida on alati vapralt seljatanud. Noh, praegu on ta tervis jälle pisut kehvem, aga vanakese asi!
Nii me siis videosilla vahendusel pidutseme. Minu meelest on praeguse aja võti just kohanemisvõime- kui üht moodi ei saa, tehtagu teisiti! Meie peres toimib see igatahes suurepäraselt.

Vaheaeg

Lastel on nüüd distantsõppest vaheaeg. Mul ka. Täielik vabanemise tunne!
Mõelda vaid, nad on neli nädalat põhiliselt vaid kodus ja koduaias viibinud! Paar väljasõitu oleme siiski teinud ning aeg-ajalt mõne rattaringi samuti. Aga kuhu välja sa ikka sõidad, kui ilmad on sellised nagu nad parasjagu on. Külm ja ebamugav hakkab ju!
Praegu tundub eriti imeline, et elame eramajas ning lastel on piisavalt olemise- ja mänguruumi. Selle pundiga ei kujutaks nii pikaaegset väikese ruumi vangistust ettegi. Ilmselt peaksin sel juhul ellujäämise nimel oma põhimõtetest taganema ja neile piiramatu arvutiaja lubama. Uhh, ma parem ei mõtle niisugustele asjadele...
Mida olen siis nende nelja nädalaga õppinud?
Seda, et aega on palju, kuid samas seda nagu ei olekski. Aeg läheb laste õppimise toetamisele, söögitegemisele, koristamisele, et majal mingigi väljanägemise säiliks ja mõne planeeritud tegevuse alustamisele või vähemalt sellele mõtlemisele.
Siiski- olen sel nädalal jõudnud okastest puhtaks pühkida poole meie maja sinisest katusest. Kuna me katus on ehitatud ühelt küljelt laugema kaldega ja asetseb madalamal, on seda poolt lihtsam hooldada. Hea julgestus on ka üsna räästa lähedal asetsev lumetõke, mis ootamatu libisemise korral üle ääre alla prantsatamise kindlalt ära hoiaks. Ometi ei julgenud ma üle lumetõkke küünitada, et sel viisil vihmaveerenne okkakõdust puhtaks kraapida. See tundus liialt ohtlik. Selle asemel sõitsin K-Rautasse ja lubasin endale soovitada hea, kõrge ja kindla konstruktsiooniga redeli, mille kodus Karl Johanniga kohe ka ära proovisime.
Selle redeli saab sättida madalaks tellinguks, keskmiseks kolmnurgaks või pikaks kuuemeetriseks, mis ongi me kõrgema räästa kõrgus. Algajatena alustasime aga siiski selle ülalmainitud mugavama ja madalama poolega, mis üles ronides enam niiväga madal ei tundunudki. Redel, mis pidavat kandma 150 kilo, näis kuidagi värisev ja väeti. Tegelikult oli ta muidugi väga korralik, aga mõtetel on teatavasti suur jõud. Igatahes sain rennid mõningase südamevärina saatel saastast puhtaks kraabitud, kuigi Karl Johann tüdines poole töö pealt mind turvamast ja läks muretult batuudile hüppama. Õnneks jäin ellu! Ja nagu sellest närvikõdist olnuks vähe, tundsin kiusatust ära proovida ka kõrgema rennini jõudmine ja selle puhastamine.
Pean tunnistama, et kuus meetrit suhteliselt peenikesel redelil tundub ikka megakõrge!
Huvitav, kes selle maja üldse nii kõrgeks suutis ehitada? Ja huvitav, mis saaks... kui siit lihtsalt alla sajaksin? Need ja mitmed muud mõtted kihutasid sajaga mu peas. Esimest korda elus tajusin midagi kõrgusekartuse taolist. Mul polnud ju mingit turvavarustust...
Ja ma ei saanudki seda renni puhtaks! Krabasin suurema kättejuhtuva okkarisu küll ära, aga põhjalikkusest polnud juttugi. Selle asemel koperdasin värisevate jalgadega kindlale maapinnale tagasi. Ei teagi, mis siis sellest järsemast ja kõrgemast katusepoolest saab...
Mina igatahes jätkasin maa peal. Muruõhutamisega. See on teine suur töö, mille olen suutnud peaaegu lõpule viia.
Muru õhutamine tähendab sambla mehaanilist, masina abil eemaldamist. Küsimusele, mis on mul sambla vastu, vastan lakooniliselt, et mul pole midagi sambla vastu, olen lihtsalt mõningase muru poolt. See õhutusmasin seisis muide umbes viis aastat kasutuna kuuri juures, vihma, lörtsi, lumesaju ja tugevate tuulte meelevallas. Mõtlesin, et mul pole teda enam vajagi. Kui aga vennas selle korda tegi, läks mu hammas siiski verele. Täna siis tegelesingi usinalt õhutamisega. Sain umbes kolmandikku tehtud. Raske!
Nii me siis peame siin lastega vaheaega. Kui veel kokk ka majas oleks, võiks elu olla lausa lill...

Testitud

Tegelikult oli olukord juba kolm päeva tagasi piisavalt hull, aga ma segasin jälgi ja kirjutasin hoopis muud.
Ühesõnaga, kõik algas laupäeval, mil ma pärastlõuna kanti rõõmsasti koduste koristustöödega pihta hakkasin. Selgus aga, et tolmuimejakott on triiki sodi täis, kandiline ja jonnakas, keeldudes vastu võtmast ainumastki helbekest.
Et mu masin väheke peenemate kilda kuulub, on tema kottide jaoks lausa eraldi pood. Mis oli muidugi L ja P suletud. Tulin oma arust geniaalsele mõttele tühjendada täis tolmukott käsitsi. Toiming leidis aset õues, suure prügikasti juures, kuhu hakkasin kotist tõrksalt välja tulevat sodi tirima. See õnnestus erakordselt halvasti, küll aga paiskas iga katsetus õhku pahvaku peenikest tolmu. Keerasin küll pea hingamiseks kõrvale, kuid tolm järgnes sinnagi. Ilmselt hõljus pilv üle kogu õue.
Tulemus ei andnud kaua oodata. Hakkasin hingeldama samal õhtul. Hommikul kella viieks oli kergest õhupuudusest saanud katastroof. Mõtlesin, et nüüd on küll haiglasse minek. Avasin magamistoa aknad ja istusin patjade najal. Õnneks sain nüüd mõningad sõõmud kätte ja päeva peale läks hingamine veidike paremaks- samas õhu ahmimine jäi.
Kui see astmaatiline reaktsioon tekkis, oli mul muide tolmukoti kloppimine täiesti meelest läinud. Õudusest kangestuma pani hoopis mõte võimalikule nakatumisele maailmas eriolukorda põhjustavasse viirusesse. Kirusin end mõttes maapõhja, et olin käinud maskita poes, kus oli erakodselt palju rahvast. Nii et kogu loole andis vürtsi ka korralik ärevushäire.
Varahommikul vastu esmapäeva, taaskord kell viis, oli jälle astmahoog. Siis suutsin selle juba tolmuallergiaga kokku viia. Aga mõte koroonast jäi ikkagi kuhugi kukla taha tiksuma. Ebausutavalt küll, aga jäi. Ärevus tõstis taaskord pead. Äkki ma ei saagi enam kunagi normaalselt hingata? Äkki pean oma astmaga haiglasse minema ja saan seal koroona? Äkki vajan toetatud hingamist? See kõik, mis oli olnud ääretult kaugel, nihkus õudustäratavalt lähedale.
Kell pool seitse kirjutasin perearstile. Ütlesin, et kahtlustan küll esmajärjekorras astmat, kuid ega meist keegi saa välistada ka seda teist varianti. Õnneks vastas arst kiiresti, juba peale kaheksat. Mul oli ääretult hea meel, et ta võttis mu muret tõsiselt, andis kohe saatekirja covid-19 drive-in testile ja kirjutas apteeki retsepti astmapiibule. See langetas ärevust olulisel määral. Siiski polnud veel päris hea.
Koroonaviiruse testimiseks helistati mulle, oeh, ma ei mäletagi, kust täpselt. See oli väga meeldiv meeshääl, kes pakkus testimisvõimalust mulle sobivas kohas, milleks osutus Tehnikaülikooli parklasse püstitatud drive-in telk. Ka kellaaja kohta küsiti üle, kas pakutu on sobiv. Muidugi oli.
Test võetakse pika vatitikuga ninasõõrmest. Minul võeti igaks juhuks mõlemast. Ausalt öeldes oli see päris valus. Talun üldiselt valu üsna hästi, aga jah, sel korral jooksis lausa suur pisar üle põse.
Naine, kes proovi võttis, oli nii lahke ja viisakas, et mulle tekitas kogu üritus kõigest hoolimata sooja tunde. Ja mõelda vaid, ta vabandas mulle valu tekitamise pärast. Isegi raske, ennastohverdav ja närvesööv amet, aga sealjuures nii hoolitsevaks jääda... uskumatu. Soovin neile kõigile mõttes õnnistust.
Ja siis algas praadimine. Õhupuudus jätkus hooti. Heast olemisest oli asi kaugel. Siiski panin tähele üht- kui tegutsesin ja ka mõtted mujal olid, oli märgatavalt kergem, kohati lausa hea. Sattusin aga üksi jääma ja mõtteisse vajuma, oli sõber ärevus jälle platsis, õhupuudus käevangus.
Õnneks saatis Helis mulle õhtul sõnumi. Mina nimelt arvasin, et pean ootama järgmise hommikuni, kuni tuleb taaskord telefonikõne. Aga Helis käskis digilukku vaadata, teades, et päevaste testimiste tulemused on juba kindlasti väljas. Okei, mõtlesin, eks siis vaatame.
Mobiili id-ga sisse logides palvetasin. Ja tõepoolest, seal seisiski roheline link: covid-19 testi vastus. Tgelikult tuli avada lausa kaks linki. Ärevus kasvas sekunditega. Ja siis- viimases seisis õnnistav sõna "negatiivne". Ma lausa juubeldasin. Sest minu seisund oli ju päris pikalt äärmiselt häiriv. Aga see uudis oli muidugi üli-suurepärane!
Teate, ma ei ole olnud eriti suur pabistaja, arvan end oskavat suhteliselt hästi kohaneda, aga nüüd tundsin omal nahal, milliseid äraarvamatuid reaktsioone ja emotsioone võib esile kutsuda surmahirm, see ülivõimas jõud. Ja kui palju jõudu on tegelikult igal väljaöeldud väitel, mille kohta võibolla enne arvasid, et see sind ei mõjuta. Kriitilises olukorras vupsavad aga need kõik loetud-kuuldud lausekesed alateadvusest välja ja moodustavad koos füüsiliste sümptomitega täiesti talumatu kokteili.
Kui te arvate, et negatiivse vastusega toimus silmapilkne tervenemine, siis eksite. Tegemist oli tõepoolest tugeva astmaatilise reaktsiooniga ja see jätkus ka täna hommikul. Siis kasutasin esimest korda leevendavat astmapiipu. Uskusin, et selle mõju on kohene ja sain ärevuse veelkord lakke, kui mõni aeg hingeldamist jätkasin. Pikapeale läks aga tõesti kergemaks.
Tänane päev on olnud juba päris hea. Otsustasin, et loobun (mõneks ajaks) poeskäimisest. Sõbranna soovitusel tõmbasin endale telefoni Bolt Food äpi, millega tellisin koju kaks kotitäit toitu. See tuli mu ukse taha ülikiiresti- kahekümne minutiga! Ja kohaletoimetamine maksis vaid neli eurot!
Ka testimiskeskusest helistati päeval ja korrati mulle juba teadaolevat infot negatiivsest proovist. Jälle oli telefoni otsas üks tõeliselt tore naine, kes rõõmustas koos minuga. Ta vist lausa ütles seda ja nii, et jäin päriselt uskuma.
Kui eriolukord lõpeb, teen kindlasti astmatesti. Jah, ma tean, et ei talu tolmu, mul on ka varem selle tagajärjel hingamisraskusi olnud, kuid mitte eales ei ole need kestnud mitu päeva.
Isale aga ei olnud mu kirjeldus võõras. "Sa oled saanud minu geenid", ütles ta ja jutustas oma kogemustest tolmuallergia ja hingamisraskustega. Need olid vägagi sarnased. See lohutas.
Ometi oli see üks hirmutav kogemus. Eriti just tajumine, mida meie mõtted meiega teha võivad.
Ja noh, kuival kala kombel õhku ahmida olla pole kah teab mis meeldiv...

Selgitus

Nüüd seletan lahti, miks ma eelmises postituses Leonardost nii kurva luuletuse kirjutasin.
Tegelikult ei olnud Leonardol sugugi nii trööstitu elu, kui mulle parasjagu kirjutades tundus. Ta oli tavaline õuekoer, kes ei astunud sammukestki üle läve, isegi, kui verandauks oli pärani lahti ja toast tulid maitsvad söögilõhnad. Ta oli lihtsalt niimoodi kasvatatud.
Samas sai ta vähemalt ühe korra päevas käia väravast väljas pikemal jalutuskäigul ja korralikult "ajalehed" läbi lugeda. Samuti oli tema hallata kogu meie õu, algne variant jooksuaediku näol kaotas kiiresti kehtivuse. Me hoolitsesime Leonardo eest ja pühendasime ta kõrvadele ja käppadele, samuti karvkattele palju aega. Et ta oli allergik, poleks see muudmoodi olnud võimalikki. Leonardol olid meiega "kõnetunnid" ka külma talve pimedatel õhtutel. Tõsi, siis harvem ja lühidamalt.
Põhjus, miks mu süda Leonardost ja tema üksindusest nii härdaks muutus, oli aga hoopis see, et loeme kolmikutega praegu õhtujutuna Selma Lagerlöfi "Nils Holgerssoni imelist teekonda läbi Rootsi". Saan õhtu- õhtult üha enam kinnitust, et see raamat on sobilik pisut vanematele, sest hoolimata sellest, et tegelasteks on lisaks pöialpoisile rääkivad linnud ja loomad, on kõik lood üsna naturalikustlikud. Nagu loomariigis ikka, esineb palju "looduslikku valikut", paraku surmagi. Ka loomade kohtumised inimesega ei lõpe kõik hästi.
Loviisa on tohutult tundlik tüdruk. Just tema pisarad panevad mindki vahel nutma. Ja ta nutab iga kord, kui mõni loom ära sureb! Olen mitu korda teinud ettepaneku raamat mõneks aastaks kõrvale panna, kuid sellele tuleb vastuseks kindel "ei". Täna küsis Loviisa, et kas tema pisarad on siis tõesti nii hirmsad, et ma ei taha edasi lugeda. Siis pidin jälle alla vanduma- tõepoolest, nutt on kurbades kohtades täiesti adekvaatne reaktsioon.
Nojah, ja üleeile oli lugemisel peatükk, kus juttu üksindusest ja muidugi suri taaskord üks loomake ära. Ja sealt hargneski kogu lugu- Loviisale meenus järsku, et ka Leonardo oli oma kuudis väga üksik, ja et ta ka suri üksinduses, ja et ta igatseb Leonardot tohutult. Ja siis tuli veel jutuks. et Leonardol on sünni-aastapäev, ja siis muutus juba minu tuju ka nukraks. Nii võtsingi endale kogu süü. Tõsi, ma ei tahaks ka praegu endale toakoera, aga ka õuekas ei tuleks enam hoopiski kõne alla, järelikult me lihtsalt ei saa enam koera võtta. Totaalne läbikukkumine!
Ja selles emotsioonis ma selle luuletuse kirjutasingi...

Leonardole mõeldes

Ei tea mitu korda pean paluma
Sult andestust, koerake hea.
Kas kujutan ette Su valu ma,
Su üksindust mõõta kas tean?

Miks keegi ei öelnud, et õuedes
küll koeri ei pidada tasu,
et igatsus, mis nende põuedes
ei ealeski anna neil asu?

Su lahket suurt nägu ma mäletan
kuid kahjuks vaid teisel pool klaasi
ma mõtlesin, küll ükskord seletan...
Kuid täna vaid lilled toon vaasi.

Ma vahel Sind vaevu vaid märkasin
kuid andeks sain kohe, kui tulin.
Ja otsekui unest ma ärkasin,
kui ühel päeval sa surid.

Ma oleksin võinud ehk proovida
me eludes midagi muuta.
Kõik võimalik on, kui vaid soovida,
kuid mul oli kiire. Kas suuta

ei jaksanud enam, et läksid nii,
et kõik jäime tundma Sust puudust?
Ehk pilvepiirilt nüüd ikkagi
mind, eksinut, valvab su truudus...

Leonardo, maailma kõige parema koera 15.sünni-aastapäeval.

Liidi-tädi

Liidi ehk Liidia oli mu isapoolse vanaisa õde. Isapoolsel vanaisal Vassilil ehk Vasselil, nagu teda kutsuti, oli tegelikult lausa seitse õde-venda. Vanaduspōlveni anti elada kahel vennal ja kolmel ōel. Kolm venda jäi sõtta. Liidi oli selle pere vanim laps.
Kuigi kogu suur pere oli pärit ühestainsast Muhumaa Laane talust, asusid kõik ülejäänud õed-vennad peale vanaisa Vasseli sõjajärgselt elama Tallinna, kandes siiski tugevalt edasi muhulase identiteeti ning pärandades selle sama tugevalt ka oma lastele.
Põhjus, miks ma täna tädi Liidist kirjutan, on lihtne- too karakteerne isiksus kipub teenimatult vajuma unustuste hõlma. Minu põlvkond on viimane, kes teda mäletab.
Mu isa jaoks oli Liidi rohkem, kui lihtsalt tädi. Lõpetanud Muhus põhikooli, astus isa õppima Tallinna 46. keskkooli ning asus elama tädi Liidi ja tema õe Armilda ehk Milda juurde. Selleks ajaks oli Liidi õnnetult kaotanud oma ainsa poja ning küllap andis emata kasvava vennapoja eest hoolitsemine talle veidikenegi tagasi emaksolemise tunnet. Mu ema meenutab, et Liidi olevat isale isegi suhkru kohvitassis ära seganud!
Ma ei mõista siiani, kuidas on saanud selles väikeses Pelgulinna ühis wc-ga puumaja kööktoas elada nii palju inimesi! Olen aru saanud, et ka ajal, mil Liidi poeg Jaan veel elas, oli isa seal tihe ning oodatud külaline. Lisaks leidsid seal aeg-ajalt kuuldavasti varjualuse ka mõlema õe peigmehed, kellest küll äravõtjaid ei kujunenud, kuid küllap nad siis väikest viisi lohutust ikkagi pakkusid. Mis kõige olulisem- Liidi kodu oli ka minu esimene kodu Tallinna linnas. Kuidas me ema-isaga seal kapi taga elasime, ei oska kohe kuidagi ette kujutada...
Mul on sellest lihtsast kööktoast selged mälestused. Liidi voodi asus välisuksest kööki astudes paremal ukse kõrval. Sealsamas akna all oli ka tilluke söögilaud. Pliit seisis välisukse vastasseinas, toaukse kõrval. See uks ei olnud vist kunagi kinni- või kas seda üldse oligi? Toa keskele oli juhul, kui külalisi juhtus olema palju, paigutatud pikk laud. Toal oli kaks tänavavaatega akent. Nende vahel seisis kummut. Hiljem oli kummut paigutatud ukse kõrvale. Selle peal oli suur raadio. Milda voodi oli ühtede mälestuste järgi kapi taga, teiste järgi olid kapp ja voodi akende vastasseinas ridamisi.
Liidi oli sirge selja ja uhke astumisega tugev naine. Kusjuures kui ma praegu mõtlen, oli ta kehaehitus täiesti keskmine, kasv samuti keskmine, aga ometi mõjus tema olek tugevana. Ta ei olnud klassikaliselt naiselik, kuigi tal olid pruunid, kergelt lokkis juuksed, mis olid kuklapoolelt kinnitatud ümara kammiga. Ta sobis oma olemuselt hästi toonaste Pelgulinna agulimajade õhustikku, kus ei kurdetud pisku üle, vaid osati rõõmu tunda just sellest, mida elu parasjagu pakkus.
Liidi oli hästi lihtne inimene, kandis alati koduseid riideid, kitleid ja muud selletaolist. Sellega ta otsekui rõhutas oma valmisolekut lähikondlasi teenida või siis niisama seltsiks olla.
Liidi töötas kogu oma eluaja konduktorina. Nõuka ajal sõitis nimelt konduktor bussis kaasa, müües sõitjaile pileteid. Mäletan, et ta rääkis end olevat pikalt töötanud Virtsu liinil. Alles nüüd olen hakanud mõtlema, et ehk oli see tema viis hoida sel moel pidevat ühendust kodusaarega, millele vähemalt üle mere sai salamisi lehvitada.
Kui Liidit iseloomustada, tuleb esimese omadusena meelde tema jutukus. Ta oli väga seltskondlik, armastas külas käia ja võttis ka ise heameelega oma imetillukeses kodus külalisi vastu.
Ka meie juures käis tädi Liidi väga tihti. Juttude järgi olen aru saanud, et samuti teiste sugulaste juures. Tema oli meie suguvõsa häälekandja. Ma ei saa öelda, et oleksime nende külaskäikude üle pidevalt rõõmustanud. Liidi ei teatanud nimelt kunagi oma visiite ette. Ta lihtsalt tuli.
Nii mõnigi kord, eriti mu teismeeas, käis mulle jubedalt närvidele, kui ta minu tuppa juttu tuli puhuma. Aga täna vaatan asjale hoopis teise pilguga. See, mis tegi Liidist unikaalse inimese, kelle mäletus ei tohiks kustuda, oligi just tema fenomenaalne lugude vestmise oskus. Nii kahju, et keegi ei taibanud neid lindistada.
Olen vist ka siin blogis kunagi maininud, et näiteks Tallinna pommitamine on lausa piltidena mu silme ees just tänu tädi Liidi detailiderohkele jutustamisele. Ta alustas oma lugudega tavaliselt natuke kaugemalt, kaasates nagu muuseas inimesi, kes olid sel ajaperioodil ta kõrval, mäletades selgesti, mis üks või teine arvas või ütles ning kirjeldades olukordi, mis sündmusele eelnesid. Ja siis sündmus ise. Ma näen lausa filmilindina, kuidas ta keeldub varjendist ja seisab tundide viisi üksi oma mõnekuuse pojaga sellesama Pelgulinna kivist vundamendiga agulimaja kopitanud külmas keldris, pea kohal möirgamas ülelendavad lennukid ja plahvatamas allavisatud pommid. Ja millisena ta hommikul vargsi keldrist väljudes oma ümbrust näeb. Milline maja on maapealt pühitud, millest järgi tossavad rondid...
Teine meeldejääv jutt oli vendade sõttasaatmine... ja viiest kolme täies elujõus noormehe sinna jäämine. Mul läks kõhu alt õõnsaks, kui seda kõike kuulasin. Ehk seetõttu ei olegi kõik peensusteni meeles. Küll aga mäletan hästi Liidi vastust minu intrigeerivale küsimusele, (eeldusel, et kõik vennad said sõjas surma), et kas ta minestaks, kui need kõik ühel päeval ta ukse taha tuleksid. "Miks ma peaksin minestama", kostis ta rahulikult, "ma kutsuksin nad lahkelt sisse ja pakuksin süüa." Oli alles naine! Ma ise oleksin kindlalt minestanud.
Ja siis rääkis ta mulle mu vanaemast, kes ei saanud küll kunagi vanaema olla, oli isale emagi vaid paari aasta jagu, kui juba ära taevasse kutsuti. Jutustas, mis tema surmale järgnes, kuidas vanaisa kohe uuesti abiellus, puudutas raskeid ja vastikuid teemasid, intriige, ebaõiglust, asju, mida ma väga ei tahtnudki kuulata. Ikka sama soravalt, detailiderohkelt, kaasates palju tähtsat. Ka selle loo on mu aju lindistanud mälestustesse otsekui filmina.
Neljas meeldejääv lugu oli ta poja õnnetust surmast kihlveo, elektrilöögi ja kõrgepingeliinide posti otsast allakukkumise tagajärjel. Mõtlen praegu, et kuidas ta suutis sellest vesta nii rahulikul ja vaat et uinutavalgi toonil. "... ja ta ütles haiglas, ema, ma ei taha surra..." Praegugi tõusevad mul ihukarvad püsti. Kuidas ta siiski suri, kuidas olid matused, kuidas üks või teine nuttis. Ja kuidas tema ei nutnud. Mõtlen, et küllap oli jutustamine omamoodi teraapia, viis leinaga toimetulekuks.
Mäletan, et tädi Liidil oli vanainimesele kohaselt kokkukuivanud õhuke kortsuline nahk, mida vahel ta käe pealt üles venitasin. Ka selle juurde käis lugu, nimelt säärane, kuidas ta kunagi käega laualt puru pühkides enesele nõela käsivarde kaotas. Ma ei mäleta, kas see oli seal ka tunda.
Kui paljud meist jutustavad praegusel ajal lugusid? Kriisi ajal kodus istudes oleks selleks ehk rohkem aegagi? Mnjah, ka meie peres ei tehta seda just ülemäära tihti. Ometi võivad just needsamad lood olla meie mineviku, oleviku ja tuleviku ühenduslülid, rikastades kaunite pintslitõmmetena kunstiteoseid nimega elu.
Säärased lugude jutustamise õhtud võiks lausa peretraditsiooniks muuta. Mõelda vaid, kui põnev oleks mõnekümne aasta pärast rääkida oma lapselastele praegu valitsevast eriolukorrast. Analüüsida oma peas korralikult läbi, kuidas kriis algas, kus parasjagu olin, mida tundsin, kes olid minuga, mida omavahel rääkisime, mis kostus ajakirjandusest, kuidas mu töö jätkus, kuidas laste õppetöö edenes... Meie lood on hindamatu kingitus tulevikule.
Minule õpetas selle tarkuse suures osas just tädi Liidi. Praegu mõistan.