Laupäev, 17. jaanuar 2015

Tundlikud

Loeme kolmikutega väga palju. Ega neile enam titekad raamatud peale lähe, küündimatud tõlked või vaimuvaesed väljaimetud lood populaarsetest multifilmitegelastest samuti mitte. Nemad nõuavad ikka "päris" lastekirjandust.
Selle päris kirjandusega on vaid üks "aga". Pean nimelt väga hoolega jälgima, et mitte üheski raamatus mitte ükski tegelane kogemata kombel piinatud- või oh õudust!- surma ei saaks, hoidku selle eest! "Seitsme kitsetalle" huntki komberdas meie jutus kive täis kõhuga metsa tagasi, sai kuidagi kivid välja kougitud ning asus solvunult kusagile kaugemasse kanti elama. "Päris" lõpp olnuks näiteks Loviisa tundlikule närvisüsteemile liig mis liig! Huvitav, kuidas meie seda omal ajal mängleva kergusega talusime?
Hetkel lebab öökapil "Barbara ja suvekoerad". Pean tänama taevast, et üleeile, kui unejutu lugemine vanaema Malle kanda oli, seal kaante vahel veel tapluseks ei läinud. Täna tulid aga metskoerad suvekoertele jõhkralt kallale ning kui vaene Porgand poole peatüki peal karmi võitluse tagajärjel surnuna mudas lebas, köhatasin paar minutit järjest häält puhtaks, ise paaniliselt silmadega sirvides, kas asi kunagi ka jälle lugemiskõlbuliseks muutub. Lapsed muutusid närviliseks ning Loviisa, arvates, et olen järje kaotanud, torkas oma näpukese täpselt õigele kohale, avaldades häälekat survet otsemaid jätkata.
Seekord läks siiski õnneks. Jutt muutus küll tundmatuseni, kuid lapsed olid õnnelikud ja raamat meeldis lõppkokkuvõttes väga.
Aga- no kuidas nad ikkagi nii õrnakesed on!?


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar