Lõputa hommik

unistuste lõputa hommik
on kohustuse külmad varjud
surunud sügavale seinaprakku

voodi poolt vaadatuna
õnneks ei paista

õnneks on vaja
vaid osa harjumusest
hoolikalt välja sirutada

sillutamaks ajatu asjaajamine
igavese rahu ja lootuse
teetähiseks

Kodus

Mulle meeldib kodus olla. Mulle meeldib lihtsalt kodus olla. Mulle meeldib, kui mul on kodusolemise jaoks aega. Mulle meeldib, kui ma ei pea kodus olles kella vaatama, tundes aja survet peatseks väljaminekuks. Mulle meeldib, kui mulle keegi kodusolemise ajal ei helista. Mulle meeldib, kui keegi ei avalda soovi mu kodusolemise aega millegi muuga täita. Mulle meeldib mu kodusoleku ajal tunnetada neid inimesi, kes siin minuga elavad. Mulle meeldib, kui ka neile kodus meeldib. Mulle meeldib teadmine, et pere ja kodu on elus vaieldamatult esikohal.

Aga mul on ka väga toredad sõbrad ja kolleegid. Mulle meeldib väga nendega aeg-ajalt kohtuda. Mulle meeldib kuulata ja rääkida. Maailma asju arutada. Erialalistel teemadel vestelda. Milleski targemaks saada. Või ka niisama lobiseda. Tunda, et olen ühes või teises seltskonnas oluline.

Samuti on mul suurepärased erialad. Orelimäng ja teraapia täiendavad teineteist ideaalselt. Mul on kummagi jaoks tohutult palju häid ideid. Naudin aega, mil pühendun südamega emmale-kummale.  

Probleem on vaid see, et mul on tohutult raske leida balanssi. Kui kujundlikult kõneleda, seilab mu laevuke aeg-ajalt elumere lainetel üsnagi sinka-vonka, kaldudes liialt kord ühele, kord teisele küljele. Tean, et peaksin ise purje ilmale sobivaks sättima, mitte ootama hinge kinni pidades tormide vaibumist. Ka otsus ajutiselt sadamasse seilata ei tohiks tähendada läbikukkumist. 

Mulle tõepoolest meeldib väga kodus olla. 

Ja õõtsumist ei kannata ma kohe üldse!

Palju

Olen natuke segaduses.
Kooliaasta on alanud. Laste unerütm on paigas, tunniplaan selge, trennid valitud. Olukord peaks olema igati kontrolli all.
Ometi ei ole.
Meie lastel on liiga palju õppida. Tundub, nagu oleks inglise keelega lausa eriline tuli takus! Pooldan igati varajasi keeleõpinguid, ometi ei saa ma nõustuda koolirõõmu täieliku kadumisega, seoses päevikus laiuvate ridadega, mis pika deshifreerimise järel osutuvad viieks erinevaks inglise keele ülesandeks ja tekitavad juba lugedes pisaraid.
Olen kooli erilise atmosfääri ja eriti hoolikalt valitud isikuomadustega õpetajate andunud fänn. Aga ma ei saa mööda vaadata sellest, et laps, kelle mõtteis mõlguvad vaid tegemata kodused tööd, ei hooma küll mingit eripära- parema meelega tahaks ta hoopis sõbraga mängida, kas pool tunnikest!
Olla lihtsalt laps...
Aga selleks ei jää aega. Ja minu meel läheb sellele mõeldes päris mõruks...

Leviauk

Kui mobiilioperaatorid teineteist üle pakuvad, et ikka just nende võrguga liituksin, vastan alati lõbusalt, et  muidugi, mina pole üldse lojaalne klient, kes aga vähem pakub, sellega ma muudkui jätkangi! Aga..., lisan alati juurde, nagunii helistab mu praegune teenusepakkuja niipea, kui olete oma sim-kaardid laiali jaganud, ja teeb sellise pakkumise, et kõik eelnev on vaid tühi töö ja vaimu närimine.
Sel korral oli põhimõtteliselt samamoodi. Asjal oli vaid üks konks- mind peibutati tasuta telefoniga. Kuna trio käib nüüd igaüks ise trennis, haistsin sellest pakkumisest "kerget saaki" ja tundsin enesel kasud sees olevat- mis oli muidugi ennatlik otsus, sest imeodavaid kõnelusi jagus ju vaid kaheks aastaks, seejärel pidi tollesama paketi hind tõusma miljoni euroni (loe: vastikult kalliks), noh, et ma ikka oma muidusöömise tagajärjed ilusti ära tasuksin - aga isegi selle fakti blokeeris mu aju kasuahnelt ajutise odavuse ja tasuta telefoni nimel ära!
Asjal oli veel üks konks. Mulle ei pakutud kulleriteenust, nagu varasematel "ülevõtmise" kordadel, vaid pidin ise oma kolale esindusse järele minema! (See fakt näitab, et mul puudub ikka igasugune oskus enda õiguste eest seista. Miks pidin mina end liigutama, kui nemad elu eest müüa tahtsid? Aga ma läksingi!)
Kolmas ja kõige vastikum konks selgus esinduses. Müüjatar teatas, et seda telefoni pole võimalik tagastada. Vaat siis tundsin, et mind tahetakse kõige naha ja karvadega ära orjastada. Ometi kirjutasin odavate kõnede nimel vastikustundega lepingule alla.
Noh, ja paari päeva pärast helistas mu praegune operaator. Kus te varem olite, kraaksatasin vaese süütu hanekstõmmatud vangi häälega. Ta veeretas mulle mõne minuti ümmargust juttu ja tegi siis möödaminnes pakkumise, mille peale hakkasin koheselt ahelaid purustama. Hammastega!
Eks mul tuleb nüüd see teise firma antud telefon välja osta. Ainult et- nad ei taha seda enam millegipärast! Küllap hauvad nad oma ärakaranud reeturlikule vangile hirmsat veremaigulist karistust!
Kuidas ma üldse sain õnge minna???

Saabas

Õhtupimedus ja vaikus muudavad toa teistsuguseks. Öölamp heidab seintele kollakat valgust ja minu kirjutav kogu peegeldub vastasseinal hiigelsuure varjulatakana. Tunnen end selles poolhämaruses lihtsalt suurepäraselt!
Nõuan vaid üht- et kui heidan magama, oleks suletud asendis viimne kui uks, eriti, mis puudutab kappe. Nimelt põen ma üht eriskummalist foobiat- pelgan, et muidu tuleb saabas kapist välja! Jah, tean, et see lause ei tundu üldse adekvaatne, aga just nii see asi on. Selgitan lähemalt. Nägin millalgi päris lapsena korralikku õudusununägu kummituslikust liikuvast saapast, mis väljus minu riidekapist. See võõras, aga igati korralik läikivmust säärsaabas astus mu unes kapi mustavast sisemusest ootamatult esile ning hakkas otsustavalt minu poole hüppama. Röökisin kui rattal, ärgates viimaks omaenda hullunud karjumisest. Mu riidekapi uks oli ka päriselt pärani.
Ma ei ole kordagi seda unenägu analüüsinud, lahti mõtestanud ega tühistanud. See on lihtsalt jäänud üheks vankumatuks osakeseks mu lapsepõlvemälestustest. Ja kapiuksed peavad sestpeale olema kinni.
Paistab, et saabas aktsepteerib seda lihtsat nõuet igati. Rohkem pole ta mu unedesse ilmunud.
Aga nüüd lähen panen igaks juhuks garderoobiukse kinni. Kappe mul siin magamistos polegi, aga mine seda saabast tea...

Lained

 Kummalised on need merelained... Ka siis, kui meri ei ole kõige tasasem, suudavad nad säilitada rahu. Panin silmad kinni ja kuulasin. Lakkamatu müha, mis saavutab oma kõrgpunkti vahetult enne randumist ning taandub seejärel liivaribal tasaseks solinaks, millest tillukesed vahelained lustakalt üle rulluvad- uskumatu, et kõigest sellest tekkiv müha ja plädin ja solin võib nii rahustavalt mõjuda! Ja uskumatu, et ma selle heli järele ikka ja jälle janunen!
Selleaastane suvelõpp on teisiti. Liiv luidetel on vihmamärg ja jahe. Päike sirutab küll kahvatuid kiiri läbi pilveviirgude, küünitades kõigest väest mu põski paitama. Aga ta ei soojenda enam. Tuul on tugevam. Näpuotsad paluvad lausa kindaid kätte!
Jaa, taaskord möödas see suvi, mida ootasime, ja mida õigupoolest eriti ei tulnudki.
Sinakad huulheinad on tuulte sasimist trotsides vedanud enese ümber liivale laitmatult ümarad sõõrid. See olen mina!, sosistaksid nad justkui- mina, juuripidi siinsamas sügaval liivas! Eks proovi mind välja kiskuda!
Nad on siisamas aasta-aastalt, suvel ja talvel, nad siirdavad siia oma sugulasi, poegi ja tütreid. Neile sobib see pinnas. Tuul võib ju sasida, lausa maadligi suruda, aga nemad jäävad.
See olen mina, ütlen mõttes iseendale. Tuul sasigu minugi ümber ümar sõõr, kust üle ei astuta. Ainult meremüha meeltes ja killuke igatsust südames istuksin selles iseendana ja maaliksin maailmale äratundmise oma väljavalitusest meelerahu ja tänulikkuse sümbioosi...

Naissaarel, Jumalaema sündimise pühal, traditsioonilisel suve ärasaatmise rännakul

Veidike kartust

On pühapäeva hilisõhtu. Lapsed magavad. Istun üksi elutoas. Põrandal vedeleb siin-seal värskelt ostetud kooliasjade pakendeid. Diivanil on koha sisse võtnud kolm kõhukat koolikotti. Homme hakkab siis peale...
Ma ei saa öelda, et see mulle lihtne oleks. Neile ammugi mitte. Juurdlengi siin isekeskis, kas vajadus haritudsaamise järele ikka kaalub üles kuuetunnised päevad kollektiivis. Kohandudes ja alistudes. Kas neile peaks see meeldima? Peaksin ehk mina seda veidi meeldivamaks luuletama? Või on see samuti nagu tööga- kui tahad palka saada, tuleb minna kell 9 kontorisse, lasta kaart läbi lugeja, et su õigeaegset kohaletulekut ja kõikvõimalikke muid käike oleks võimalik kontrollida, istuda kella 17-ni laua taga ja seejärel rampväsinult läbi ummikute ja supermarketi koju sõita.
Laste puhul hirmutab mind just seesama rampväsimus. Kool ise on ju meil eriti hoolikalt valitud sõbralik ja ülisobiva maailmavaatega õppeasutus. Aga see pinge...
Peaksin kontrollima, kas kõik lapsed panid juba vahetusjalanõud ranitsatesse. Kas kehalise ja trenniasjad on spordikotis valmis. Kas kunstivahendid on karpides ootel.
Aga mina tahan veel hetke istuda. Kuulata vaikust, vaadata akna taga voogavat pimedust. Mõttes sätin homse päeva ja kõik järgnevadki rahulikku rütmi.
Et mitte põgeneda kohalolu eest, kui homme saabub.