Arusaamine

Nüüd ma saan aru, miks mõned inimesed kodust kuhugi minna ei taha, miks neid isegi kauged reisid ükskõikseks jätavad ning paaripäevane väljasõitki tüütu tundub.
Kui tunned end oma väepaigas kindlalt kui vanajumala seljataga ning iga liigutus, mida teed, on kantud jäägitust armastusest Looja ja Tema loodu vastu, ei olegi muud vaja otsima minna. Armsad inimesed ümberringi ning eluke otsekui kauni kirju suvelillena õilmitsemas rohekas-kollakal aasal- vaat selline tunne on mul meite Muhu väikeses mereäärses külakeses...

Naeratus

Enne magamaminekut palun ma alati lastele õnnistust ja teostame järgemööda oma arvukad kallistusrituaalid. Eile olin aga jube väsinud. Päev oli olnud raske ja tujugi polnud päris tipus. Kui siis head-ööd-musi tehes midagi naeratuseteolist ette manasin, ütles Loviisa  mu põske patsutades julgustava häälega:
"Emme, sa ei pea lapsele tingimata naeratama, kui sul selleks tuju ei ole- ole täpselt sellise näoga, mis tuju sul parajasti on! Siis on kõik hästi!"

Ürgmees

Eile kohtusin Ürgmehega.
Enne, kui nimetatud kohtumist täpsemalt kirjeldan, seletan veidi tausta.
Nimelt on meil Muhus kaks põhilist hea asukoha poolest tihedamat kasutust leidnud ujumiskohta- koduküla rand, mille ääres elame ning lõunarand, kuhu sõidame vahelduse mõttes. Kui koduküla rannas kasutame kivi- ja saviseguse merepõhja tõttu "ujumispapusid", siis lõunarand, oma asukoha tõttu väikelaevasadamas, pakub võimalust sulpsatada ülepea vette otse redelilt (vähendades seega oluliselt ka vettekastmise agooniat, mida esineb küll peamiselt minul ning hoopiski mitte triol!)
Eile olime lõunarannas.
Loviisal on üks vahva kala. Kala nimi on Mulli. See hiiglaslik oranz elukas pakub oma muheda olemisega lastele palju-palju rõõmu. Eile ukerdas Mulli seljas ja Mulli ümber laintevahus üheaegselt neli last viiest kohalolnust- kuna viiendal on rangluumurd ja tema pidi leppima närvilise kiirkõnniga ujumissilla ühest otsast teise. (Kaks last olid mu sõbranna jagu.)
Oli tuuline. Tuul puhus maalt merele. Iiliti tundus see lausa väiksema tormina. Ilm ise oli aga mõnusalt soe. Ning siis see juhtus.
Ühel hetkel kukutas Mulli ühe lastest oma turjalt sulpsti! vette ning enne, kui keegi ahhetadagi sai, keeras oma oranzi kõhu ülespidi ning lipsas liugleva kergusega kai lähedusest minema. Lapsed adusid otsemaid, et sinnasuunas pole soovitav järgneda. Selle tarkuse eest tuleb neile muidugi au anda! Ometi aga ei suutnud nad aga säilitada täielikku väärikust, (mis on nende vanust arvestades samuti mõistetav). See, milline südantlõhestav maailmavalu nende südametest ning suukestest nüüd taeva poole paiskus, kaigudes sireenina üle tugevaima tuuleiili, pani vere tarretama tõsisematel merekarudelgi (kes parasjagu kailäärel argimurede eemalepeletamiseks õnge vibutasid ning kõrvale kesvamärjukest hea maitsta lasksid).
Olime abitud. Mulli kaugenes tohutu kiirusega. Ta sinised küljeuimed otsekui viibanuks meile hüvastijätuks. Olime kindlad, et Mulli on nüüdseks mälestus.
Siis aga astus mängu Ürgmees. See toimus otsekui aeg-luubis. Otsekui filmis, kus Kangelane haarab oma lummusse kogu vaatajaskonna. Ta läheneb väärikal sörgil, orkester mängib taustal Tutti´s imekaunist nõretavat viisi, piccolo trompetid koguvad jõudu ja kõrgust. Ta jõuab randa, heidab jooksu pealt seljas üleriided ja viskub sealtsamast, hiigelrahnude pealt mäslevaisse lainetesse, et päästa... meie Mulli.
"Ärge selle kala pärast küll...", häälitsen abitult. Kujutletavad kriitikud teevad selle pisirolli muidugi maatasa. Kus on Ürgnaine, ah?, küsivad nad käsi laiutades, kus on sensuaalsus, kirg? Vaatan kohmetult enda ümber. Lapsed luksuvad endiselt nutta.
Fookus koondub taas Ürgmehele, kes ujub, kui nõtke delfiin, jättes enda teed märgistama vahused lained.
Mulli on väga kaugel.
Tundub, et Ürgmees hakkab väsima. Tuul tõuseb, vahemaa Mulli ja Ürgmehe vahel pikeneb veelgi. Aga ta ei jäta. Muusika on taandunud pinevaks pianoks. Viiulid saevad madalas registris tremoloid.
Kas ta annab alla? Ehk oleks mõistlik?
Lapsed on vait. Nad põrnitsevad altkulmu merele.
Äkitselt muudab dirigent tempot. Uus motiiv põimub varemkuuldud peateemaga, väändudes topelt-fuugana muusikasse ning lisades uut pinget vee peal toimuvale võitlusele. Sisse astuvad astuvad flöödid, oboed, klarnetid, fagotid, tuubad, metsasarved, tromboonid ja trompetid. Ürgmees paneb mängu viimase jõu. Creszendo. Lained peksavad halastamatult. Kulminatsioon võtab kõrvakuumise. Ja siis kostab vägev timpanipauk... Vaikus. Subito.
Käes!
Tagasitulek ei ole enam nii huvitav. Mazoorne lõpukoraal venib kaunis pikale. Ürgmees on tõepoolest väsinud- ja et Mullil on ühes uimes tilluke auk, on ta pooleldi õhust tühjaks jooksnud, mis ei kergenda temaga ujumist kuigivõrd. Lõpuks nad siiski maabuvad, Ürgmehe üüratu õlalihas üle pooltühja Mulli. Lapsed huilgavad vaimustusest. Pobisen sisutühje tänusõnu. Kus on Pilk?, ahastavad kriitikud. Ega see mingi film ei ole!, käratan mõttes vastu.
Ning korraga on ta kadunud. Nii nagu tekkis, nii ka läks. Kas ta üldse oli olemas?
Ürgmees, kes päästis meie katkise kala. Meie Mulli.

Mõtteid lahutusest

Loen üsna palju perekonda ja lapsi puudutavaid artikleid. Viimasel ajal on mind sügavalt hakanud häirima trend kirjutada lahutusest kui täiesti normaalsest nähtusest.
"Kuidas õnnelikult lahutada?"
"Kuidas lahutada last säästvalt?"
"Kahe kodu mudel on lapsele sobiv rahumeelsete lahkuminekute korral." Jne. Jne.
Lisaks sellele on tänavale üles riputatud plakatid "ära ela oma lahkumineku valu välja lapse peal."
See viimane on kahtlemata õige...
Aga- miks ei kirjutata sellest, et lahutus ei ole tegelikult okei? Et see valu ei ole ka okei!
Miks ei kirjutata, et lahutus on üks sandistavamaid elukriise üldse? Miks ei kirjutata, kuidas perekonda lahkuminekust päästa?
Kirjutasin oma lõputöö naise elukaarest ja selles esinevatest kriisidest. Mulle usaldas oma kriisid viiskümmend kuus naist. Neist kakskümmend kuus olid mingil eluetapil üle elanud lahutuse. Ja neist kahekümne kuuest sada protsenti märkis lahutuse oma elu kriisiks- seda ka juhul, kui nad ise olid selle algatajaks (alkohoolikute naised jne.).
Lahutus ei ole okei. Lahutus on äärmuslik lahendus. Kui kõik muu on järele proovitud.
Ma ei usu ealeski, et meist enamik pooltki proovib. Nii palju "lahkukasvamisi" ei veena mind sugugi!
Kirjutatagu edaspidi rohkem sellest, kuidas perekonda hävingust päästa. Kirjutatagu, kust saaks abi, kui mõistus otsas. Ning iseäranis toredad oleksid imelised taas-teineteiseleidmise lood.
Sellised mõtted siis täna...

Haiglas

Sel aastal ei olnud mul mingit jaanituld. Ja polnud ka oluline. Sest selle aasta jaanid möödusid meil Lisanniga lastehaiglas.
Kõik algas juba märtsis, kui äsja atoopilise dermatiidi diagnoosi saanud Lisanni jalasäärele ilmus üks märg laik, mis ei tahtnud kuidagi paraneda. Kui aprillis Iisraelis käisime, tahtsin last Vahemere soolases vees, või veel parem, Surnumere tulisoolas ravida, aga et esimene liiga külm ja teine katkikratsitud naha jaoks põletavalt valus tundus, jäid protseduurid suhteliselt olematuks ning Eestisse naastes jätkus trall endise hooga. Ma ei ole just kõige paanilisem arstiuste kulutaja, et mitte öelda, et üldjuhul pöördun vaid äärmisel vajadusel (et mitte öelda, et tavaliselt ei pöördugi)- aga sel korral oli mu enda mõistus küll täiesti otsas. (Et perearstigi mõistus õige pea otsakorrale jõuab, seda muidugi esmasel vastuvõtul ei aimanud. Kusjuures see pole süüdistus, asi oli tõepoolest komplitseeritud, võinuks vaid veidike varem käed üles tõsta...)
Esmalt tupsutasime märga kohta briljantrohelisega. Tundus hästi aitavalt ning kui laik kena kooriku peale kasvatas, hõiskasime rahulolust ja rõõmust- kuni avastasime, et kooriku alt on kõik endistviisi kole. Järgnes antibiootikumisalv. See näitas nädalaga otsustavalt oma sobimatuse välja ning arst arvas hüvaks suukaudseid medikamente proovida. Jah, just nimelt proovida, sest kes see muidu ilma mingeid analüüse võtmata antibiootikume kirjutab! Kahed valed antibiootikumid olid, kahtlustan, aluseks ka järgnevalt toimuvale. Nüüd võeti siiski jala märjalt laigult analüüs, mis oli hea samm. Saime teada, et tolles laigus elutseb üks paha bakter.
Saime õige ravimi. Kolmanda antibiootikumi. Laps läks üle keha kärna. Nüüd kasutas V. kõrgeid tutvusi, mistõttu pääsesime praktiliselt samal (kärnaminemise) päeval nahaarsti vastuvõtule. Võeti uued analüüsid. Ühtlasi saime teada, et vedelik, mis märjast laigust eraldus, ühesõnaga jalg, mida siiani arsti soovitusel lahtiselt olime hoidnud, on tegelikult nõrgema immuunsussüsteemiga laste jaoks nakkusohtlik, aga meie laps oli niiviisi lasteaias käinud juba poolteist kuud!
Järgnesid lugematud salvid ja mähised. Märg laik taandus ajapikku.Bakterit enam ei leitud. Aga üle kere tekkus punne ja kärnasid muudkui juurde. Lõpuks haaras põletik lapse silmad ning tema laugudele tekkisid inetud kõvad koorikud. Silmatilgad leevendasid olukorda vaid veidike. Taipasin, et asi võib võtta ohtliku pöörde. Vastutan ju ikkagi mina, ema. Nädalavahetusel helistasin Lastehaigla infosse. Minu kirjelduse peale imestati, miks meid pole siiani haiglasse kirjutatud. Seda tulevat tingimata teha, kuna kodustest vahenditest sellisest seisundist väljatulekuks ei piisavat. Õnneks jõudis järgmisel päeval samale veendumusele ka perearst.
Praeguseks paraneb Lisann jõudsalt ja mina tänan Jumalat, et asi lahenes. Koduste vahenditega poleks ma tõepoolest hakkama saanud! Panen kõigile südamele- usaldage küll arste, kuid ennekõike kuulake enda südamehäält! Emasüda juba naljalt ei peta. Lisaks harige ennast, lugege, tutvuge teiste sarnaste juhtumitega. Ärge kartke kahtluse korral vaielda või täpsustust küsida. Arst võib möödapaneku korral õlgu kehitada, ema ohverdab selguse nimel pigem magamata ööd. Mina võiksin küll varsti kanda "allergoloog-nahaarst-praktikant"- rinnasilti! Järgnevalt hakkangi muide uurima, mis oli sellise ägeda nahahäda vallandumise põhjus. Sest õige allergoloogi juurde pääseme alles (hoidke nüüd pead kinni!) oktoobris! See, mis praegu toimub, on lihtsalt sümptomite allasurumine ja üldise põletiku väljaravimine. Mis on hetkel küll ainuõige ja -võimalik... samas- kui lapsele, kelle allergianäit veres oli 1260 (norm kuni 50), antakse magustoiduks lahkelt seitse suurt shokolaadikommi, paneb ikka kukalt kratsima küll.
Haiglas valitsevatest reeglitest teen aga juba varsti uue postituse!

Kunstisaalis

Tartu Kunstimuuseumis on praegu põnev näitus "Ruum minu ümber", mis käsitleb 19-20.sajandi inerjööri kunstis. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
See on ilus maja. Ja selles töötavad huvitavad inimesed. Mulle tundub, et too näitusepaik ongi nii kujundatud, et külastaja kaotaks hetkeks aja- ja ruumitaju ning tunneks ennastki mõneks ajaks olevat osake installatsioonist.
Sain selle tunde kätte üsna näituse lõpus. Pildid teisel ja kolmandal korrusel vaadatud, kõmpisin trepist alla, kus enne väljapääsu asub tilluke kunstipood. Sealne müüja seiras mind pisut ebamaisel pilgul ning meie vahel arenes järgmine dialoog:
Tema: "Kas te tulete ülevalt?
Mina: "Jah."
Tema: "Tavaliselt minnakse ikka alt üles."
Mina: "Mm... ma juba olin üleval, aga nüüd tulin alla."
Tema: "Nojah. Kuidas teile sobib..."
Õues pilgutasin tükk aega silmi, kas see vestlus toimus nüüd unes või ilmsi. Aga seal klaasi taga ta endiselt askeldas. Purskasin naerma.
Et ma siis ei läinudki esmalt alt üles? Tulin kohe ülevalt alla? Et nii sobis mulle paremini?
Oh seda kunsti!

Teooria ja praktika 1

Ma olen paljudes valdkondades hästi tugev. Teoorias.
Praktikas olen ilmselt valdava enamuse tasemel. Keskmine. Kahjuks.
Minu hea omadus on kompetentse näo tegemise oskus ning keskmisest kõrgem vestluskunsti valdamine, mistõttu näin ehk olukordi kontrolli all hoidva naisena. Kuid ärge laske end näilisusest eksitada!
Omaette olles läheb mul tihtilugu kõik untsu. Iseendaga valusalt silmitsi seistes pole ju maskikandmisest kasu!
Võtame näiteks lastekasvatuse. Olen teoorias ülitugev. Mul on suhteliselt kindlad põhimõtted, suudan analüüsida oma käitumismustreid, nende mõju lastele ning üldjoontes ka libastumisest hoiduda, mis teeb meie kodust loodetavasti kasvamiseks päris turvalise paiga. Ometi on hetki, mil olen ülimalt haavatav ja see kõik ei kehti. Sest ma lihtsalt ei suuda olukorda ohjata. Üks tavapärasest ämbri- situatsioonidest leiab aset noil õhtuil, mil tunnen end eriti kurnatuna, kuid triol tundub sest kõigest päris savi olevat. Loomulikult leian praegu sellest kirjutades, et neil peabki minu madalseisudest ükskõik olema- on igati ootuspärane, et laps oma loomulikku olemust ema tujudest lähtuvalt ei kujunda. Aga neil läbikukkunud õhtuil ei suuda ma sedasi mõelda. Kui keegi ikka juba kolmandat korda jalgade padinal mängutuppa jookseb, et "midagi olulist voodisse tuua"', teine kõhutühjusest härdaid sõnu poetab (mis sest et õhtusöök vaid poole tunni tagune) ning kolmas unetuse ning seoses sellega minu iganenud unepoliitika üle jaurab, lööb see minu, kes ma laste magamajäämist olulise ülepinge-leevendusena taga olen igatsenud, et oma narmendavad mina-riismed taaskord tolmustest nurgatagustest üles koukida (milleks mul on ju kord ööpäevas siiski tuline õigus, või mis?), jalust nõrgaks ja vaimust pimedaks. Meil on kokkulepe, et kaks korda keelan vaiksel häälel, kolmandal aga võin hakata riidlema, sest "ka emmel on närvid". Aga kui nad tavaliselt seda va kolmandat väldivad, siis õhtuti on neil sellestki savi, tsirkus näib jätkuvat varaste koidutundideni ning juba ma leiangi end taaskord ennastunustavalt röögatamas- et hiljem salamisi unenohinas põnnide kriimulisi põski paitada ning taaskord andeksandmist lunida...
Eile oli Loviisal kehv õhtu- uni lihtsalt ei tulnud, tee mis tahad! Mina aga tahtsin hirmsasti harjutada. Muidugi lõppes asi riiuga. Aga kui ma veidi hiljem oma endast väljamineku pärast vabandust palusin, vaatas tüdruk mulle suurisilmi otsa (sest loomulikult ei jäänud ta riidlemise peale kiiremini magama!), öeldes:"Muidugi võid sa vahel vihastada. Sa oled ju ka kõigest inimene!"
Küll ma sooviks, et see "lihtsalt inimene" suudaks jääda vähemalt emarollis tahaplaanile. Hääle tõstmine ei muuda kuigi oluliselt ta pisut hambutut olemust...