Maratoonarid

Käisime täna pojaga jooksmas. Mõtlesime, et võibolla läheme järgmisel sügisel koos Tallinna Maratonile. Kümmet kilomeetrit suudan ma küll joosta. Vabalt! Lastedistantsid on veel lühemad. Aga harjutama peab siiski.
Ma pole kunagi Karl Johanniga koos jooksnud. Trenni mõttes. Ütlesin omaarust targalt, et võtame mõõduka tempo. Karl Johann oli esialgu nõus.
Siis aga hakkas ta nihelema. Just, joostes niheles! Lõpuks puistas, mis südamel:"Sul on selline üliaeglane sörk. Ma põhimõtteliselt nagu kõnnin niisuguses tempos." Illustratsiooniks kõndiski ta mu kõrval kümmekond keskmisest kiiremat sammu. "Kui ma trennis nii aeglaselt jookseksin, ma vist jookseksin algusringe kogu trenni!"
Taevake, mõtlesin endamisi, säh sulle trennikaaslast! Ilmselt ülehindasin end tublisti- 10-aastane võitlustel käiv kergejõustikutrenni poiss on siiski hoopis teisest puust.
"Milline siis sinu sörk on?", küsisin. Uhh, see oli ikka päris kiire... Aga Karl Johann on džentelmen, ta lubas mind ilusti tagasi aeglasemaks jääda ning lausus mõistvalt: "Sellise tempoga pead sa jälle hullult kaua vastu."
Jaa, ma arvan, et võingi ükskõik kui kaua joosta, ma lihtsalt ei viitsi enam ühel hetkel...
Nüüd juurdlen, mida siis teha, et mugavustsoonist välja saada ja veidi kiirust arendada. Ega need seal kümne kilomeetri finišis kah kogu päeva viitsi passida...
Siiski- tegime sörgi vahele ka kolm kiiret lõiku- nii 60-meetrist "täiest torust andmist". Pool maad pidasin Karl Johanniga täiesti sammu! Nii et päris lootusetu ma igatahes pole.

Kamina tagasitulek

Meie kamin on jälle korras!
On imeline tunne vaadelda, kuidas klaasi taga praksuvail halgudel mänglevad oranžikaspunased leegid ning tunda, kuidas silmad puhkavad ja üle kogu keha hoovab mõnus rahu, samal ajal kui ahju kohmakas kere peopesade paituste all üha soojemaks, külgedelt lausa kuumaks muutub.
Eelmisel aastal ei olnud mul mingit tahtmist selle va kaminaga tegeleda. Siiber oli mingil müstilisel kombel täiesti kinni kiilunud ja see tekitas ausalt öeldes viha. No kuidas sa kütad, kui siibrit avada ei saa?
Pikad talveõhtud tekitasid aga elava tule ja naturaalse soojuse igatsuse. Nii tellisin sel sügisel esmalt appi korstnapühkija, kes korstna pühkimisele lisaks küttekollete asjus mõningaid ettekirjutusi tegi, kuna euronõuded on vahepeal karmimaks muutunud, kuid kes kinnikiilunud siibri peale vaid kukalt mõistis kratsida- kui oli kõikvõimalikud vahendid selle avamiseks järele proovinud.
Järgnevalt pöördusin tema soovitusel pottsepa poole.
Pottsepp-meeski polnud säherdust asja nagu kinnikiilunud siiber varem kohanud. Õnneks ei jooksnud aga tema sugugi pead raputades minema, nagu endamisi kartsin, vaid lohutas mind esmalt (ma vajasin seda!), et "korda saame selle kamina niikuinii!", seejärel kääris käised üles, lammutas veidike korstnajalga, sulatas sooja veega aegade jooksul kivistunud pigi lahti, tegi korstnajala korda tagasi ja- voilaaa!- kamin töötas jälle! Töötab siiani! Ja ka edaspidi, sest loksutan nüüd seda va siibrit edasi-tagasi iga päev- ka siis, kui ei küta.
Ma lihtsalt pidin seda lugu siin jagama, sest väikesed asjad teevad vahel nii õnnelikuks!

Must Reebok

Karl Johanni vaieldamatu lemmik on must kapuutsiga dressipluus firmalt Reebok. Sellest, pluus just Reeboki õmblustöökodadest pärineb, annab kinnitust sellenimeline valge tikand, mis, juhul kui ese on selga pandud, lookleb suurelt üle kandja rinna.

Must Reeboki dressikas sai kunagi tellitud hoopis Helisele, kes aga eseme vastupandamatust eriti ei hoomanud ja selle hoopis hooletult hülgas. Nii  pidi vaene riie aastaid kapis konutama, enne, kui Karl Johann selle avastas, omastas ja talle oma jäägitu armastuse kinkis. 

Avastamise hetkel oli dressipluus Karl Johannile ilmselgelt liiga suur. Tõe huvides mainin ära, et ka praegu räägib paar-kolm numbrit poisi kahjuks, aga mitte enam niivõrd drastiliselt, et seda peitma peaksin. Karl Johann peidab end hoopis ise oma musta Reebokisse.
Selles vanuses poiss pole vist väga kerge olla. Peab pidevalt valvel olema ja end teistega võrdlema. Ebakindlus on kerge tulema. Ja kui tuleb, on nii hea ja turvaline kuhugi peitu pugeda. Näiteks suurde dressipluusi. Tõmbad kapuutsi sügavale pähe, varrukad üle käelabade ja oledki peaaegu et olematu! Karl Johannile meeldib aeg-ajalt Reebokisse kadumist praktiseerida. Näiteks siis, kui tal on kavas veidi IPadiga mängida, kuigi arvutiaeg on selleks päevaks ümber saanud. Või siis, kui närv must.
Koolis ei tohi ebakindlust välja näidata. Kool on akadeemiline asutus ja seal tuleb end kokku võtta. Kapuutsiga Reebok ei tule koolis kõne allagi! Kui Karl Johann selle ükskord minu eest salaja siiski üll tõmbas, helistas kohe õpetaja ja palus edaspidi poisi riietuse suhtes tähelepanelikum olla. Koolivorm on siiski kandmiseks, rõhutas ta.
Olen nõus. Koolivorm on tõesti ilus akadeemiline riietus. Aga mõistan väga hästi ka neid kohmakaid eelteismelisi, neid kõhetuid väljaveninud käte-jalgadega mehehakatisi, kelle jaoks on nii mõnus peituda mustade Reebokite kaitsvate kapuutside alla, sinna, kust pole välja paista ainsatki tunnet ega emotsiooni- sest mine tea, mis need täiskasvanud muidu jälle välja mõtlevad...

Kollaste kaskede aegu

Kollaste kaskede aegu
lõputa linnakära
väsitas mind. Aga praegu
paljugi kannatan ära.

Kirjude vahtrate varjus
kannatan näiteks ma vihma.
Tormilapsena harjund,
pingule tõmbama rihma,

et suudaks tuult väljal püüda
laintele näidata rammu,
karjuda, hõisata, hüüda
rajuga pidada sammu.

Mõõta ehk vahemaid õhtust
homsesse hommikusse.
Kodulõhna ja põhku
unetult liipavaid susse

kuulda. Mis saaksin veel loota?
Meeles mis püsivalt kallis?
Loobujaid keegi ei oota
laotuses vihmases, hallis...

Kollaste kaskede aegu
vihm taob ballaadile trummi,
linna pool vaikus on praegu.
Aegade mere karsummi

kõik peaksid kuulma, kui hüppan,
kõik peaksid naerma, kui ujun,
eesriide ette kui lükkan,
kohmetust tundma. Kui tuju

viisakat vormi ei talu
vihmapiisku laob ritta,
ehk peaksin paljajalu
pilgu pöörama itta

päikesetõusude poole.
Kirjude vahtrate vilus
Jumala loomingu hooleks
jätta kõik oleks nii ilus!

25 aasta tagune meenutus

Sel päeval oli kohutav torm. Vanad paplid õue peal lausa kägisesid tuuleiilide käes. Ilm oli ühtlaselt hall, aeg-ajalt peksis aknaruutudele teravat vihma.
Mulle tegelikult meeldib tormine ilm. Eriti toast vaadates...
Helis oli siis 3-kuune. Mäletan, et neil tormiseil päevil magas ta oma vankrikeses tagumise toa rõdul ülipikki, nii 5-tunniseid päevaunesid. Mäletan tema rohelist vankrit tuule käes hullumoodi kõikumas. See oli isegi natuke hirmus. Tahtsin, et ta ometi rutem ärkaks. Käisin kontrollimas, kas ikka hingab. Aga talle näis see trall meeldivat. No äratama ma ka ei hakanud...
Selle kohutava tormipäeva hommikul, millest oma mäletusi elustan, umbes poole kümne paiku, kui mässasin eimidagi mõeldes Helisega, tormas isa järsku uksest sisse. Ta tundus olevat täiesti närvis, kõndides kingadega otse teleka ette ning vajutades selle kiire klõpsuga käima.
"Estonia laev läks põhja".
Mulle ei jõudnud see lause üldse kohale.
"Mis mõttes, põhja..."
"Ma ei tea".
Telekas sai pildi ette. Sealt jooksis mustal taustal nimed.
Nimed, nimed...
Mu ema ja vend olid samuti sel ööl Läänemerel. Käisid muusikakooliga sõpradel külas, kusagil Lõuna-Rootsi ja Taani piirimail.
"Oh ei, nemad ei olnud selles laevas, kindlalt polnud!" Raputasime mõlemad isaga ägedalt pead.
Mõelda vaid, kui olnuks... Aga nad läksid Soome kaudu.
Vahepeal olid erakorralised uudised. Näidati inimesi, kes ootasid sadamates. See oli südantlõhestav. Olime ka raadio lahti keeranud. Kuku raadios arutleti, et kui laev nüüd kiiresti üles tõsta, peaks olema võimalus, et alumiste tekkide inimesed, kes olid võibolla veekindlate uste taha kinni jäänud, saaksid päästetud, kuna neil ju jätkub mingiks ajaks õhku... Mina küll lootsin endamisi, et äkki tõstavadki laeva kiiresti üles!
Lugesin tardunult nimekirju. Kõik olid ju šokis, nii ka mina.
Täna, kakskümmend viis aastat hiljem, lugedes ja kuulates  taaskord pääsenute lugusid, on endiselt tunne, otsekui saaks läbi selle  miskit muutuda. Otsekui millegi kardinaalselt tähtsa ilmsikstulek tühistaks kõik eelneva. See sündmus tundub mulle endiselt täiesti uskumatu!
Pääsenutel oli kõvasti jõudu, tohutult õnne ja nad olid laeval ilma väga lähedaste inimesteta, omades privileegi võidelda vaid iseenda eest. Mitte ükski ei pääsenud jäisesse vette hüppamata ja läbimärjana tundide viisi abi ootamata. Seal polnud enam võitusestki kasu...
Mäletan, et vanaema käis ühe kaugelt sugulase matusel, kes oli samuti laeval. Tema sai samuti välja, , kuid oli peavigastuse tõttu uppunud. Mäletan, et rääkisime sellest põhjalikult, otsekui saanuks sedakaudu midagi muuta. Täna tean, et lõputu rääkimine ja jagamine on leinatöö oluline osa.  Kuulsin ka, et kadunu ema oli olnud nii sügavas šokis, et tema ei rääkinud kellegagi sõnagi. Loodan väga, et keegi lihtsalt istus tema kõrval, kuniks ta jälle jaksas.
Meiegi olime täna, 25 aastat hiljem, jälle isaga. Ja trioga. Sõitsime muuhulgas laevaga- Virtsust Kuivastusse ja tagasi. Meenutasime veidi juhtunut. Täna oli see vast kõigil taaskord hinges.
Pool päeva oli päikeseline. Siis hakkas kergelt tibutama. Korjasime kuus kasti õunu. Tõime ka veidi küttepuid meie sauna tarvis.
Meri oli imeilus, peaaegu peegelsile. Õhtuks tekkis kerge lainetus...

Kepikõnd

Ma käin ühes hästi erilises kepikõnnitrennis. See toimub kaks korda nädalas siinsamas mu kodumetsas, seega on boonus juba see, et pole vaja kuhugi kaugele sõita.
Eriliseks teeb selle trenni see, et seal on kasutusel sellised imelikud raskustega, vetruvad kõnnikepid, mis treenivad intensiivselt nii käsi, selga, rinda kui õlgu. Jalad saavad sel pea kahetunnisel kohati mägisel maastikul trenni niikuinii. Ülesmäge tuleb alati joosta!
Treeningut viib läbi tore ja kogenud treener, kelle juhatusel tehakse keset liikumist aeg-ajalt veel ekstra ülakeha lihastele mõjuvaid harjutusi. Et asi veelgi tõhusam oleks!
Kaks korda kaks tundi nädalas sügiseses metsas on mulle imeliselt mõjunud. Ega asjata öelda, et värskes õhus liikumine paneb aju tootma õnnehormoone. Mu suu läheb juba trenni algul naerule. Lõpus kallistaks juba kogu maailma- kui ma rohkem nagu sissepoole inimene ei oleks...

Vene keel

Kui esimesed kolm aastat toetasin oma kolmikuid eelkõige inglise keele kodutöödega, siis tundub, et järgnevad kolm tuleb mul takka lükata vene keelega. Ja see on juba kõrgem pilotaaž!
Vene keel algas neil õigupoolest juba teises klassis, aga et kohe ei antud kodust õppimist, ei muretsenud ma liialt. Alles siis, kui Karl Johannil tuli teise õppeaasta lõpus toimunud tasemetöö kirjalik osa uuesti teha, selgus pisiasi, et poisi keeleline areng oli igati okei, aga ta ei tundnud absoluutselt vene keele tähti ja ei saanud seetõttu ka ülesannetest aru. Ega plikadelgi asi roosiline olnud, kuid nemad oskasid end sellest takistusest kuidagi üle nihverdada. Igal juhul päädis asi sellega, et kleepisin kogu me maja ю-sid, я-sid, ж-sid ja ц-sid täis ning käskisin triol neid toast tuppa liikudes häälida. Oi, see tekitas pahameelt- aga selgeks sai! Karl Johanni ümbertehtud kirjalik osa pälvis lausa üle 90% õigeid vastuseid. Aga ega ma ei lasknud end ka sellest eksitada! Tõmbasin kõigile telefoni Duolingo äpi ja Muhus suvitades oli reegel õppida kohe peale ärkamist kümme minutit vene keelt.
Kolmas klass tundus seetõttu olevat üsna "ladna".  Kuna inglise keele õpingud olid valdavad, ei jagunud mul ka siis vene keelele erilist tähelepanu. Tasemetööst ei selgunud samuti midagi katastroofilist. Üritasin küll suvel taaskord Duolingot sisse juurutada, et neljandas klassis hakkaks juba midagi konkreetsemat külge, kuid sel korral ei läinud see sugugi nii libedalt, kuna käisin ise suhteliselt palju maalt ära.
Ja nüüd on siis neljas. Eile oli e-kooli pandud koduseks ülesandeks lugeda tekst aastaaegade kohta ja moodustada allpool etteantud sõnadest lauseid. Kui mu esimene kolmik seda teksti luges, olin seesmiselt lihtsalt naerukrampides. Tänapäeva lastel pole vene keel üldse kõrvus, seetõttu üritavad nad selle kõla imiteerida, väänates suvaliselt sõnu, venitades valede rõhkudega ja tehes igasugu muud fantaasiaküllast tsirkust- peaasi, et ma asja kordaläinuks loeksin ja nad minema laseksin. Vaesekesed, neil on tõesti raske!
Teise kolmiku lugedes ütlesin mõned kohad lihtsalt ette ja palusin järele korrata. Tegelikult eksivad nad vahel ikka veel tähtedega! Näiteks loevad nad ь rahumeeli ы-täheks (erinevus ju vaid väikeses kriipsus)- aga mis sõnad sedaviisi tekivad, võite vaid naerma pursates kujutleda!!
Kolmanda lapsega jõudis mulle kohale, et seesugused talveõhtud ongi mind ootamas. Pikad, tuimad ja jubedad. Tjop-lja-lja, venitab laps. Eieiei, ütle тёплая- kuula, tjop-laja. "Top-ljalja". Tjop-la-ja! Uhh! Ja siis veel käänded. oсень, eieieiei ole восемь, see on ju kaheksa, niisiis осень- осенью. Aga весна-весной. Noh, kordame. Eieieiei ole восемь, on oсень. Uhhh! Lähme edasi: лето-летом, зима..., eieieiei mitte ziima, vaid зима-зимой. Mis боже мой? Еieiei, see on почему- miks?
Боже мой....
 Nüüd laused- зимой идёт снег- no mõtle sõnale "idioot", jajaa, see pole hea sõna, aga aitab meelde jätta! Осенью идёт дождь... noh kordame veel. Mitte midagi pole meeles? Uhhh!
Ja nii kõigi kolmega!
Teate, ma ei loobu. Keeleoskus on oluline. Just oskus, mitte niisama läbisaamine. Seetõttu istusingi nendega kogu õhtu. Samamoodi nagu eelnevatel aastatel inglise keelega. Ega nemad pole süüdi, et nad kolmikud on ja mina kõike kolmekordselt pean tegema!
Kõik on ajutine, kordasin endale mitmeid kordi. Nad ei saa veel sellega üksi hakkama, nad vajavad minu abi, ma pean aitama! Aga varsti juba saavad!
Niisiis- olen olemas. Осенью, зимой ja весной. Äkki летом siis seekord puhkame?