Helsingi

 Helsingi tundus mulle olevat linn, kus kõik on küll käinud, kuid ainult mingite asjaajamiste pärast ja kus tegelikult midagi huvitavat teha pole. Üks päev lähiminevikust lükkas selle arvamuse uppi.
Külastasime põhjanaabrite pealinna kahe sõbraga ja kõndisime päeva jooksul maha kakskümmend viis kilomeetrit, et sel viisil tutvuda Helskingi eri tahkude- ajaloo ja arhitektuuriga.
Esiteksviis me teekond Kaivopuisto linnaossa, mereäärsesse piirkonda, kus asuvad imakaunid ajaloolised villad, suursaatkonnad ning mis on ääristatud mere ja kaljudega, kust avaneb ilus vaade Suomenlinnale ja teistele lähedalasuvatele saartele. Sain põhjaliku loengu historitsistliku, juugend, neoklassitsistliku ning art deco stiili kohta ning tegin hiljem ka proovieksami antud stiilide määramises erinevate ehitiste juures, sest peale meeleolukat piknikku ühel toredal sillaga varustatud saarekesel jätkus me teekond Eira linnaosas.
 Jätkasime kõndimist, kaelad pikad, pilgud pööratud ülespoole, et mitte magada maha arhitektuuripärleid nüüd juba suuremate, peamiselt kortermajade seas. Ka see linnaosa piirneb merega ja tundub juba seetõttu luksuslik ja suursugune. Taas olid esindatud kõik ülalmainitud arhitektuuristiilid. Siiski on Eiras majad tihedamalt koos ja aiadki väikesed- kui neid üldse on.
Kaivopuisto ja Eira linnaosades oli liikvel peaaegu null inimest, kui meid ja teeparandajaid välja arvata.
Järgnev pikem jalutuskäik viis meid aga hoopis Hietaniemi kalmistule. See on jagatud erinevateks sektsioonideks. Meie alustasime õigeusu alaga, kus leidus hulganiselt nii puust, kui metallist vanu, pealt katusega õigeusu riste ning nii vene, soome, kui rootsi päritolu nimesid, kirjutatuna nii kirillitsas, kui ladina tähtedega. Väga ilus ja huvitav ala, kõrval muide moslemiusuliste matmispaik, kuhu me ei jõudnud.
Väljudes õigeusu piirkonnast ning jätkates teekonda Mannerheimi haua poole kalmistu teises otsas panime tähele huvitavat tendentsi. Kalmistu äärsete kiviaedade kivid olid palistatud imepisikeste nimesiltide ja eludaatumitega. See tekitas veidi segadust. Ilmselt on olnud tegu tuhastamismatustega ning tuhk on lastud lendu kusagil mujal, kalmistule aga jäetud paigake, kuhu panna mälestusküünal. Nii ma arvan. Ometigi mõjusid need pisikesed sildid kuidagi kurvalt. Vanasti rajati suured perekonna rahulad, misläbi inimese elule vajutati peale surma otsekui väärikas pitser. Nüüd aga... tuhanded pisikesed nimed tuhandete võõraste inimeste keskel. Kuis siis nii, tahtnuks küsida.
Mannerheimi haud oli muidugi igati väärikas, kui jätta kõrvale lahte ületava Länsiväylä kiirtee lakkamatu müra. Tegelikult asub kogu Hietaniemi tolle kiirtee ääres. Olen sealt kordi ja kordi isegi üle sõitnud, märkamata kordagi kalmistut. Aga jah, Mannerheim saab rahus puhata, ümbritsetuna sadadest Talvesõjas ja Jätkusõjas langenute monotoonsetest hauatahvlitest, mis moodustavad ümbritsevaga ilusa, kuid tõsise ansambli.
Aga meie teekond jätkus. Kaljusse raiutud Temppeliaukio kirik sai sel korral kiirpilgul üle vaadatud, kuna seal olime kõik juba käinud. Samuti tegime kiirpeatuse Sibeliuse akadeemias. Ja nüüd oli me sihtpunkt Oodi raamatukogu, üliägeda arhitektuuriga uus hoone, valminud Soome 101.aastapäevaks. Oodi eriliseks pilgupüüdjaks on ülakorruse otsekui udune või lumine klaas ja lainevoogude sarnane lagi. Ülakorrust nimetatakse Oodi raamatutaevaks ja see on kui avatud elutuba, suur ja võimas. Vaid 1/3 Oodi raamatukogust kuulub füüsiliste raamatute hoiustamisele, kuid tänu online teenustele ja raamatuid sorteerivaile robotitele on inimestel ligipääs 3,4 miljonile raamatule. Oodis oli palju rahvast. Kolmandal korrusel oli lausa titekärude parkla ja suur lasteala. Niisiis, mitte mingit vaikust. Teine korrus oli tervenisti arvutite ja muude seadmete, samuti mängu-ja konverentsiruumide päralt. See oli muidugi teismelistest tulvil. Muidugi, olgu pigem raamatukogus, kui... See on samuti märk uuest ajastust, mil enam pole kohta akadeemilisele, vaiksele raamatukogule. Kui soovid, et inimesed, eriti noored tuleksid, siis ilmselt teisiti ei saa.
Oodi aknast paistab nii Finlandia-talo, mida, kui kuulsa arhitekti Aalto loomingut eraldi imetlemas käisime, kui Musiikitalo. Mõlemad mulle südamelähedased hooned. Aga päevake veeres ja väsimus võttis tasapisi võimust.
Viimastel Helsingis veedetud tundidel me siiski ka shoppasime veidi. Kuna hommikul olime turuhoonest ostnud imehäid kaheksajalgu, tekkis sportlik hasart neid ka õhtuks kusagilt ampsuks leida. Aga polnud! Mina avasin seepeale jõuluhooaja ja sõin oma selle aasta esimese verivorsti, Stockmannist ja täitsa maitsva, teised pidid kanaga leppima.
Viimaks, et mitte murda traditsiooni, jõime Senati väljakul ühed väikesed õlled. Ilm oli jahe. Tänu kesklinna kaunile valgustusele ei pääsenud novembrikuu pimedus liialt võimutsema, kuid ega see meid päris ära ei petnud. Tõsi, kergendust tõi siiski.
Kõige toredam on ikkagi see, et saime sest päevast suure elamuse. Ilusa pildi mälestuste mustrisse.

Väike vanusevahe

Minul on ühe lapse kasvatamise kogemus. Ja siis veel kolmikute kasvatamise kogemus.

Kogemus, mis mul aga täielikult puudub, on väikese vanusevahega laste kasvatamine. Seetõttu on mul peaaegu võimatu olla heaks nõuandjaks Helisele, kelle laste vanusevahe on 1 aasta ja 8 kuud. Põhimõtteliselt on Helisel praegusel ajajärgul kaks titte, kuid selle vahega, et vanem neist teadvustab väga hästi, kellele kuulub emme- loomulikult talle! See tuleb eriti teravalt ilmsiks just öösiti. Päeval võib vennakest musitada-kallistada küll. Öösel võetagu aga Otto kaissu ja magatagu!

Probleem tekib aga tõsisjast, et vastsündinud vajavad ka öist söömist. Ning mähkmevahetust. Seda poleks aga Otto meelest küll vaja. Kuna Otto uni on praegu uue olukorra tõttu väga pinnapealne, valvab ta kiivalt, et öösel poleks mingeid salajasi toimetusi. Kui vaja, annab ta oma arvamusest ka häälekalt märku. 

Selge on see, et Ottol oleks rahulikum magada oma toakeses, oma voodikeses. Aga paraku pole kedagi, kes seda talle rahulikult selgeks suudaks teha. Issi, kellega muidu on ilusti lepitud, ei suuda kuidagi Ottot teises toas lohutada, kui Otto öösel emme juurde soovib. Muidugi saab issi olla ka minibeebiga, kuid ainult seni, kuni too häälekalt süüa nõudma hakkab. Ja siis on Otto ikkagi plaksti üleval! 

Nii nad seal siis mässavad. Ja mina, pereterapeudi kutsega inimene, laiutan käsi. Asi on selles, et see hardapilguline väikemees on ka mind täiesti ära tinistanud! Käin vahel päeval abiks. Tunnen, et meeldin Ottole. Miks ta muidu vahel minu ära minnes nutma hakkab või kaasa soovib tulla ("Taan Manna põrra-põrra", ütleb ta armsalt. See tähendab muidugi, et ta tahab minu autoga sõitma.) Noh, eks tal ole päevade viisi paiksena väheke igav ja ta teab, mida kõike põnevat meie majas leidub! 

Ja kui mina, Mannakene, seda last nutmas näen, soovin otsemaid kõik oma plaanid tühistada ja ta põrra-põrra peale kaasa võtta! Ta lihtsalt murrab mu südame! Seetõttu annangi Helisele pigem rumalavõitu nõu- äkki annate talle ikka aega harjuda ja lubate tal kaisus magada. Et ta mõistaks, et emme ei kao öösel kuhugi ja ta võib rahumeeli ka oma voodikeses magada. Samas- ma pole üldse kindel ajaühikus, mis selline "harjumine" võtab.  Kolmikud magasid sünnist saati oma voodites ja üsna algusest peale ka lausa omaette magamistoas, seetõttu meil puudusid sellised probleemid täielikult. 

Muide, ega Helis ei kurda! Tal on harukordne võime pingelistes olukordades täiesti rahulikuks jääda. Need probleemid pole igavesed, nendib ta stoilise rahuga. Ainult mina lappan internetist perekooli foorumitest ja muudest portaalidest lahenduse järele... Ja mõtlen üle, nagu ikka :)

Telefonidest ja muust

Palun vahel triot, et nad näitaksid mulle ette oma telefonide sisu- äpid, mida nad kasutavad ning sõbrad, kellega vestlevad. Arvan, et nende suhtlusmaailmaga kursis olemine tuleb meile kõigile kasuks. Kuigi ühelgi lapsel polnud keelatud äppe ja nende snapchattide ja instagrammide kõiki kontakte ma tunnen, tekkis meil arutelu interneti ja ka tavaelu ohtude üle. Jagasin neile täna loetud uudist, kuidas üks noormees kogus tüdrukute alastipilte. Arutasime, kuidas laps selleni jõuab, et ta midagi nii privaatset ja intiimset endast internetti saadab- ja et temalt sellist asja üldse küsida saab. Kordasin veelkord üle kõik turvalise interneti kasutamise reeglid.

Seejärel rääkisime sellest, millised ohud olid siis, kui mina nendevanune olin. Olen siin juba vähemalt korra jaganud meenutusi oma kõhedavõitu kooliteest. Seepärast kordan vaid lühidalt, et toona oli vanemate põhihirmuks see, et laps tõmmatakse kellegi poolt kuhugi kaasa ja ... ma ei teagi. Minu emas oli ja on veidi selgeltnägijat ja veidi nõiamoori- seda viimast kasutab ta igasugu imerohtude valmistamiseks. Selgeltnägemine aga päästis vähemalt ühel korral võibolla lausa mu elu. Pidin nimelt pimeda peale jäädes alati Estonia peatusest helistama, et mu vanemad mulle bussijaama vastu saaksid tulla. Sel õhtul tundsin end aga nii suure ja targana, et jätsin helistamata ja hakkasin südamerahus mööda Filtri teed ise kodu poole vantsima. Ega seal õhtuti suurt kedagi liikunud, sest peale meie piirkonna majade polnud seda teed mööda kuhugi minna- muu elu, vene sõdurite ja veepuhastusjaama tööliste oma, käis töö ajal, kuni kella viie-kuueni. Kõige üksildasem koht selle tee peal oli üks suur mahajäetud ehitusplats, kuhu, nagu räägiti, olevat millalgi üks meie hoovi tüdruk tõmmatud. Mis temaga tehti, jäi selgusetuks. Igal juhul jäi ta õnneks ellu ja sünnitas 14-aastaselt lapsegi, aga sel pole praeguse looga midagi pistmist.

Ja mina läksin vapralt. Jõudsin vaevu veerandi tee peale, kui kohtusin... oma vanematega. Ema oli väga närvis ja küsis väriseval häälel, miks ma ometi ei helistanud. Tema olevat järsku tundnud, et nüüd tuleb kohe hakata mulle vastu tulema, muidu juhtub midagi väga halba. Mis sest, et telefonikõnet polnud. Käskis isal mantli selga panna ja otsemaid liikuma hakata. Ja kujutage ette, seal ehitusplatsi juures olevatki ta siis seisnud. Üks kohutav mees. "Sellist nägu pole ma enne näinud," kinnitas ema, "sealt poleks olnud mingit pääsu". Isa noogutas nõusolevalt ja riidles ka igaks juhuks veidi ema jutule peale. Ma olin muidu teismeeas suhteliselt trotslik, aga siis langes küll süda saapasäärde. Sellise ülikohutava mehega poleks ma tõesti soovinud silmitsi seista (olen hiljem püüdnud ette kujutada, milline oleks õigupoolest kõige hirmsam mees, keda üldse silme ette manada. Tuleb midagi kummituse-taolist.) Igatahes juba mõte mingist hullust varitsevast tüübist ajas külmavärinad peale. Loomulikult hakkasin edaspidi Estonia juurest korralikult helistama.
Ema aga imetlen siiani- kuidas ta ometi tundis? Mina passisin ka kunagi Helise teismeeas 18-bussi lõpp-peatuses, et "muidu juhtub midagi jubedat"- tema aga ajas lihtsalt sõbranna ema autos tundide viisi juttu...

Ülaltoodud lugu avaldas triole muljet. Nad arvasid, et küllap oli minu lapsepõlv nende omast ohtlikum. Aga ehk ka põnevam. No mine sa tea! Tõsi, telefonidega on ikka poole kindlam. Eriti, kui nende sisu on vanematele teada.

Aga ema väristab siiani hirmunult õlgu, kui vahel harva jutt selle õhtu peale läheb, kui ma ei helistanud...

Leppimine

Leppimine on imelik sõna. Kui ma millegagi lepin, siis ma otsekui alistun või siis hakkan märkama selle asja positiivseid külgi, millele ma ehk eelnevalt vastu olin. Kui ma kellegagi lepin, siis olen tema olemasoluga enda läheduses või teadvuses päri.
Milleski kokku leppimine võib tähendada, et me mõlemad teeme midagi kindlaksmääratut, ka kindlaksmääratud viisil või kellaajal. Vahel sisaldab kokku leppimine ka mõlema kokkuleppepoole mõningast järeleandmist ja konsensusele jõudmist.
Kellegagi ära leppimine tähendab aga hoopis muud ja eeldab eelnevat tüli või arusaamatust. Ära leppimine võib tekitada küsimuse, et "kuhu ära?" me siis lepime, aga see mõte on vaid keeleline. Usun, et enamus inimesi lepib heameelega ära.
Minu tänane päev möödus samuti leppimise tähe all.
Üsna päeva algul leppisin kokku, keskpäeva paiku leppisin ära, õhtupoolikul tundsin, et lepin millegagi, millest eelnevalt ei tahtunud mõeldagi ja nüüd, vastu õhtut olen veendunud, et lepin ka paari inimesega, kes kunagi närvidele on käinud. Tunnen end kohe kuidagi väga leplikuna!
Muidugi leidub asju, millega ma eales ei lepi ja võibolla ka mõni isik, kellega ei õnnestu ära leppida. Aga sellega tuleb ilmselt leppida...

2x vanaema

Täpselt nädal aega tagasi sain teist korda vanaemaks. Sündis imearmas poiss, tilluke Ruben, kes avastab nüüd oma sügavate vastusündinu silmadega tasapisi maailma- kui ta just ei maga, (mida ta enamiku ajast siiski teeb). Ottost sai korraga suur vend. Helis ja Nils peavad harjuma ning hakkama saama uue elukorraldusega. 

Olin esimesed kaks ööd  Ottoga. Olen eelnevaltki märganud, et meil on selle pisikese mehehakatisega mingi eriline side. Tunnen uhkust privileegist, et mind ei võõrastata ja minuga võib rõõmust kilgates kaasa tulla- kuhu ma teda iganes viin. Muidugi on mul ka endal privileeg omada varem kolmikuile kuulunud kümneid Lego Duplo autosid ja muud põnevat, mida Otto saab minu juures viibides avastada.

Nagu olen ka varem maininud, teeb vanaemaks olemine kuidagi lahkeks ja rõõmsaks. Küllap annab selle olemise teadmine, et saad olla abiks, aga ei ole selleks kohustatud 24/7. See aeg, mil lapselaps on sinuga, peaks olema puhas kvaliteetaeg, millest tekivad ühised mälestused. 

Täna käisime Ottoga Rootsi kiriku mängutoas. Esimest korda käis Otto seal Rubeni sündimise päeva õhtul, kui tähistasime kirikus Gustav Adolfi päeva. Otto tähistas, teadmata veel vennakese olemasolust, ühe põneva koha avastamist ja mängis suure innuga kogu õhtu. Täna läksime hommikupoole ja saime seda imetuba taaskord ühiselt kogeda.

Järgnevad vahva vanaema plaanid Ottoga on rongisõit ja nukuteatri külastus. 

Kui viimati Helise perele külla läksin, kuulsin juba ukse tagant kõrgeid kilkeid: "Manna! Manna! Manna!" Manna (pehme n-iga) on mu hüüdnimi- vanaema kõlab mu kõrvale liiga vanana, midagi pole parata. 

Need toast kostvad hõiked tegid aga südame teate kui soojaks!

Teistmoodi päev

Nii hea on vahel linnast ära sõita. Kas või üheks päevaks- nagu täna. Mul oli Tartus üks koosolek ja otsustasin, et sõidan sinna rongiga.

Õigupoolest sõitsin suvel rongiga päris mitmel korral, kuid siis polnud ma kunagi üksi, kaasas olid ka lapsed, sõbrad ja rattad. Need sõidud olid hoopis teistmoodi, sellised hoogsad ja seltskondlikud. 

Täna oli teisiti.Valisin 1.klassi avara aknaaluse koha. Kohe, kui rong linnast välja vuras, võttis mind enda lummusesse raagus puude, pruunikstõmbunud pinnase ja tardumuses peegelduvate veesilmade taustal tõusev külm, kuid kaunis novembripäike. Kõik tundus nii vaikne, elutu. Majad, mis mu pilgu eest mööda libisesid, paistsid raagus looduse rüpes kenasti välja, eriti need, mis juba värvi poolest eristusid. Nad tundusid soojad ja kodused, kuigi nende ümber ei paistnud ainumastki hinge.

Mulle meeldib alati mõelda, kuidas oleks ühes või teises paigas elada. Kuidas oleks seal ärgata, hommikusi toimetusi teha, võibolla ahju kütta. Kuidas oleks, kui töökoht oleks mitmekümne kilomeetri kaugusel ja kool ehk teist samapalju. Või polekski tööd ning tuleks elada ülilihtsalt looduse rüpes. Kuidas ma vastu peaksin?

Tartu Tundus sama rõske, kui pealinn. Tartu Vaim lahmas mulle siiski täiega vastu. Ilmselt imbus see tasapisi kohale juba rongis, ühes nende arstide ja tudengitega, kelle poolhääli peetud vestluskatkeid tahes tahtmata pealt juhtusin kuulma. Pudenesime kõik rongi oranzist kerest linna peale laiali- kes kuhu, Tartu Vaim lehvides järel. Kange kiusatus oli kiirele tagasisõidule vilistada, peale asjatoimetusi sammud hoopis Emajõe kallastele sättida ning siis, kui põsed novembri kõledaist puhanguist juba õhetama oleksid hakanud, end Verneris mõnusa magusaga hellitada lasta. 

Aga ei! Pealelõunal sundisin end siiski uuesti rongi, et parasjagu õhtuseks ummikuajaks päälinna jõuda. Kuna tagasisõit kulges enamaltjaolt pimedas, lugesin praktiliselt kaanest kaanani läbi dr. Ellamaa mälestusteraamatu "Arstile jääb valu", mille taustal tundsin taaskord Tartu Vaimu kutsuvat tõmmet.
Tahtsin lapsena väga arstiks saada. Minu nukkude tagumikud olid sirkliotsaga sõelapõhjaks süstitud ja kõhud-seljad täis noatsaga veetud opiarme. Mäletan oma varajasest lapsepõlvest peres kasutatavat terminit "Tartu arstid", kellest kõnelemine sisaldas erilist austust ja respekti. Läbi udu meenub, et üks Eesti toonastest parimatest meedikutest oli edukalt hakkama saanud vanaema veenilaienditega. Seevastu nõukaaegne polikliiniku jaoskonnaarst ei pälvinud mingitki usaldust. Mu õde, kes oli väikelapsena tihtilugu raskelt haige, transporditi õige diagnoosi ja parima ravi saamiseks iga kord pikema jututa Hiiu lastehaiglasse, meie "ihuarsti" turvalise hoole alla. See usaldamatus polnud asjata. Kunagi jäi kahepoolne mädane kopsupõletik rajooniarsti poolt märkamata ja haiglasse jõudes oli laps eluohtlikus seisus. 
Kui õppisin Tartus hingehoidu, möödusid praktikapäevad Tartu Ülikooli Kliinikumis. Mööda koridore vooris hordide kaupa noori arstitudengeid. Nendega kaasnes mingi eriline aura. Võibolla omistasin selle neile ise. Aga kindlasti oli mängus ka midagi muud. Mäletan eredalt, kuidas grupp noori arste sisenes kliinikumi sööklasse. Üks nende seast istus järsku oma valges kitlis sealse pianiino taha ja mängis meile kõigile Schubertit. Sõin ja kuulasin. Olin täiesti lummatud. Klaverimäng pole oskus, mida üleöö omandad. Ka arstiks õppimise töötunnid on tohutud. Usun, et huvi maailma vastu, loomingulisus, lai silmaring ning kõigele lisanduv tohutu töövõime- see ongi see miski, mis teeb noorest arstist tulevikus Arsti. Mõni särab kohe erilise tähena. 
Ja oligi sõit läbi. Linnamajadel olid aknad valged. Raudtee lähistel asuvatest korteritest võis näha töölt koju jõudnud inimesi. Ühtede akende all toimus aeroobikatrenn. Teisalt paistsid suured pajad- see oli üks köök, lähistel ilmselt kohvik või restoran. Autotulede lõputud valgusvihud. Ummikud, pikad ja anonüümsed.

Jah, vahel on hea saada ära. Ja siis kuulata, kuidas siinmail päev läks. Mida kõike tehti kooli isadepäevahommikul. Kuidas trennis komistati ja kukuti. Lubada endale demonstreerida tantsutrennist saadud rahvariideid. Anda nõu rooma numbristes arvutamise asjus. 

Täna lihtsalt on jaksu. See teistmoodi päev, küllap see andiski...

Hingelind

Hingelinnul pole inimhinges jäävat aset,
väga habras ta ja palju vajab armastust.
Oma hingelinnu sa kui hinges vabaks lased
Veelgi enam kiindub ta ja hoiab kinni sust.

Hingelinnule on inimhing maapealseks koduks,
armastad end sa, siis tunneb hoituna ka lind,
tunned ennast nukrana või ähvardatud ohust
on just tema see, kes võtab enda kanda sind.
     
Iga hingelinnu sees on Püha Vaimu ase
jumalikku hingust kannab kummaline aim.
Hingelind ei maisest kehast enne lahti lase
kutset taevalist kui pole edastanud Vaim.

Miljonite hingelindude maapealsed tuksed,
miljoneisse südameisse kulgev Linnutee,
lõpuks paotab tasakesi igaviku uksed
sillaks siitpoolt sinna ühel hetkel muutub see.

Hoia oma hingelindu. Täna küünal süüta
neile kes ju lendlemas on igaviku teil.
Palu, et seal kõrgustes neil maise keha rüüta
helgus oleks lõputa.
Ja mälestused meil...

(Laulusõnad '19)