Abielu on otsus. Jah, see on inimene, kellega soovitakse koos olla elupäevade lõpuni. Jah, ka kahe aasta pärast on ta seesama inimene. Jah, ka kahekümne aasta on ta seesama inimene. See on kahe inimese otsus- olla teineteise kõrval, heas ja halvas.
Jätan kõrvale sõltlased ja psühhopaadid. Nende elu juhivad muud jõud, siin kokkulepped ei kehti ning targem on eemalduda- mida kiiremini, seda tervema psüühikaga pääsed.
Aga näiliselt normaalsed inimesed? Lastega pered. Hea haridus. Aukartusäratav töökoht. Keskmisest tublisti suurem palk. Ja ometi see põhjakiskuv oskamatus, saamatus hinnata neid, kes on, aktsepteerida neid sellistena nagu nad on- sest nad on oma pere. Heas ja halvas. Aga ei, selle asemel hakatakse muutma, oma käe järele kohendama. Muututakse karmiks, kiuslikuks, tigedaks. Võetakse, aga ei anta. Öeldakse halvasti. Sõimatakse. Või ei räägita. Põgenetakse kodust. Ööbitakse mujal. Otsitakse põhjuseid. Tuuakse ettekäändeid. Võetakse paus. Võõrandutakse. Minnakse laiali. Ei toiminud...
Lastel ei ole kellelegi toetuda. Ema on omadega läbi. Isa ei ole kodus. Väikeseid südameid rõhuv koorem on raske. Käekesed otsivad kallistusi. Igatsevad mõlemat. Ema ja isa. Aga neist kumbagi ei ole kodus. Kodus on ainult kestad. Inimvared.
Mänguasjad pillutakse laiali. Iga samm tekitab tüli. Süüdlane ei tunnista end süüdi. Jõuvõtted ei vii kuhugi. Kisa. Nutt. Peataolek.
Peegel.
Laps.
Kodu.
Abielu oli ju ühine otsus? Millal sellest siis jõumäng sai? Ja miks? Kumb pool võidab? See kellel on rohkem? Raha? Suhteid? Positsiooni?
Miks küll suured inimesed ei oska elada?
Kas nad tegelikult üldse ongi suured?
teisipäev, 3. veebruar 2015
pühapäev, 1. veebruar 2015
neljapäev, 29. jaanuar 2015
Ärinaine
Annan teada, et minus on veel palju avastamata tahke. 18-aastaselt tõstis minus näiteks pead Ärinaine. Mõtlesin, et nüüd aitab virelemisest. Ega ma muidugi päris hästi hoomanudki, misasja see virelemine õigupoolest tähendab, kuna mu vanemad olid siis ja on ka praegu suhteliselt normaalsel järjel. Aga küllap tundus klaverimäng tol hetkel ikkagi suhteliselt niru väljavaade...
Niisiis astusin Eesti- Ameerika Ärikolledzisse ärijuhtimise erialale.
Too peene nimega õppeasutus asus millegipärast Lasnamäel. Ja nagu sellest veel vähe oleks! See asus ühes roosas lasteaiahoones. Piirkond oli pehmelt öeldes kõhedusttekitav, kuna kurikuulus lasnamäe pommimees oli tollal just "käe valgeks" saanud ning õhkas sealseid hooneid erilise innuga. Kantpäidki tundus passivat iga kahtlasema nurga taga- ja kui lisada, et mitte-kahtlasi nurki Punase tänava piirkond ei pakkunudki, jääb üle vaid imestada, kuidas vanemad sellise kõrgelennulise ideega üldse nõustusid! Isa 09-le tuli igatahes väärika roosa kõrgkooli ette parkides kindlalt roolilukk peale panna, seda mäletan hästi.
Minu kui tulevase ärinaise esimeseks ning ühtlasi viimaseks komistuskiviks ei saanud aga kantpead ega pommimees, vaid... makroökonoomika.
Istusin esimeses loengus pinki suhteliselt tähtsa näoga- noh, et need asjad on juba ära otsustatud, siit on vaja vaid üht väikest paberit. Ühesõnaga püüdsin ette manada täiesti kompetentse näoilme. Õppejõuks oli "tipi" samanimelise aine professor, kes ise ei paistnud just suurem asi rahavoogude liigutaja olevat, aga küllap ikka tundis asja. Aastaid oli tal nii sada ja peale, seljas laitmatult igav pruun ülikond ja hääl... oh õnnetust, see oli nii kohutavalt monotoonne, et esimese viie minuti jooksul lihtsalt uinusin. Mõtlen praegu, et temast oleks saanud suurepärane kolmikute öö-hoidja! Taevake, nad oleksid juba sünnist saati ööd läbi maganud, kindel see!
Juba teiseks või kolmandaks loenguks pidime ette valmistama mahuka uurimustöö kaubaturu kogunõudluse ja kogupakkumise, inflatsiooni, rahaturu, intressimäärade ja muu säärase igitüütu kohta. Õnnetuseks olin silma jäänud ühele kenale heledapäisele noormehele, kes mind lahkelt endaga koos Rahvusraamatukokku ülalmainitud ettekannet kirjutama kutsus- millest ei olnud sugugi viisakas keelduda, mis aga tähendas omakorda veel ühte surmigavat päeva mingite tundmatute lektüüride seltsis. Noormees oli muide "kohtamise" üle silmnähtavalt õnnelik, kuna temal õnnestus päeva lõpuks muuhulgas ka ettekanne enam-vähem valmis saada. Minu paberil ilutses vist ainult mingi pastakaga soditud plärakas.
See saatuslik päev otsustas ka kõik edasise. Ärinaist minust ei saanud. Heledapäine noormees küll helistas mõned korrad, et üheskoos SKP-d tudeerida, kuid õppisin õige kiiresti tema kõnesid ignoreerima. Vaatamata makroökonoomilisele andetusele olid minus säilinud mõnedki kasulikud omadused, sealhulgas intuitsioon ning aegaselt, kuid visalt ligihiiliv enesekriitika.
Kuna Eesti- Ameerika Ärikolledz kadus tollaste erakoolide kirjult turult sama kiiresti, kui oli tekkinud, (siin võis ka pommimees oma osa kanda), jäi arusaamatuks, kas mu kursusekaaslased ikka ärimehe-diplomini jõudsidki.
Mina igatahes liikusin eluga edasi. Vahetasin klaveri oreli vastu, Väljavaade jäi sama niruks edasi, virelemine jätkus- aga vähemalt oli huvitav.
Ja ilus ka, mis siin salata!
Niisiis astusin Eesti- Ameerika Ärikolledzisse ärijuhtimise erialale.
Too peene nimega õppeasutus asus millegipärast Lasnamäel. Ja nagu sellest veel vähe oleks! See asus ühes roosas lasteaiahoones. Piirkond oli pehmelt öeldes kõhedusttekitav, kuna kurikuulus lasnamäe pommimees oli tollal just "käe valgeks" saanud ning õhkas sealseid hooneid erilise innuga. Kantpäidki tundus passivat iga kahtlasema nurga taga- ja kui lisada, et mitte-kahtlasi nurki Punase tänava piirkond ei pakkunudki, jääb üle vaid imestada, kuidas vanemad sellise kõrgelennulise ideega üldse nõustusid! Isa 09-le tuli igatahes väärika roosa kõrgkooli ette parkides kindlalt roolilukk peale panna, seda mäletan hästi.
Minu kui tulevase ärinaise esimeseks ning ühtlasi viimaseks komistuskiviks ei saanud aga kantpead ega pommimees, vaid... makroökonoomika.
Istusin esimeses loengus pinki suhteliselt tähtsa näoga- noh, et need asjad on juba ära otsustatud, siit on vaja vaid üht väikest paberit. Ühesõnaga püüdsin ette manada täiesti kompetentse näoilme. Õppejõuks oli "tipi" samanimelise aine professor, kes ise ei paistnud just suurem asi rahavoogude liigutaja olevat, aga küllap ikka tundis asja. Aastaid oli tal nii sada ja peale, seljas laitmatult igav pruun ülikond ja hääl... oh õnnetust, see oli nii kohutavalt monotoonne, et esimese viie minuti jooksul lihtsalt uinusin. Mõtlen praegu, et temast oleks saanud suurepärane kolmikute öö-hoidja! Taevake, nad oleksid juba sünnist saati ööd läbi maganud, kindel see!
Juba teiseks või kolmandaks loenguks pidime ette valmistama mahuka uurimustöö kaubaturu kogunõudluse ja kogupakkumise, inflatsiooni, rahaturu, intressimäärade ja muu säärase igitüütu kohta. Õnnetuseks olin silma jäänud ühele kenale heledapäisele noormehele, kes mind lahkelt endaga koos Rahvusraamatukokku ülalmainitud ettekannet kirjutama kutsus- millest ei olnud sugugi viisakas keelduda, mis aga tähendas omakorda veel ühte surmigavat päeva mingite tundmatute lektüüride seltsis. Noormees oli muide "kohtamise" üle silmnähtavalt õnnelik, kuna temal õnnestus päeva lõpuks muuhulgas ka ettekanne enam-vähem valmis saada. Minu paberil ilutses vist ainult mingi pastakaga soditud plärakas.
See saatuslik päev otsustas ka kõik edasise. Ärinaist minust ei saanud. Heledapäine noormees küll helistas mõned korrad, et üheskoos SKP-d tudeerida, kuid õppisin õige kiiresti tema kõnesid ignoreerima. Vaatamata makroökonoomilisele andetusele olid minus säilinud mõnedki kasulikud omadused, sealhulgas intuitsioon ning aegaselt, kuid visalt ligihiiliv enesekriitika.
Kuna Eesti- Ameerika Ärikolledz kadus tollaste erakoolide kirjult turult sama kiiresti, kui oli tekkinud, (siin võis ka pommimees oma osa kanda), jäi arusaamatuks, kas mu kursusekaaslased ikka ärimehe-diplomini jõudsidki.
Mina igatahes liikusin eluga edasi. Vahetasin klaveri oreli vastu, Väljavaade jäi sama niruks edasi, virelemine jätkus- aga vähemalt oli huvitav.
Ja ilus ka, mis siin salata!
pühapäev, 25. jaanuar 2015
Akukäsi
Jeesus ütles: Mina olen hea karjane (Jh 10:11)
Hea karjase lugu käsitleti tänases pühapäevakooli tunnis. Koju jõudes jätkus sama teema läbi mängu. Trio võttis hiigelsuure paberi ning joonistas esmalt rasvakriitidega pildile mäed ja orud. (Vahemärkus: mina ei teadnud kuni esimese Iisraeli reisini, et näiteks "Karjaste väli" (paik, kus karjased Jeesuse sünni ajal õitsil olid ja oma karja valvasid), on tegelikult tohutu mägismaa.)
Seejärel hakkas rohi mõnel künkal haljendama, teisal tundus aga olevat kõrbemaastik. Ühe künka jalamile joonistas Loviisa Jeesuse. Väga ilus tuli! Jeesuse kaenlasse kleepis Lisann tallekese (nad said pühapäevakoolist kaasa lamba-kleepsud). Teised kleepisid lambukesi ka mujale. Järgnevalt tekkis ühte orgu järvekene. Sealt pidavat lambad vett saama. Mäe sisemusse joonistati ka allikas, kustkaudu värsket vett alati juurde voolab. Aga oh häda! Hiljuti olevat pursanud lähikonnas vulkaan- tõestuseks värvus ühe mäe tipp punaseks. Vulkaani ajal voolavad teatavasti ohtrad laavajõed. Need ilmusid ka pildil järk-järgult nähtavale. Mis aga kõige hullem- üks laavakivi kukkus järve! Ja nii õnnetult, et sattus nagu tropiks ette sellele heale allikale, kust alati värsket vett juurde voolab. Poisikäsi kritseldas allika ja järve ühinemiskohale hiiglasliku musta kivilahmaka. Enam polnud midagi parata. Lambad sattusid otsemaid paanikasse. Tüdrukud ka. Pilt oli nende meelest rikutud. Aga pildi-Jeesus oma sinises hõlstis tundus imerahulik. Ka Joss hoidis meestega mesti. "Ärge nüüd muretsege," ütles ta sugesteerival häälel (see kostis peaaegu nagu "tõesti, tõesti, ma ütlen teile..."), "mul on üks mõte, kuidas seda laavakivi sealt ära saada".
Mõte, mis tuli, lennutas meid kõiki paarituhande aasta tagant tänapäeva. Pisut kiiresti, pisut jahmatavalt- kuid siiski turvaliselt tagasi õitsva teaduse ja tehnika rüppe.
"Teeme nii", tulid targad juhtnöörid, "et Jeesusel oli akukäsi, ta lasi selle veepõhja- ja tõmbas laavakivi välja nagu "viuhti!"
Ohkasime kergendatult...
Aga midagi jäi nagu kõikidel siiski kripeldama...
Hea karjase lugu käsitleti tänases pühapäevakooli tunnis. Koju jõudes jätkus sama teema läbi mängu. Trio võttis hiigelsuure paberi ning joonistas esmalt rasvakriitidega pildile mäed ja orud. (Vahemärkus: mina ei teadnud kuni esimese Iisraeli reisini, et näiteks "Karjaste väli" (paik, kus karjased Jeesuse sünni ajal õitsil olid ja oma karja valvasid), on tegelikult tohutu mägismaa.)
Seejärel hakkas rohi mõnel künkal haljendama, teisal tundus aga olevat kõrbemaastik. Ühe künka jalamile joonistas Loviisa Jeesuse. Väga ilus tuli! Jeesuse kaenlasse kleepis Lisann tallekese (nad said pühapäevakoolist kaasa lamba-kleepsud). Teised kleepisid lambukesi ka mujale. Järgnevalt tekkis ühte orgu järvekene. Sealt pidavat lambad vett saama. Mäe sisemusse joonistati ka allikas, kustkaudu värsket vett alati juurde voolab. Aga oh häda! Hiljuti olevat pursanud lähikonnas vulkaan- tõestuseks värvus ühe mäe tipp punaseks. Vulkaani ajal voolavad teatavasti ohtrad laavajõed. Need ilmusid ka pildil järk-järgult nähtavale. Mis aga kõige hullem- üks laavakivi kukkus järve! Ja nii õnnetult, et sattus nagu tropiks ette sellele heale allikale, kust alati värsket vett juurde voolab. Poisikäsi kritseldas allika ja järve ühinemiskohale hiiglasliku musta kivilahmaka. Enam polnud midagi parata. Lambad sattusid otsemaid paanikasse. Tüdrukud ka. Pilt oli nende meelest rikutud. Aga pildi-Jeesus oma sinises hõlstis tundus imerahulik. Ka Joss hoidis meestega mesti. "Ärge nüüd muretsege," ütles ta sugesteerival häälel (see kostis peaaegu nagu "tõesti, tõesti, ma ütlen teile..."), "mul on üks mõte, kuidas seda laavakivi sealt ära saada".
Mõte, mis tuli, lennutas meid kõiki paarituhande aasta tagant tänapäeva. Pisut kiiresti, pisut jahmatavalt- kuid siiski turvaliselt tagasi õitsva teaduse ja tehnika rüppe.
"Teeme nii", tulid targad juhtnöörid, "et Jeesusel oli akukäsi, ta lasi selle veepõhja- ja tõmbas laavakivi välja nagu "viuhti!"
Ohkasime kergendatult...
Aga midagi jäi nagu kõikidel siiski kripeldama...
laupäev, 17. jaanuar 2015
Tundlikud
Loeme kolmikutega väga palju. Ega neile enam titekad raamatud peale lähe, küündimatud tõlked või vaimuvaesed väljaimetud lood populaarsetest multifilmitegelastest samuti mitte. Nemad nõuavad ikka "päris" lastekirjandust.
Selle päris kirjandusega on vaid üks "aga". Pean nimelt väga hoolega jälgima, et mitte üheski raamatus mitte ükski tegelane kogemata kombel piinatud- või oh õudust!- surma ei saaks, hoidku selle eest! "Seitsme kitsetalle" huntki komberdas meie jutus kive täis kõhuga metsa tagasi, sai kuidagi kivid välja kougitud ning asus solvunult kusagile kaugemasse kanti elama. "Päris" lõpp olnuks näiteks Loviisa tundlikule närvisüsteemile liig mis liig! Huvitav, kuidas meie seda omal ajal mängleva kergusega talusime?
Hetkel lebab öökapil "Barbara ja suvekoerad". Pean tänama taevast, et üleeile, kui unejutu lugemine vanaema Malle kanda oli, seal kaante vahel veel tapluseks ei läinud. Täna tulid aga metskoerad suvekoertele jõhkralt kallale ning kui vaene Porgand poole peatüki peal karmi võitluse tagajärjel surnuna mudas lebas, köhatasin paar minutit järjest häält puhtaks, ise paaniliselt silmadega sirvides, kas asi kunagi ka jälle lugemiskõlbuliseks muutub. Lapsed muutusid närviliseks ning Loviisa, arvates, et olen järje kaotanud, torkas oma näpukese täpselt õigele kohale, avaldades häälekat survet otsemaid jätkata.
Seekord läks siiski õnneks. Jutt muutus küll tundmatuseni, kuid lapsed olid õnnelikud ja raamat meeldis lõppkokkuvõttes väga.
Aga- no kuidas nad ikkagi nii õrnakesed on!?
Seekord läks siiski õnneks. Jutt muutus küll tundmatuseni, kuid lapsed olid õnnelikud ja raamat meeldis lõppkokkuvõttes väga.
Aga- no kuidas nad ikkagi nii õrnakesed on!?
Praktika
Neli päeva praktikat Tartu Ülikooli Kliinikumis on andnud täiesti uue elukogemuse ja väga palju mõtlemisainet. Olen seisnud vastamisi mitme inimese looga, näinud lootust ja paratamatust, klammerdumist ja minnalaskmist, naeru ja pisaraid. Luba heita pilk inimeste eluraamatute parasjagu avatud lehekülgedele oli mulle suureks auks ja õpetuseks.
Need lood olid rasked, kuid ka pisarad saab muuta pärliteks, kui inimene taasavastab oma väärtuslikkuse ning leiab jõu tõusta üles. Tavaelus ei märka me just sageli kaasinimese vajadust jagada muret, kahtlusi või hirmu. Haiglavoodi juures leiab aga selleks aega ja võimalust.
Kuidas me jõuame oma elutee teatud punkti- olgu selleks siis füüsiline haigus või katkine hing? Kes rändavad koos meiega ning moodustavad mustreid, mis ühendavad meid omavahel kas kindla või katkeva joonega? Kes on meie kõrval praegusel eluhetkel? Kelle varasem mõju ulatub meie tänasesse päeva? Pealtnäha võib kõik olla täiesti juhuslik, ometi allub elu kindlale seaduspärasusele, kus põhjusele järgneb tagajärg ning valesti asetatud puzzletükk võib rikkuda kogu pildi.
Mõnikord läksime tagasi päris algusesse. Heitsime pilgu sellesse maailma, mis oli siis. Mõnikord oli aga liiga valus ning pidime astuma sammukese tagasi. Aeg vajas veel küpsemist. Käisin need päevad otsekui kikivarvul. Hoidsin hinge kinni. Kas ma suudan? Kas ma oskan? Kas ma võin?
Sealt majast lahkub iga päev inimesi igavikku. Ka noori. Ka väikeseid. Enamusele siinpoololijaist jääb see maailm kaugeks. Kuid mõelgem kasvõi hetkeks... Praeguse maailma pealiskaudsuse taustal võib surija viimases päevas olla rohkem elamise ilu kui meie lõpmata tähtsas tormlemises.
Kui lihtsalt ununeb tõsiasi, et õnnelik ning tänulik peaks olema nüüd ja kohe- sest keegi ei tea oma homset päeva, ei tea järgmist tundigi. Kui saad päeva lõpul vaadata oma lähedasele silma ja öelda, kuiväga sa teda armastad, võib selle päeva lugeda kordaläinuks. Kui paljud meist seda teevad?
Igapäevaelus toimivad ju teised reeglid. Tüliga minnakse magama, vihaga ärgatakse üles. Inimest enda kõrval ei märgata, asju aga ületähtsustatakse. Tegelikkust moonutatakse, minevikku hõõrutakse nina alla. Teise vajadusi tõlgendatakse nõudmistena, tema mõtteid naeruvääristatakse. Ollakse võimetud pühenduma, jagama. Jagama elu, armastust, lähedust...
Olen lõpmata tänulik selle järjekordse õppetunni eest. Kohati on mul tunne, et mitte mina ei aidanud, vaid mind aidati.
Emajõel on silla juurest jää lahti. Seal saab vesi vabalt voolata. Mujal aga ei juhtu enne kevadet midagi. Õnneks on meil teadmine päikesekiirte soojendavast jõust. Teadmine, et jää on vaid ajutine. Lihtsalt... külmunud vesi.
Need lood olid rasked, kuid ka pisarad saab muuta pärliteks, kui inimene taasavastab oma väärtuslikkuse ning leiab jõu tõusta üles. Tavaelus ei märka me just sageli kaasinimese vajadust jagada muret, kahtlusi või hirmu. Haiglavoodi juures leiab aga selleks aega ja võimalust.
Kuidas me jõuame oma elutee teatud punkti- olgu selleks siis füüsiline haigus või katkine hing? Kes rändavad koos meiega ning moodustavad mustreid, mis ühendavad meid omavahel kas kindla või katkeva joonega? Kes on meie kõrval praegusel eluhetkel? Kelle varasem mõju ulatub meie tänasesse päeva? Pealtnäha võib kõik olla täiesti juhuslik, ometi allub elu kindlale seaduspärasusele, kus põhjusele järgneb tagajärg ning valesti asetatud puzzletükk võib rikkuda kogu pildi.
Mõnikord läksime tagasi päris algusesse. Heitsime pilgu sellesse maailma, mis oli siis. Mõnikord oli aga liiga valus ning pidime astuma sammukese tagasi. Aeg vajas veel küpsemist. Käisin need päevad otsekui kikivarvul. Hoidsin hinge kinni. Kas ma suudan? Kas ma oskan? Kas ma võin?
Sealt majast lahkub iga päev inimesi igavikku. Ka noori. Ka väikeseid. Enamusele siinpoololijaist jääb see maailm kaugeks. Kuid mõelgem kasvõi hetkeks... Praeguse maailma pealiskaudsuse taustal võib surija viimases päevas olla rohkem elamise ilu kui meie lõpmata tähtsas tormlemises.
Kui lihtsalt ununeb tõsiasi, et õnnelik ning tänulik peaks olema nüüd ja kohe- sest keegi ei tea oma homset päeva, ei tea järgmist tundigi. Kui saad päeva lõpul vaadata oma lähedasele silma ja öelda, kuiväga sa teda armastad, võib selle päeva lugeda kordaläinuks. Kui paljud meist seda teevad?
Igapäevaelus toimivad ju teised reeglid. Tüliga minnakse magama, vihaga ärgatakse üles. Inimest enda kõrval ei märgata, asju aga ületähtsustatakse. Tegelikkust moonutatakse, minevikku hõõrutakse nina alla. Teise vajadusi tõlgendatakse nõudmistena, tema mõtteid naeruvääristatakse. Ollakse võimetud pühenduma, jagama. Jagama elu, armastust, lähedust...
Olen lõpmata tänulik selle järjekordse õppetunni eest. Kohati on mul tunne, et mitte mina ei aidanud, vaid mind aidati.
Emajõel on silla juurest jää lahti. Seal saab vesi vabalt voolata. Mujal aga ei juhtu enne kevadet midagi. Õnneks on meil teadmine päikesekiirte soojendavast jõust. Teadmine, et jää on vaid ajutine. Lihtsalt... külmunud vesi.
reede, 9. jaanuar 2015
Inimkonna hävitaja
Õues on kole kärsahais. Loviisa nuhutab krimpsus ninaga ringi, ohkides sealjuures kuuldavalt, et taipaksin, millise ebameeldivusega peab plikake omal koduõuel rinda pistma.
Mina erilist probleemi ei näe. Avaldan arvamust, et keegi lähikonnas kütab ehk sauna.
Nii lihtne seletus pole tüdrukule ilmselgelt mokkamööda.
"See seal tahab inimkonda hävitada- ja mina olen esimene...", pomiseb ta ähvardaval alatoonil.
Mina erilist probleemi ei näe. Avaldan arvamust, et keegi lähikonnas kütab ehk sauna.
Nii lihtne seletus pole tüdrukule ilmselgelt mokkamööda.
"See seal tahab inimkonda hävitada- ja mina olen esimene...", pomiseb ta ähvardaval alatoonil.
Tellimine:
Postitused (Atom)