Laupäev, 17. jaanuar 2015

Praktika

Neli päeva praktikat Tartu Ülikooli Kliinikumis on andnud täiesti uue elukogemuse ja väga palju mõtlemisainet. Olen seisnud vastamisi mitme inimese looga, näinud lootust ja paratamatust, klammerdumist ja minnalaskmist, naeru ja pisaraid. Luba heita pilk inimeste eluraamatute parasjagu avatud lehekülgedele oli mulle suureks auks ja õpetuseks.
Need lood olid rasked, kuid ka pisarad saab muuta pärliteks, kui inimene taasavastab oma väärtuslikkuse ning leiab jõu tõusta üles. Tavaelus ei märka me just sageli kaasinimese vajadust jagada muret, kahtlusi või hirmu. Haiglavoodi juures leiab aga selleks aega ja võimalust.
Kuidas me jõuame oma elutee teatud punkti- olgu selleks siis füüsiline haigus või katkine hing? Kes rändavad koos meiega ning moodustavad mustreid, mis ühendavad meid omavahel kas kindla või katkeva joonega? Kes on meie kõrval praegusel eluhetkel? Kelle varasem mõju ulatub meie tänasesse päeva? Pealtnäha võib kõik olla täiesti juhuslik, ometi allub elu kindlale seaduspärasusele, kus põhjusele järgneb tagajärg ning valesti asetatud puzzletükk võib rikkuda kogu pildi.
Mõnikord läksime tagasi päris algusesse. Heitsime pilgu sellesse maailma, mis oli siis. Mõnikord oli aga liiga valus ning pidime astuma sammukese tagasi. Aeg vajas veel küpsemist. Käisin need päevad otsekui kikivarvul. Hoidsin hinge kinni. Kas ma suudan? Kas ma oskan? Kas ma võin?
Sealt majast lahkub iga päev inimesi igavikku. Ka noori. Ka väikeseid. Enamusele siinpoololijaist jääb see maailm kaugeks. Kuid mõelgem kasvõi hetkeks... Praeguse maailma pealiskaudsuse taustal võib surija viimases päevas olla rohkem elamise ilu kui meie lõpmata tähtsas tormlemises.
Kui lihtsalt ununeb tõsiasi, et õnnelik ning tänulik peaks olema nüüd ja kohe- sest keegi ei tea oma homset päeva, ei tea järgmist tundigi. Kui saad päeva lõpul vaadata oma lähedasele silma ja öelda, kuiväga sa teda armastad, võib selle päeva lugeda kordaläinuks. Kui paljud meist seda teevad?
Igapäevaelus toimivad ju teised reeglid. Tüliga minnakse magama, vihaga ärgatakse üles. Inimest enda kõrval ei märgata, asju aga ületähtsustatakse. Tegelikkust moonutatakse, minevikku hõõrutakse nina alla. Teise vajadusi tõlgendatakse nõudmistena, tema mõtteid naeruvääristatakse. Ollakse võimetud pühenduma, jagama. Jagama elu, armastust, lähedust...
Olen lõpmata tänulik selle järjekordse õppetunni eest. Kohati on mul tunne, et mitte mina ei aidanud, vaid mind aidati.
Emajõel on silla juurest jää lahti. Seal saab vesi vabalt voolata. Mujal aga ei juhtu enne kevadet midagi. Õnneks on meil teadmine päikesekiirte soojendavast jõust. Teadmine, et jää on vaid ajutine. Lihtsalt... külmunud vesi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar