Katsejänestest

Juhtusin mõni päev tagasi kõnelema ühe emmega, kelle laps alustab sügisest õpinguid kesklinna eliitkooli esimeses klassis. "Tubli laps," kiitsin. Noh, on ju tubli, et läbi eksamite kadalipu väljavalituks osutus...
"Me käisime kõikide parimate koolide katsed läbi," ütles too ema seepeale, "igale poole võeti vastu!"
Ma polnud endiselt kiitusega kitsi, kuigi katsete-sõna ei tekita minus just kõige positiivsemaid tundeid.
"Aga sellele eelnes ikka tohutu drill, iga päev etteütlused ja arvutamine, täitsime teise klassi matemaatika töövihikuid, tegime loogikaülesandeid ja õppisime inglise keelt," jätkas too emme,"peale selle käis ta kahes eelkoolis."
Mu kiitus kahanes märkamatult noogutamiseks. Jajah, eks vist tõesti tuleb palju treenida, pomisesin silmi maha lüües. Sest korraga ei olnud ma enam siiras.
Korraga vasardas mu peas vaid üks küsimus- mille nimel see kõik?
(Tõsi, ka Helis astus kooli  katsetega. Ehee, mõtlesin, et pakun lapsele rahuliku ja pingevaba kooliminekut! Õnneks ei olnud mul õrna aimugi, et ühele kohale pretendeerib lausa neli last, niisiis toimus  püüneleastumine suurema treeningu ja pabistamiseta- ja muud varianti ju tagataskus polnudki!)
Kuid mõelda vaid- päris eliitkooli tarvis tuleks trio drillimist alustada juba praegu- ikka selleks, et nad pooleteist aasta pärast südame värinal võõraste kohtumõistjate palge ette saata, ja hiljem juba sildistatult- kas piisavalt hea või läbikukkunud- tagasi saada.
Neid silte enam maha ei pese. Piisavalt hea võib ju esialgu uhkekski teha. Aga teadmine, et see on kellegi teise hinnang, kellegi teise otsus minu lapse elu üle, ei annaks ealeski rahutunnet. Liiatigi siis tagasisaatmine.
Minu lapsed on alati piisavalt head. Ka siis, kui nad ei soovi täna arvutada. Ka siis, kui mõni sõna jääb kokku veerimata. Ka siis, kui "vaal" seisab paberil ühe a-ga. Mis vahet seal on?
Hoopis teravama tähelepanuga jälgin iseenesliku õppimissoovi järk-järgulist teket. Püüan seda alal hoida, kui äsjasüttinud lõkkeleeki. Meie koolisüsteemis kipub õige ruttu tekkima olukord, kus sõna "peab" lööb sõnal "tahan" igaveseks jalad alt- ning õiget tahet enam ei tekkigi...
Ah, mis ma ikka arvustan- eks igaüks teeb nagu õigeks peab.
Lihtsalt- natuke kurb on.
Arvasin millegipärast, et ega see asi nii hull ikka ei ole...

Ilus uni

Läksime trioga õde Ellule bussijaama vastu. Trio oli üleväsinud ja kohe-kohe uinumas. Sel hetkel, kui Ellu autosse istus, kukkuski Jossi pea "tolksti" ettepoole. Ka teised uinusid peagi.
Viisime õde Ellu Nõmmele, kust ta juba oma auto võttis. Tüdrukud ärkasid, kui me auto seisma jäi ja Ellu väljus, Joss mitte. Joss ärkas alles kodus. Siis enam õde Ellut autos ei olnud.
Joss oli tuppa jõudes kuidagi kohmetu. Tundus otsekui midagi otsivat. Jalutas aga mööda maja, väike murekorts kulmude vahel. Ühel hetkel tuli ta minu juurde ja lausus vaikselt: "Ma vist unistasin õde Ellust nii palju, et nägin unes, nagu oleks ta meie autos olnud..."

Liiga vaikne

Emmeee!
Kuna trio oli lõunauinaku välja vilistanud, tundsin end juba kella viie paiku otsekui väljaväänatud kalts. Kuuldes neid ennastunustavalt mängimas, hiilisin külg ees magamistuppa,  viskusin oma armsasse voodisse, mille jalutsisse, lisan vahemärkusena, oli keegi asetanud eesti lipu, sellesama suure, mis rahvupühade ajal maja küljes lehvib, mistõttu hetkeks läbis mu väsinud keha ja vaimu marurahvuslik tundevirvendus- aga see polnud üldse tähtis. Sain lamada! Mnjah, kuni umbkaudu viie sekundi pärast kõlas südantlõhestav:
Emme!
Lisann.
Jaa, hõikasin vastu.
Eemmee!
Hüüe kordus tugevamates detsibellides.
Jaa, hõikasin vastu.
Eeemmmeee!
Lapse hääl lausa katkes suurest röökimisest.
Jaa, hõikasin täis kopsuga vastu.
Seekord ta igatahes kuulis...
Ära ole nii vaikne, kostis viimaks rahunenud hääl ja mäng jätkus vanades tuurides.

Orelireis Põhja-Poolasse

Mai esimestel päevadel käisid  kaksteist eesti organisti Eesti Orelisõprade Ühingu eestvedamisel orelireisil Põhja- Poolas.

Esimesel päeval tutvusime Gdanski orelitega. Sealseks vaieldamatuks pärliks on Oliwa katedraalis asetsev ligi 7900 orelivile ja 110 registriga Johann Wulfi orel, mille esialgne, nüüdseks ajaloo keerdkäikude tõttu mitmeid kordi ümber ehitatud versioon valmis aastail 1755-1780 . Juba selle pilli unikaalne vitraazaknent ümbritsev rokokoo-prospekt võttis oma võimsuses sõnatuks. Kui sellele lisandus organisti sõrmede alt Händeli Messiase võimas Halleluuja-koor, muutes oreli otsekui elavaks- üle kogu prospekti liikusid muusikaga kaasa keerubid ja trompeteid mängivad inglid, keerlesid kellamängud- oli orelirõdul seistes tunne sõnulseletamatu.

Teist reisipäeva alustasime ringkäiguga suursuguses Pelplini katedraalis ning jätkasime imekaunis Toruń´i linnas. Sealses Ristija Johannesele ja evangelist Johannesele pühendatud peakatedraalis on muuseas ristitud kuulus astronoom, heliotsentrilise maailmasüsteemi alusepanija Mikołaj Kopernik. Meie reisiseltskond huvitus eelkõige väikesest barokkorelist, mis ehitatud aastal 1688 kohalike meistrite poolt. Sealse organisti lahkel loal said seda vana väärtuslikku pilli oma käega proovida kõik soovijad. Tagasiteel Gdanskisse põikasime sisse ka Malborki (Marienburg). Sealne linnus, mille peakatedraal ootab küll veel renoveerimist, on suurim telliskividest ehitatud linnus ja suurim gooti stiilis linnus maailmas.

Kolmanda reisipäeva ning võib öelda, et kogu reisi „pärl“ avanes meie ees Pasłęk´i linnakeses. Hiljuti täielikult renoveeritud meister Hildebrandt´i orel, mille kahte vastasseinal asetsevat võimsat prospekti ühendas, sarnaselt Gdanski Oliwa katedraaliga, kaunis vitraazaken, võitis oma imelise kõlaga kõigi südamed. Siinkohal ei saa jätta mainimata ülipõhjalike orelialaste teadmistega kohalikku preestrit Jan Sindrewicz´it, kes ei pidanud paljuks jutustada ülipõhjalikult oreli keerukast ajaloost ja renoveerimisest ning lubada seejärel kõiki soovijaid ka oma käega seda kaunist pilli proovida. Pasłękist sõitsime edasi Fromborki, kus asub võimas katedraal imekauni barokse oreliprospekti ja kiriku tagaosas põrandal, otse kuulajate keskel asetseva 5-manuaalise mängupuldiga.

Katoliiklikus Poolas on kogudused suured ning kirikud rahvast täis. Huvi tundub jaguvat ka oreli kui muusikainstrumendi vastu. Suuremates, väärtuslikumate pillidega katedraalides toimuvad mitu korda päevas (Oliwa katedraalis lausa igal täistunnil) oreli esitlused. Kuulajaile demonstreeritakse selle jumaliku instrumendi pea ammendamatuid võimalusi- käo kukkumisest, tuulekohinast või karu möiretest kaasaegse filmi- või lausa poppmuusika peaaegu audentselt kõlavate esitusteni, rääkimata sümfooniaorkestri või või oratooriumi-koosseisu võimsast imitatsioonist, kus lõpuakordid otsekui kergitaksid kiriku katust. Meie reisiseltskonnas tekkis arutelu, kas säärased esitlused, kus rahvast meelitatakse vaid „hittidega“, millel tihtilugu ei ole „päris“ orelimuusikaga mingit seost, ikka õigustavad ennast. Pidime tõdema, et küllap õigustavad- kui see veidikegi aitab orelit ja organisti elukutset populariseerida. Muide, Poolas on valdav enamus organistidest mehed. Tööpäevad on pikad, lisaks oreli esitlustele kolm-neli missat päevas, pluss uue repertuaari pidev omandamine. Loomulikult on tegemist suurepäraste mängijatega.Pikkadel autosõitudel (vahemärkus: Poolas on nüüd uued, harukordselt head teed!) ja õhtustel koosviibimistel tuli lisaks päeval nähtule jutuks olukord eesti kirikus ning organisti roll tänases koguduses. „Ma ei soovi olla ainult organist“, kõlas üks viimase õhtu mõtetest. Ning kellelegi ei tulnud lahti seletada, mis on selle töö tegelik haare. Tänutunne kordaläinud reisi ja toreda seltskonna üle jääb küllap veel kauaks kaiguma koraaliimprovisatsioonina kaunil Hildebrandti orelil- „Oh võtkem Jumalat suust, südamest nüüd kiita...“ 

Konna kõrvad

"...neil päris kõrvasid ei ole, küll on aga väikesed kuulmisavad," seletab õde Ellu kolmikute jututeemasse, mis kannab tinglikult pealkirja "kas konnal on kõrvad?"
Konn on Loviisa lemmikloom. Juba mitu nädalat jalutab tüdruk äraseletatud näoga koduaias lootuses kasvõi ainsatki kalpsajat tabada- seni asjata. Kõik kuus konnade ja kahepaiksete raamatut on sõnahaaval läbi tudeeritud, tarkused teistelegi jagatud...
Õde Ellu selgitusega konna kuulmisavade kohta näib trio nõustuvat.
"...sest muidu ei kuuleks emakonn, kes isastest kõvemini krooksub!" arvab Joss.
"... ja isakonnad ei saaks aru, kas nad üldse krooksuvad," täiendab Loviisa.
"... siis oleksid üldse mingid ilmaliit-konnad," sünnib ühine paikapanev otsus- juhuks, kui konnadel ei oleks kõrvu.

Tatilapi-kastid

Alljärgnevalt väikesed ajuragistamise ülesanded.
Arvake ära, millega on tegu, kui ma saadan V.-le sõnumi, et toogu kiiremas korras kolm tatilapi-kasti, ja ta mõikab otsemaid, millest räägin, et nüüd on see jälle lahti ,ja ta saabub kiiremini, kui oskan oodatagi ning kui ma tema uksest sisenedes vajutan stopperil "start" ja kui 24h hiljem kõlisevad kõik kolm tatilapi-kasti tühjusest ning maad võtab uus paanika?
Tublid! Peaaegu kõik vastasid õigesti- triol on nohu! (Tatilapi-kast tähendab siis meie keeli papist karpi, kus hulgi pehmeid salvrätte sees.)
Aga nüüd- ühes tatilapi-kastis on 90 salvrätti. Nagu eelnevalt öeldud, tõi V. kolm kasti. Mitu salvrätti kulub triol tunnis, kui 24h pärast on kõik karbid tühjad? Arvestama peab ka 9h ööund ning 3x3 öist nuuskamistuuri à 0,5h.
Jajaa, see oli juba raskem... Õigeid vastuseid laekus palju vähem!
Aga nüüd läheb veelgi pingelisemaks- mitu kihti tatilappe katab 24h pärast meie maja põrandapinda, hoolimata sellest et mu hääl on "prügikasti!"- hõikamisest kähedaks karjutud ja käed töötavad vilkalt lakkamatult?
Khmm, õigupoolest ei tea ma päris täpset vastust isegi, õigeks loen aga- "nurkades vähemalt kolm".
 Ja nüüd kõige raskem, seda just emotsionaalselt, seega kõrgeid punkte saavad ilmselt eelkõige kõrge EQ-ga hiilgavad vastajad. Mitu nädalat leian ärakuivanud tatilapi nutsakaid kõikidest mõeldavatest ja mõeldamatutest paikadest, kaasa arvatud pesumasin, lillepott, oreli pedaalide alune, rääkimata mängukastist ja V. talvesaabastest?
Kusagilt tuli juba õige vastus, aga ma ei soovi seda kõvasti välja öelda. Mkmm. (Loodan, et kõrge EQ-ga inimene mõistab mu tundeid.) Siiski annan viimase "niidiotsa"- aeg-ajalt leian tatilappe ka eelmistest nohudest... ja üle-eelmistest...
Aitäh kõigile kaasamõtlejaile! Olite väga-väga tublid!

Veel üks versioon laste saamisest

Poja paterdas täna peale lõunauinakut mulle (kes ma samuti omale väikese puhkuse lubasin) kaissu. Tüdrukud veel magasid.
Kallistasin seda mõnusat unesooja põnni, ise küsisides: "Mis sa arvad, miks sa mulle küll nii kallis oled?"
"Sest ma sündisin sinu kõhust," oli õige vastus varnast võtta.
"Ahaa! Aga kuidas sa mulle kõhtu said?" pärisin edasi.
Teadsin, et nad lugesid just vanaema juures raamatut "Kuidas ma maailma tulin".
"Tead, sellega on niisugune lugu," seletas üleöö targaks saanud väikemees tähtsa näoga, "et kui naine kallistab hässssti kõvasti ühte võõrast meest, siis sellest mehest hüppab seeme "vupsti" naise kõhtu. Tavaliselt üks, aga vahel ka mitu, siis sünnivad kolmikud!"