Veidike kartust

On pühapäeva hilisõhtu. Lapsed magavad. Istun üksi elutoas. Põrandal vedeleb siin-seal värskelt ostetud kooliasjade pakendeid. Diivanil on koha sisse võtnud kolm kõhukat koolikotti. Homme hakkab siis peale...
Ma ei saa öelda, et see mulle lihtne oleks. Neile ammugi mitte. Juurdlengi siin isekeskis, kas vajadus haritudsaamise järele ikka kaalub üles kuuetunnised päevad kollektiivis. Kohandudes ja alistudes. Kas neile peaks see meeldima? Peaksin ehk mina seda veidi meeldivamaks luuletama? Või on see samuti nagu tööga- kui tahad palka saada, tuleb minna kell 9 kontorisse, lasta kaart läbi lugeja, et su õigeaegset kohaletulekut ja kõikvõimalikke muid käike oleks võimalik kontrollida, istuda kella 17-ni laua taga ja seejärel rampväsinult läbi ummikute ja supermarketi koju sõita.
Laste puhul hirmutab mind just seesama rampväsimus. Kool ise on ju meil eriti hoolikalt valitud sõbralik ja ülisobiva maailmavaatega õppeasutus. Aga see pinge...
Peaksin kontrollima, kas kõik lapsed panid juba vahetusjalanõud ranitsatesse. Kas kehalise ja trenniasjad on spordikotis valmis. Kas kunstivahendid on karpides ootel.
Aga mina tahan veel hetke istuda. Kuulata vaikust, vaadata akna taga voogavat pimedust. Mõttes sätin homse päeva ja kõik järgnevadki rahulikku rütmi.
Et mitte põgeneda kohalolu eest, kui homme saabub.

Erinevad

Nüüd on siis aeg sealmail, kus triole ei paku enam ühed ja samad trennid ning huviringid absoluutselt pinget. Lühidalt öeldes on aeg sealmail, kus võin oma auto katusele kinnitada plafooni sildiga "takso", kinnitades esmaspäeval turvavöö,  et see reede õhtul jälle lahti päästa, sest vahepealsel ajal ei ole sel suurt mõtet. Ühesõnaga- kolm trenni ja kardetavalt ka kolm huviringi, kõik erinevad ja ka erinevais paigus, mõnel päeval suht üheaegselt.
Naera või nuta...

Möödunud suvi

Lasen möödunud suve eredamad hetked veelkord silme eest läbi:

Helisega kontsert Rakvere kirikus. Kirikutorni ronimine. Jalutuskäik lossimägedes ja õnne otsimine sireliõitest. Teadmine, et suvi on alles ees...

Pakri saar. Jalutuskäik Suurt ja Väikest Pakrit ühendavale sillale. Kalkunid kellegi koduaias (ma polnud elus kalkuneid kunagi näinud!)

Saaremaa spaad vihmaste ilmadega. Üks Pärnu oma samuti. Mõnusad saunad mulle, toredad basseinid triole.

Ruhnu saar. Üks lainetav meri. Kaks imelist randa. Kolm kõrget vaatetorni. Maailma äärel asumise tunne.

Naissaar. Jalgsimatk mööda mereäärt sadamasse. Meri ja millimallikad.

Äikesetorm Pikakari rannas. Laevalained. Lakkamatult sähvivad välgud ja kõmisev kõu. Soe-soe vesi. Hirm ja rõõm läbisegi. 

Rattamatk läbi Muhu saare põnevate paikade. Pikk jalgsimatk ümber hingematvalt kauni Harilaiu. Offroad- automatk Muhu saladuslikes võpsikutes.
Üks imeline uudis...

Viljandimaa, Valgamaa ja jupike Võrumaadki. Uskumatult kaunid paigad unustamatul reisil koos kallitega. 30 kraadi suvesooja.

Paadisõit Viljandi järvel. Need silmad, need silmad...
Algava sügise hõng. Igal pool.

Oh, kui armsaid aegu see suvi meile kinkis! Nii saarel kui mandril. Olen tänulik. 

Eile õnnistati me kodu. Nüüd on süda veelgi helgem. 

Uus hooaeg võib alata.

Maasikad

Kui pilvede prisked kõhualused eile õhtul erkpunaseks  tõmbusid, sirutasin lõpuks selga ja tõdesin, et maasikapeenrad võivad nüüd kenasti ja ärapügatult talve ootama jääda. Täna kaevasin sellele rikkaliku hobusesõnnikuga toidetud maale väärt saagi oootuses veel ühe pika-laia peenra lisaks. Muidugi on maasikatega omajagu  mässamist, kuid kuna punapõsised suvehommikud on olnud nii minu kui laste jaoks tõeliselt meeliülendavad, ei arva ma end eesootavat töömahtu silmas pidades araks löövat.
Täna oligi meie viimane selleaastane suveõhtu  saarel. Septembrist saame minu töö ja laste kooli tõttu teha vaid lühikesi sutsakaid. Jalutasime lastega õhtuhämarate põldude vahel ning meenutasime suve eredamaid hetki- jaanipäeva, Muhu laulupidu, sõprade külaskäike, mängupäevi naaberkolmikutega, rattamatku, uute paikade avastamist ja seda kõike saatvat lõputut rõõmu.
Iseendaga ei jäänud ma päris rahule ka sel suvel. Meeletu töövõime ja igatsus korras talukoha järele haarab mind liiga tihti endasse. Nii kipun unustama kõige olulisemat- naudingut oma kallite seltsis. Veel jupike, mõtlen liig tihti kas lihvides, värvides või saagides, andmata enesele aru, et iga tööle pühendatud jupike võtab teise jupikese ajast, mil olen puhanud, suhtlemisaldis ja vaimselt ligipääsetav. Kui kell on ikka õhtu kottpimedusse veeretanud, on eluloomake minuski viimase jaksu minetanud ja ühelt poolt rabamisega kordaläinuks loetav päev jäänud kasinaks kvaliteetsete vestluste ja lihtsalt koosolemise mõttes.
Helis vaatas mind eile pika pilguga. Ta ei kavatsenudki minuga samasse  rattasse hüpata. Toosama  maasikapeenar võinuks me ühiseks töövõiduks jäädagi. Mina aga trimmerdasin lisaks  kraavid, võtsin ühel vanal õunapuul maha kaks tülikat oksa, värvisin aknaraame ja -laudu...
Enesega rahuolematus käsikäes oskamatusega elus balanssi saavutada ei ole õnneks ainult minu taak. Lugesin, milliseid müstilisi summasid panevad inimesed enesearengu, rahulolu, kohalolu, tšakrate puhastamise, energeetiliste pool-vääriskivide ja muu jampsi peale, millega tegeledes tuntakse end lühikeseks ajahetkeks väärtusliku, ehk lausa äravalituna. Varem või hiljem peab ju aga taas päris iseendaga kohtuma...
Tõsi, igaühel meist on õigus on oma õnne valem ise koostada. Kahju ainult, et tänapäeval on moes ärgitada üksindust. Armasta iseennast, sea ennast esiplaanile, saa enesega parimaks sõbraks... Kõik need on iseenesest kenad laused, aga kätkevad üht suurt ohtu- kui inimene on lõpuks niivõrd pealaest jalatallani ennast täis, ei mahu sinna enam kedagi. On üldtuntud fakt, et hingehaavad on enamaltjaolt seotud suhetega lapsepõlves. Kas siis ei peaks neid ka läbi suhete ravima?
Muidugi tuleks osata ka üksi olla, kui muud valikut pole, kui elus lihtsalt on säärane periood. Ülimat rahulolematust oma arengutasemega näitab aga minu meelest valik istuda  tundide ja päevade kaupa võõraste inimeste keskel erinevais enesearengugruppides, kuulates isehakanud gurude õpetusi õigest elust, et siis "parema mina" kest üll "uue inimesena" püünele astuda ning esimese kriisini uut elu etendada- selle asemel, et täna ja praegu vaadata silma oma kõige lähedasematele...
Küllap on enamik inimesi piisavalt hästi arenenud, aga millegipärast ei usalda ei elu, iseend ega Jumalat.
Tööd murdes olen tõele igal juhul lähemal, kui oma arengutaset kahtluse alla seades. Lähemal kallitele inimestele ja iseendale.
Tõsi, armastust see ei too.
Armastusega peab lihtsalt vedama...

Ossike

Joss on tundlik ja heasüdamlik poiss. Hetkel on ta aga endale võtnud "ossikese" rolli, käib ringi, dressipluusi kapuuts nagu lotakas peas ja viskab peaaegu igale viitele või küsimusele hooletult "ei koti!" Õnneks tean, et tegelikult kotib küll...
Täna tabas poisikest meeleliigutus. Harjutasin parasjagu orelit, kui ta, kapuuts peas, kabinetti vajus.
"Kuule," pobises ta, "ma ei taha, et sa ära sured!" Tõstsin käed imestunult klahvidelt: "Hetkel mul küll suremise tunnet pole!"
"Aga ma tahan, et sa mitte kunagi ei sure," nõudis poiss.
"Loodan elada pika elu," kinnitasin veelkord, "aga et kunagi ei sure, seda ma küll lubada ei saa."
"Luba siis, et elad vähemalt 200 aastat!" tuli uus tingimine. Ohkasin. "Tegelikult ei saa ma ka seda lubada, kallis. Aga ma teen kõik selleks, et 200-aastaseks elada. Kas nii sobib?"
"No olgu."
Kallistasin oma pojakest tugevalt. "Sa oled hea poiss, et nii mõtled!"
Nüüd voolasid juba ilma häbitundeta üle põskede suured pisarad. Küllap olid need juba ammu "mittekottimise" tõttu nutmata jäetud.
Otsustasime, et Joss läheb teadusringi, et leiutada aine, mis muudab inimese surematuks. Teadus ja ajalugu huvitavad teda hullupööra.
Aga praegu  mängib ta jälle muretult õdedega. Nutud nutetud, lahendus leitud, süda kerge...

Harilaid

Ma olen eelnevalt juba kahel korral tahtnud seda rada läbida, aga mõlemal ebaõnnestunult. Esimesel korral hakkas paduvihma sadama, teisel oli aeg limiteeritud. Nüüd aga, kui külas olid sõbrad, kes tuleksid minuga kasvõi maailma lõppu, sai see imekaunis paik vallutatud.
Harilaid. Saaremaa loodepoolseim serv, mis on küll ühte äärtpidi saare külge kasvanud, kuid oma puutumatuse ja erilisuse tõttu täiesti omaette maailm. Mis algab turvalise viirgudesse istutatud jändrike mändide saluga, avanedes peale kolme kilomeetrit esmalt oma keskel laiuvale järvele, seejärel aga minu unistuste ulgumerele, kus taevas ja maa kohtuvad silmapiiril, kus lainete rütmilises mühas võib aimata ürgset kutset ja kus kiviklibune rannajoon peidab kaunilt lihvitud kivide näol tõelisi aardeid.
Neil hetkil ei taha eriti rääkida. Lastega muidugi pikalt ei vaiki. Õnneks seguneb nende sädin hetketi lindude omaga, andes sel viisil tunnistust maailma ühtsusest. Jääb üle vaid imestada.
Ma teen seda. Vahin lummatult pinnavormide muutumise tõttu jalgapidi vees sirguvat, veidi viltuvajunud vana majakat, kõrgelt kaldalt pehmele rannaliivale hüppavaid lapsi ning kahe lahe kokkurulluvate ristlainete vahuseid pritsmeid. Sinakate orasheinte teravad keeled kriibivad mu paljaid sääri, tuul pillutab kleidisaba. Ülev virrvarr muutub mu silme all otsekui tantsuks, kuhu mindki poolvägisi kaasa kistakse. Mis siis ikka!
Mulle meeldib ju tantsida. Tuul vallandab minus taaskord ürgnaiseliku jõu, mille igapäevamelus kipun unustama. Olen hoovusest kantud, nõtke ja vaba. Mulle ei lähe korda mu vanus ja muud parameetrid. Olen iseenesena täiuslik.
Nõmm- liivatee lilla moodustab eri sorti kollaste lillede ja hõbedase samblikuga kauni vetruva vaiba. Neid ümbritsev kiviklibu on paljaste taldade tsoonteraapia. Tuul, mu tuntud hingesugulane lõõtsutab taaskord tugevasti, kuid hoopiski mitte jahedalt. Salli sikutades ja juukseud sasides üle tormavana meenutab ta mulle mu aasal ringisööstavaid lapsi, kelle tähelepanu saamise sikutused on saanud elu pärisosaks, mõneti tüütuks paratamatuseks, mis käib kaasas lapseea naerude ja nuttudega ja millega emad lihtsalt harjuvad. Soeng ei olegi vist kunagi mu välimuse aktsendikam nüanss, pigem peegeldavad alatasa lendlevad juuksed veidi rabedat, veidi kiirustavat ja alati tormakat sisemust.
Süda on kerge. Selle paiga elurütm kinnitab hakkamasaamist ja kasinuse ilu, paneb mõtlema aegade alguse ja lõpu loomulikkusele, sunnib sirutuma päikese poole ja isegi kui rùnkmustad pilvepadjad aeglaselt, kuid sihikindlalt lähenema hakkavad, tead, et võid usaldada- Sulle antakse alati nii palju kui kanda jaksad. Ei kübetki enam! See, et rannalt ränkraskeid kive kaasa tassin, on juba mu enda probleem...
Meid hoiti taaskord- nagu kantakse ka läbi elu. Pikk matk lõpeb paari jämeda piisaga lagipähe, kuid tõelist looduse stiihiat saime vaadata juba läbi auto turvalise klaasi- rahuloleva ja rõõmsana, et mõned asjad elus on taaskord klaarimaks löönud...
Olen tänulik.

Kiiver

Huvitav, kust tuleb lastele arusaam, et rattakiivrit pole vaja kanda ja et see on lausa ebaatraktiivne? Meie majast külapoeni, kust lapsed armastavad jäätist ostmas käia, on ca 3,5 km. Esimene kilomeeter kulgeb mööda põldudevahelisi roopaid, teine, vanade põlispuudega palistatud endine mõisaallee, on samuti autode poolt harva külastatav. Kuid viimased 1,5 kilomeetrit kulgeb mööda sõiduteed. Tõsi, sedagi mööda sõidab vähe autosid, kuid paar-kolm tükki möödub igal korral kindlasti. Selle viimase lõigu pärast olengi kiivrite suhtes nõudlik ja paindumatu.
Millegipärast peame me aga lastega absoluutselt igal korral, kui nad sõidule sätivad, maha tohutu võitluse, mina kiivri kaitseks, nemad tulise vastupanuliikumise toetuseks, jäädes viimaks siiski kaotajaks kiivrisajatajaks.
Ma tean, et kõik vanemad nii ranged ei ole. Pigem lüüakse käega ja mõeldakse, et ega minu lapsega midagi juhtu. Tõenäoliselt ei juhtugi. Veel väidetakse, et ega kiiver mingi super-kaitsja pole. Jah, paraku ka seda mitte. Aga siiski.
Nägin paar päeva tagasi koljuluumurru üle elanud last. See on väga tõsine trauma ning nõudis ka sellelt väikemehelt mõned päevad intensiivis võitlust elu eest. Tal vedas. Tegu polnud küll rattatraumaga, kuid just see on see, mida ma silmas pean, kui mõtlen tõsist rattakukkumist. Sellist, mille eest kiiver võiks kaitsta.
Armastan oma lapsi väga. Seetõttu ei soovi ma sel teemal mingitele järeleandmistele mõeldagi.
Punkt.