Valuviija

Laps nutab.
Ta sai haiget.
Tillukesed pisarad purskuvad silmist nagu ümmargused pärlikillud, kujutluses võiks ehk tasast klirinatki kuulda- kui vaid hele kisa seda õhkõrna heli ei summutaks...
Väikesed jalakesed juhatavad õnnetu nutja mööda kõikidest abipakkuvatest kätepaaridest. Ka siis, kui silmad pisaratest virvendavad, leiab laps tema- selle õige ravitseja, õige lohutaja, õige süle, kuhu suruda oma nutumärg näolapike ning siis juba julgelt, täie rinnaga kogu oma valu välja hüüda.
Ema on võlur. Hellalt tõstab ta õnnetukese põlvedele, surub pea õrnalt vastu rinda, kiigutab ning räägib tasa-tasa. Sõnad ei olegi lapse jaoks olulised, oluline on see, et valu saaks jagatud, et ema vaatab valule peale, et hetkeks on lapse maailmas vaid kaks tähtsat võitlejat, ema ja valu- ja et ema on alati võitja!
Ja siis puhub ema valu minema.
Lihtsalt- phuhhh!!!
Esimene häbelik naeruturtsatus vupsab üle huulte. Mõtle, mismoodi ta tegi... phuhhh! Naljakas!
"Varesele valu, harakale haigust, mustale linnule muud tõbi...", loetakse veel sõnad peale. Igaks juhuks. Sest valu pole ju enam! Vargsi libistab päikesekiir oma paljad jalakesed põrandale. Lipsti- sülest läinud! Põnev mäng jäi ennist pooleli... Juba tuleeen!
Oota, oota, kullake, vaatame ikka järele, kas lind viis valu kaasa!
Väike ja suur küünitavad aknal. Ennäe, sealt ta lendabki- suur must vares!
Oot-oot, tal on miskit noka vahel! Ongi ju lapse valu! Nägid? Kuhu ta selle pistab, mis sa arvad? Vaata-vaata, viskas tolle suure kännu taha. Mine, mine nüüd mängima, kullake, ruttu-ruttu!
Vaid üksikud luksed ning pisut tursunud silmalaud reedavad hiljutist nuttu. Lapsed unustavad kiiresti...
Üksinda valatud pisarad niipea ei unune. Ema teab seda. Ta silub vargsi oma juukseid ning vaatab aias toimetavat varest. Narrib teine koera, keksib otse kuudi ukse juures... vaat kui koer tuleb ja...
Ah, ega kätte ikka saa, rehmab ema käega ja naaseb koduste toimetuste juurde.
Päike on ka end juba õhtu poolele keeranud...

Kui hea on küllalt hea?

On päevi, mil ma ei kuule kordagi oma mõtteid. Tegutsen automaatpiloodil, sada protsenti teenindaval funktsioonil. Lakkamatu nõudmiste rahe peale tõmbub mu selg alandlikult kühmu, tegemata tööde hulk kasvab võrdeliselt trio korraldatud virrvarriga, kus pühas üksmeeles põimuvad nutt ja naer, hellus ja agressiivsus, lahkus ja kadedus- ning kunagi ei või arvata, missugusega neist kohtud järgmisel põneval hetkel. Noh, näiteks siis, kui supp parasjagu ülekeemisega ähvardab...
Kas pole suurepärane ajastus just siis mingi autojublaka pärast karvupidi kokku minna. Minu auto! Ei, minu! Ära löö mind! Emme, ta hammustas! Üüüüü...! Ääääää...! Kaks röökivat last ja kolmas, kes samaaegselt vaikse hääle, kuid täie otsustavusega otsemaid pissile nõuab, on vaid tilluke näide minu igapäevasest emotsionaalsest "menüüst".
Minut on pikk aeg. Minutiga jõuab üks pikali prantsatada ja haledalt nutma pursata, teine mu huulepulga sahtlist välja upitada ja sellega oma käed "veriseks" mökerdada, kolmas voodi alt lelu küünitada ja mitte- kättesaamisest kileda kisaga kogu maailmale teada anda. Mina jõuan minutiga majale kolm tiiru peale teha. Vabalt! Haigetsaanu süles, muide! Hingeldama ka ei võta enam, vot!(Valetan, kolmandal trepist- üles- tõusul ikka ähin küll veidi... , see on siis, kui avastan, et kätelemökerdatud huulepulk katab ühtlaselt ka kogu väikese kosmeetikahuvilise (või verejanulise, kui soovite) rinnaesist ning seljasolev pluus tuleb ilmselgelt välja vahetada. Ka see mahub minuti sisse!).
Petan end päevast päeva ühe ja sama mõttega- et kui ma selle, tolle ja veel kolmanda asja ära teen, siis istun veidi. Tean küll, et see mõte ei kõlba kuhugi, see on lausvale- sest sellist aega, mil rahus istuda saan, mu päevades ei ole ega niipea tulegi- aga ometi usun ma seda natuke. Iga päev uuesti. See mõte on nagu õlekõrs, millest ikka ja jälle kinni üritan haarata, iga järgneva hüppega tundes, et vot nüüd, nüüd see õnnestub- kuni õhtuhämarus jällegi üle taevalaotuse sõuab, sügisele omaselt iga päev minutikene varem, ning ma taas pettunult tunnistan, et üks päev Duracelli jänesena on loojakarja kareldud ning sõber üleväsimus ulatab ühiseks tegutsemiseks udulooritatud käe.
Huvitav, et sa oled kogu päeva kodus, imestab V. , ja sa ei märka neid vedelevaid asju seal nurgas ning seda, et puhas pesu on kolmandat päeva masinas ja juust lauale kuivama ununenud...
Ahsoo? Ei, ma tõesti ei märganud!
Märter minus langetab pilgu.
Raske tööpäev? Üks koosolek ajas teist taga? Polnud aega süüagi? Oh vaeseke! Ega minulgi pole söömisega kiita, haukan veidike siit-sealt, põhiliselt toitun laste jääkidest- aga noh, mis minust...
Meie siin sõime hommikust, käisime õues, lõunatasime, läksime tuttu, ärgates võtsime õhtuoodet- niisiis, ei midagi erilist... Tavaline ninnu-nännu. Ei, ma pole sugugi väsinud! Lapsehoolduspuhkus on nii mõnus, kas tead!
Sõdalane minus tõstab relvad.
Midaaa? Sa julged veel halada! Palun, ole siin järjest nädala jagu, ole esialgu üks päevgi, jah, kogenematule võib seegi osutuda surmavaks doosiks, äkki peaks igaks juhuks proovima poolega, abiks ikka- usu, ma jooksen seni tänulaule laudes ühelt koosolekult teisele, naudin süsteemi, kus koosolekule A järgneb kaljukindlalt koosolek B, ilma et sinna vahele pressiks end x kuubis planeerimatuid ja prognoosimatuid tegevusi, ja rääkimine seal koosolekul toimub ükshaaval, ei pea teistest üle röökima, ja minagi pean ülevoolavaid kõnesid, nautides oma rikkalikku sõnavara, kus "ära puutu" ja "ei tohi" on parasiidid ning kindlustunnet, et dokumendid mu laual ei ole peale kõne lõpetamist täis soditud! Koju tulles loodan sind leida õhetavana meie puhta ja õdusa köögi pliidi äärest, liigutamas valmimiseelseid ringe isuäratavas leemes, taamal lapsukesed hiirvaikselt nukukestega mängimas...
Tõstan märtri ja sõdalase koos poolkuivanud juustuga külmkappi paremaid aegu ootama.
Mina ise loobun kommentaaridest. Iga kommentaar sisaldaks kas õigustust või kaitsmist. Ma ei vaja kumbagi.
Ma ei taha endalt küsida, kas olen olen piisavalt hea. Ma ei taha ka kellelegi selgeks teha, et olen piisavalt hea. Samuti ei taha ma kellegi teise piisavat headust kahtluse alla seada. Sest ma ei tea, kui hea on piisavalt hea. Mis see teadmine annakski?
Tean vaid, et iga päev ja iga hetk selle kaosttekitava kambaga on tegelikult imestamist ja tänutunnet väärt. See kõik, mis minust endast kaosena tagasi peegeldub, pulbitseb neis pisikestes inimestes energia, uudishimu ja mängulustina.
Kas pole mitte nii, et täiskasvanuna kaotame oma siiruse ja eheduse, hakkame mängima enda või teiste kehtestatud (ja liigagi tihti mitte kõige paremini valitud) rolle, vajutades ühte ja sama käitumismustrit üle oma algse olemuse, lõpuks isegi uskuma jäädes, et too külgepoogitu on kõigest omapära, halvemal juhul aga saatuse kius. Kõige selgemini avaldub selline lõputu "rollimäng" kehvades paarisuhetes. Olen kõrvalt näinud (ja tõsi, mõnevõrra ka ise kogenud) alandavaid, manipuleerivaid, kiuslikke ja lausa psühhopaatilisi suhteid. Neist vähesed lagunevad. Inimestel on hämmastav kohanemisvõime! Ometi oleks ju palju elutervemaid teid!
 Laps ei pea teesklema, märtrit või sõdalast mängima. Tal ei ole vaja kellelegi midagi tõestada- lootuses, et ehk siis läheb paremaks...
Sa ei saa anda rohkem, kui oma parima, õpetasin Helisele, kui ta oli väike. Nüüd lisaksin sellele juurde- ja sa ei pea kellelegi tõestama, et andsid parima. Kui, siis iseendale.
Just seda oskust sooviksin praegusel hetkel ka ise kogu hingest omandada! Kas pole suur vedamine, et mulle lausa kolm õpetajat on saadetud? :)

Ülereageerimisest

Mõnel päeval kohe kisub viltu. Kõik tundub nii vale ja minu vastu töötav. Olen ühtaegu hajevil ja plahvatusohtlik. Ei viibi hetkes. Töötan aktiivselt "probleemide" kallal. Moodustan peas "purustavaid" vastulauseid inimestele, kes mind rööpast välja ajasid. Lahendan olukordi, mille lahenemine absoluutselt minust ei sõltu, kuid mis mind ometi enese kammitsaisse on köitnud, sest mulle tundub, et tean lahendust- ja mis kõige tähtsam- et see lahendus on õige! Ja ma ei saa üldse aru, kuidas teised inimesed selle harukordset lihtsust ei taba!
Niisugustel puhkudel tunnen, et olen väike ja loll. Suurele ja targale inimesele ei lähe seda tüüpi proleemid, millega mina "halbadel päevadel" maadlen, üldse korda. Suur ja tark inimene on kui paneelmaja- kõikumatu kobakas. Aga mina olen nagu õletuustidest onn, millest iga iga väiksemgi tuuleiil võib kõrsi katkuda ja nendega mu enda silma all muretult mängida. Ma ei saa ju end kaitsta ka, mu vastused pole piisavalt veenvad, verbaalne eneseväljendusoskus jätab soovida- ma pudenen laiali, kui end arusaadavaks teha soovin!  
"Sa reageerid üle", ütleb Helis.
Ühest küljest on tal õigus. Teisest küljest on imekspandav, kui vähe tänapäeval üldse kuulatakse teist inimest. Küllap on enamikul meist oma mõteterägastikki nii raskesti läbitav, et sinna vahele teise mõtteid ekslema lubada tundub juba mõeldamatu!
Mina aga ei oska käega lüüa. Ma ei oska sekkumist vajavatest asjadest mööda vaadata.

Viimati "võitlesin" meie valla transpordi koordinaatori(te)ga. Nimelt avati septembris pidulikult bussiliin Laagri- Haabersti. Eelnevalt oli parimate väljumisaegade väljaselgitamiseks korraldatud küsitlus, millest kumas läbi uhke loosung (mis tänaseks on minu poolt meie valla teiste samalaadsete tühjade loosungite kolikambrisse lennutatud)- "meie mõtleme oma elanike peale!". Braavo!
Imekombel ajad sobisidki! Minu ja V. kahepeale 10- aastane taksojuhistaaz oli jõudmas lõpule. Helis sai hakata bussiga koolis käima!
Septembri viimasel nädalal teatati aga Feissbuuki lehel bussiaegade muutumisest. Kellegi onunaisele nimelt need bussiajad ei sobinud! Jah, needsamad, mille väljaselgitamiseks küsitlus korraldati! Jah, needsamad, millega paljud inimesed usinasti kooli ja tööle sõitsid. See küsitlus ei lugenud enam. Vanematel tuli takso-plafoonilt taas tolm pühida...
Ma püüdsin selgitada. Tegin puust ja punaseks. Andsin nõu, mismoodi saaks nii onunaine, kui valla lapsed õigeks ajaks kooli-tööle. Nagu peaga vastu seina. Ei!
Onunaine saab ilusti tööle. Aga teisele hommikusele ringile väljuv buss on sunnitud nii kaua tühjalt peatuses seisma, kuni enam keegi sellega kuhugi ei jõua. Nihutame kakskümmend minutit ettepoole, oli mu igati asjalik palve. Ei!
Ja ta sõidab tühjalt...

Ma ei oska mitte sekkuda. Aga nüüdsel ajal enam lihtsalt ei kuulata...
Tegelikult ei kuulatud ka lapsepõlves.

Mu esimene klassijuhataja oli aukartustäratav vanem proua. Hea õpetaja- muidugi arvestades ka seda nüanssi, et vähestele tundub tema esimene õpetaja halb... Noh, igatahes ema arvates oli ta ka hea!
 Olin tundlik ja ebakindel laps ja püüdsin iga hinna eest õpetajale meele järele olla. Üldjoontes see õnnestuski. Muidugi oli õpetajal ka lemmikõpilane, A., ja see häiris mind veidi. Püüdsin veelgi tublim olla. Tõstsin tunnis kätt ja kaebasin, kui keegi halva teoga hakkama sai. Mul oli pidev hirm. Vahel tuleb seesama tunne sügiseti, lehtede langedes, uuesti peale. "Kuhu küll mu suvi jäi? Nagu külaline käis!", mäletan end laulmas muusikakooli solfedžotunnis. Mäletan, et vahtisin sealjuures aknast välja, endal süda täiesti saapasääres. Vahtralehed keerutasid akna taga lõbusat ringtantsu. Kastanidmunad kutsusid korjama. Aga mina pidin kooli, õhtusesse vahetusse minema... Äkki täna läheb midagi viltu?
 Kõrvalpõikena mäletan, et muuhulgas oli õpetaja ülesandeks õpilaste kodusid külastada. Selle kohta andis ta hiljem klassi ees üksikasjalikku tagasisidet. Mäletan siiani õpetaja sõnu, et T. kodu olevat tohutult räpane (ja mis seal salata, sellest tekkis sügav eelarvamus T., kui räpakolli suhtes. Mäletan üht neljanda klassi kokandustundi, kus keegi ei soovinud T.-t oma söögitegemise gruppi võtta. Viimaks meie võtsime. Mul oli kogu tunni süda paha ning ma ei maitsenud seekordset toitu keeleotsagagi... Koolivägivald? Ilmselt küll- kuid kas vaid laste süül? Pealegi- T. käed olid tõepoolest alati kohutavalt mustad- ainult, et tänapäeval lahendatakse seesuguseid probleeme tsipa teismoodi...) Õnneks õpetaja meie koju ei tulnud- elasime liiga kaugel...
(Ups, teema on ka pisut kaugele kaldunud!)
Ühesõnaga- nagu lapsed ikka, püüdsime olla oma hea õpetaja väärilised.
Ja siis see juhtus!
"Oma ranitsat ei tohi lahti jätta, muidu astub keegi sinna sisse", kõlas üks klassi reeglitest. Ranitsad rippusid laudade külgedele kinnitatud nagide küljes. Olime E.-ga korrapidajad. A. ranits oli lahti. Meie E.-ga astusime sinna sisse- muidugi meelega, aga õpetaja ju ei öelnud, et loeb vaid kogemata astumine! Ranits rebenes külje pealt katki.
Tunni algus. Kohus.
Kes oli klassis? Maris! 
Kes veel? Ei kedagi!
Õpetaja, õpetaja, tõstsin ahastades käe. E. oli ju ka!
E.! Kas sa olid klassis?
Ei!
Ei, E. ei olnud, sekkub ka E. pinginaaber.
Oli ju küll E. ka! Onju, E., et sa olid?
Miks sa valetad, Maris? E. ei olnud, jutul lõpp! Too päevik! Märkus! Ema kooli! Ranits tuleb kinni maksta!
Aga E. oli ju, ausõna!
Aitab jutust, marss kohale!
Ka ema ei uskunud mind. Tutistas. Karjus. Kartis, et lähen nüüd pätiks... Näe, juba valetangi nii, et suu suitseb, õpetaja ju ütles selge sõnaga, et E. ei olnud klassis!
Miks nad mind ei kuulanud? Ma tõesti ei tea!

Lapsed sikutavad mind varrukast, nõudes täielikku kohalolekut. Kordan mõtlikult nende poolt väljaöeldud lausejuppe ja lisan lõppu venitava "jaaaa...". Nad ei lepi. Ega nad rumalad ei ole! Nad taipavad ülihästi, et ma ei kuula! Algab nendepoolne kohtumõistmine. Nähtamatu "mull" mu ümber võtab vastu signaali "jonn", mis omakorda kutsub seesviibijas esile õigustatud pahameele. Jah, ka lapsed on täna nii sõnakuulmatud...
Korraga võpatan mõtete tulvast. "Mull" lõhkeb selgusttoova plaksakaga.
Ma ei kuulanud ju ka tegelikult nende ainsatki sõna!
Mõelda vaid, kui hiljem, aastate pärast, tahavad nad mulle öelda midagi väga tähtsat- näiteks, et E. oli ka juures, kui koolivenna kott katki läks- ja ma ei kuula...
Siis kordub ju kõik!

Vallaametnik istub mugavas tugitoolis ja loeb küüsi poleerides viimast naisteajakirja. Teemaks on "ei"-ütlemise võlunipid. Buss on liinil, sugulane rahul, võib küll lugeda!
Buss aga muudkui seisab ja seisab. Lapsed muudkui ootavad ja ootavad.
Helis on ülekoormuse tõttu loobunud öisest magamisest, minu asjakohased manitsused lähevad otsejoones "ülereageerimise" halastamatusse katlasse. Tahaksin ju vaid aidata. Tean, kuidas on hea!
Tean ise, ema!
Hea küll, mu väike... suur...
Lapsepõlve veerele bussi ootama jääda ei olegi ehk parim mõte.
Autovõtmed enne õiget aega oleks äkki paremgi...

Rattasõit

Ma sõitsin täna jalgrattaga kohvikusse. Mul oli seljas veidi üle põlve ulatuv seelik ja roosaka-lillaka-mustaruuduline lühike mantel, jalas roosad sukad ning madala kontsaga kingad, peas aga helelilla kootud kübar. "Kas nii lähedki?", küsis V. enne mu teeleasumist.
"Miks ka mitte?", imestasin mina.
Meil Nõmme-tüdrukutega oli nimelt naiseliku riietuse kokkulepe, püksid ning spordijope ei tulnud seega kõne allagi!
See, mida V. "nii minemise" all mõtles, selgus, kui pedaale sõtkuma hakkasin. Kella poole seitsme ajal oli küla vahel liikvel päris palju rahvast, eks vist oma õhtustel jalutuskäikudel. Minu lustakas möödumine tekitas kahinat ja küljemükse. Ei saa väita, et end mugavalt tundsin, pigem vastupidi. Ühele kihistavale noorteseltskonnale tahtsin lausa üle õla hüüda, et "kuulge, ma sõidan kohvikusse, meil on täna naiseliku riietuse kokkulepe ja ma tahan veini ka juua, saage aru!" Õnneks jõudsin õigel ajal sõnasabast kinni ning minus tõstis pead iseolemise õigus, mida vahel imelikes olukordades kaotama kipun. Selle kõrval aga väreles sõidu lõpuni ka mingi teine tundevarjund, mis tõstis mind otsekui mingi üksildase veidriku seisusesse.
Ühte sellist nägin ma hiljuti seismas Viru bussipeatuses. Üdini kentsakas mees, kes kandis ülipikka mantlit, torukübarat ja ümmargusi Harry Potteri stiilis prille. Tundsin ta julguse üle imetlevat poolehoidu. Samas mõjus ta aga kuidagi üksiku, lausa eraklikuna ning ma mõtlesin isekeskis, kas see ülirõhutatud omapära teda ka päriselt õnnelikuks teeb... Või on ta ehk vaid seltskonna värviandjaks, midagi kojanarri sarnast, mistõttu oma veidriku-staatuse tõttu igavesti üksi jääma on määratud? Küsida polnud mul muidugi julgust (nagu ikka), samas oleks ehk liiga tavaline vastus pettumusegi valmistanud!
Pidulike riietega pedaale sõtkuda pole ju mingi eriline julgustükk. Aga näete, ilmselt olen ma niivõrd harjunud halli massi sisse sulanduma, et pisikenegi kõrvalekalle, mõelda vaid- seelikuga rattasõit, tekitas minus tunde, nagu oleksin selle maa läbinud alasti...
Tõeliselt mõtlemapanev!

Suurem neist on kukeke

Ega õdedega pole elu lihtne!
Eriti kui ollakse nii tilluke- alles kaks ja pool!
Identitedikriis.
Tuju absoluuselt nullis.
Suured pisarad veerevad mööda põski allapoole.
Väike rusikas hõõrub nututati mööda nägu laiali.
Torssis huuled moodustavad loperguse ringi, mille keskelt tungivad ruumi udupasuna moodi kaeblikud helid. Üüü...!!!
Aidaku keegi! Ulatagu toetav käsi!
Öelgu poisile paar hääd sõna. Öelgu näiteks "jah, Jossike, ka sina võid endale sukapüksid valida!"
Aga ei!
Siin majas ollakse uskumatult kalgid.
Lisann valis helesinised roosade lilledega. Loviisa võttis sinise-punase triibulised.
Poisikesele ulatati vaid mingid inetud mustad... Üldse mitte sukakad, vaid kõige tavalisemad püksid!
"Jossike, sina paned need!"
Jossike, sina oled kehvem! Jossike, sina oled koledam!
Vihm nutab akna taga raskeid pisaraid.
Joss tihub toas.
Nüüd antakse plikadele seelikud.
Antagu ometi Jossile ka! Öeldagu omati "palun, Jossike, see roosa seelik on sinu!"
Aga ei!
Siin majas elavad julmuse kehastused.
Plikad keerutavad end peegli ees. Seelikud keerlevad õhus kui lilleõiekesed tasases tuules.
Vastikud mustad püksid ei mõista üldsegi keerelda!
Nutt vallandub uue hooga.
 Alles see oli, kui onutütar Susanna oma printsessikleidiga eputama tuli. Õed soovisid otsemaid eneselegi sääraseid.
Ja neile anti! Heldelt! Kummalgi kleidil täidlane gerberaõis rinnale kinnitatud, pikkus poolde säärde.
Imekaunis!
"Poisid ei kanna kleiti, Joss!", oli ema halastamatu.
Miks, mehed, vennad, miks ometi?
Kleitide kahinal sisenesid printsessid Ballisaali. Kuldkingakesed kõpsusid rõõmsalt. Pealtvaatajad (ehk siis õde Helis ja tema sõber) ahhetasid.
Ja siis saabus Joss. Jänesekõrvadega hommikumantlis. Ainsas, mida kapist iseseisvalt sai haarata. Ainsas, mida ise selga sai pusida.
Pidukingades. Mitte- kõpsuvates. Täistallaga.
Pealtvaatajate ridadest kostis alatu turtsatus. Mahasurutud, aga täiesti kuuldav.
Poisi suu oli pigistatud kitsaks kriipsuks.
Ärge rikkuge pidu!
See on kleit, on! Öelge, et on!

Keel suust väljas topib Jossike sukkpükse mustade mängupükste peale.
Mu kallis väike poiss! Kukeke kanakarjas.
Kui õnnelik ma sinu üle olen!
Ma tean, et midagi ei muutuks, kui sulle kleidi annaksin. Kui su turritavatesse juustesse kauni klambri kinnitaksin. Elu paneb niikuinii kõik paika!
Aga miski minus tõrgub. Mehed ei kanna kleiti. Mehed ei nuta. Mehed on tugevad.
Aastakümnetega pähetaotud tõed.
Ma ei tea, kas need väärivad su pisaraid...

"See suurem on teil poiss, eks ole?"
Jah, suurem neist on kukeke...
Kirju kukeke. Ka ilma särava kleidi ja lilleõieta...

Õpetuse kvaliteedist

Tänapäeval on Eestis väga põhjalikult mõeldud laste igakülgsete arenguvõimaluste peale. Sobiva huviringi saab välja valida juba vastsündinuealisele. Ilmselt on viimatimainitud mõeldud SJD leevendajaks ehk titemammade suhtlusvõrgustike loomiseks- ja selle mõtte kandjatena õigustavad nad oma olemasolu igati. Rootsi mängukooliski käiakse lapsega praktiliselt sünnist saati ning asja mõte on just see, et võõrsil sünnitanud emmed saaksid omavahel emakeeles suhelda, kogemusi vahetada, no ja selge see, et nad teevad tillukese beebiga ka laulutunni kaasa.
 Eestis on juba ammust ajast selline mentaliteet, et iga endast lugupidav emme peab oma võsukest võimalikult mitmekülgselt arendama. Tuleb ju juba varajases nooruses nii füüsiliselt kui vaimselt konkurentsivõimeline olla! Seega tuleb "päris" treeningutega nii 1,5-2 aastaselt kindlalt alustada :)
(See oli nüüd, eksole, naljaga öeldud, kordan naerumärgile lisaks)

Võtsin minagi oma kolmikud eelmise aasta varasügisel kaenlasse, et minna ühe paljukiidetud inglise keele kooli näidistundi- selle kooli "võlu-õppemeetod" pidavat nimelt lapsed õige pea inglise keeles vadistama panema. Ja kusjuures lapsi oodati juba kolmandast elukuust! Oleks niiväga tahtnud mõnda hambutut neljakuist uksel "How do you do" ütlemas kohata... Oleks olnud endalgi tore nii muuseas kusagil seltskonnas mainida, et "ah, minu lapsed käivad ka seal, ja teate, neil on inglise keel nii selge, et õumaigaad!"
Tegelikkus oli aga, vabandage väga, täielik "alle-aa". Näidistunni läbiviijaks oli nooruke plika, kes tahtnuks ilmselgelt olla sel hetkel kusagil mujal. Kõigil ei ole tagataskust võtta näitlejameisterlikkust siiras naeratus ka siis esile manada, kui tegelikult pahas tujus oled. Püüdis too neiu, mis ta püüdis, tulemuseks oli ikkagi tehtult viril-võlts irve, mis vähemalt minu lapsed küll nii ära kohutas, et nad enamuse tunnist koridoris veetsid.
Õpetuse põhiiva pidi olema "keel läbi muusika". Olen sama meetodit kasutanud lastele rootsi keele õpetamiseks. Tookordse õppematerjali koostasin sajaprotsendiliselt ise, arvestades väga täpselt kõiki selle keele omadusi, kaasa arvatud intonatsioon ja liitrõhud. Kõik eelöeldu "kudusin muusikasse"- ja teate, nad hakkasid väga ilusasti hääldama! Tõsi, kõneni me tookord ei jõudnud (kui lihtsamad viisakusväljendid, enesetutvustus ja ilm välja arvata), kuid see ei olnudki õpetuse eesmärk (tegemist oli eesti lastega, kes laulsid rootsikeelses kooris). 
Õpetuse edasiandmiseks oli väga hädavajalik musikaalse kõrva olemasolu. Seda nii minu kursusel, kui ka tolles õnnetus inglise keele tunnis, kus end silmnähtavalt ebamugavalt tundev õpetajakene plaadi CD-mängijasse surus ning seeljärel hale-naljakate liigutuste saatel midagi jorina-laadset kuuldavale tõi. Laul see küll ei olnud- ja ausalt öeldes häiris väga ka iseseisvat meloodia järeleaimamist! Ühesõnaga kõik, mis seal toimus, oli nii lubamatult ebaprofessionaalne, et karju appi! Seega ütlesin selgelt ja konkreetselt "head aega" niipea, kui "good-bye"-laulu viimane noot makis kustus. Oleksin ma enne edasistest õpingutest äraütlemist teadnud, mis see jama õieti maksab (loe: missugust rahasummat tahtis firma meiesugustelt tobukestelt välja pubata), oleksin ilmselt märatsema hakanud! Õnneks avasin lepingu alles kodus- ning siis rändas see juba kaminasse...

Õpetust on niisiis seinast seina. Enamus neist on "ainukordsed ja ülihead". Mõnikord näeb aga juhendaja silmist peegeldumas vaid ohjeldamata rahahimu (teen seda vaid selleks, et mina tahan ju ka palka saada!), sellal kui õpetuse kvaliteet on alla igasugust arvestust ja tunni sisu täiesti läbimõtlemata. Laps on muide haruldaselt heaks indikaatoriks- tema juba teesklema ei hakka, kui asi ei köida. Selle, kas tegemist on hetketujust või kehvast õpetusest tuleneva huvipuudusega, tunneb ka ilmeksimatult ära!

Hiljutine kogemus tunniga, mille üheks märksõnaks oli "loovus". (Ausalt öeldes muudab see sõna mind alati väga ettevaatlikuks, sest "loovuse" pähe võidakse meile "kaela määrida" mida iganes- tihtipeale, otse öeldes, lihtsalt mingit mõttetust.) Antud tunni idee võinuks olla suurepärane. Õpetaja aga ei olnud endale selgeks teinud mõningaid põhitõdesid, mida 2-3 aastaste laste juures elementaarselt silmas tuleb pidada!
1) Laps tuleb püüda "konksu otsa" (loe: lapse huvi tuleb äratada) kohe, tunni alguses. Kui ta "konksu otsast" ära tuleb, peab ta sinna "tagasi püüdma".
2) Last ei saa "konksu otsa" tagasi sama tegevuse lõputu kordamisega. See tüütab teda ja ta loobub edasisest koostööst. Tegevus tuleb kiirelt vahetada- köitvama vastu. Kusjuures ka järgmine tegevus ei tohiks kesta lapse jaoks igaviku. Hiljem võib proovida esimest tegevust korrata.
3) Pikk istuv tegevus on väikelapsele tüütu. Ta tahab kindlasti vahepeal karata.
4) Pikad, raske viisiga laulud tekitavad vastumeelsuse.
5) Ebamäärane (loe: ettevalmistamata) tunni ülesehitus ei jää lapsele ega vanemale märkamata.
6) Väikelapsele pole mõtet öelda, mida veelgi toredamat võiks teinekord tunnis teha. Ta ei soovi mitte vestlust, vaid reaalset (huvitavat) tegevust.
7) Vanematega vestlemiseks ei maksa tunniaega üldse raisata. Lastele ei meeldi, kui neile pika aja jooksul tähelepanu ei pöörata.
8) Telefon tuleks tunni ajaks välja lülitada
9) Kella ei tasuks pidevalt piiluda- see ei jää niikuinii märkamata.

Sellised väikesed näpunäited siis...
Üldiselt on aga Eestis asjad hästi. Valikut leidub igale maitsele ja tasemele. Toredaid pakkumisi on kehvadest enam. Küllap kehvad kaua ei kestagi.
Mu sõbranna ja kolleeg, kes hetkel Norras elab, rääkis "imelugusid" selle maa haridussüsteemist ja vaba aja veetmise võimalustest ja kvaliteedist. Sellega võrreldes pole meil siin kurta midagi!
Mis aga ei tähenda, et peaksime ka halvaga nurisemata leppima...

Kanaemadus

Mulle jõudis täna järsku kohale, et mulle meeldib olla kanaema.
Istusin parasjagu kolmandas ummikus, et ära tuua Helise tont-teab-kuhu unustatud mobiiltelefon.
Olin täiesti rahulik.
Auto seinad olid kui müürid minu ja muu maailma vahel. Salongi täitis rahustav barokkmuusika. Väljast kostis närvilist tuututamist. Kõik inimesed ruttasid kuhugi.
Tuul sasis puude kolletuvaid lehti. Seegi tundus kuidagi närviline. Kiiresti, sõrmeotstega rapsitud.
Nagu Helise hommikud.
Kaos, kiirus... üksindus.
"Ema, sul ei ole vaja tõusta", ütleb tema.
Mul on vaja tõusta. Ausõna.
See ei ole ainult tema pärast.
See on minu ja tema pärast kokku.
Kallistus enne teeleminekut. Vihmavari.
"Mine, mine nüüd, jääd bussist maha!"
Tühi pudrutaldrik. Ääre alla unustatud c-vitamiin...
Kas jõuan? Öösärk laperdab sügistuules...
"Kallis, unustasid!"
"Häh, emme, sellepärast siis..."
Näib tühine?

Läksime kolmikutega laupäeval judotrenni. Tunnid toimuvad Koplis. Kusagil pärapõrgus. Laupäevahommikune Kopli tervitas meid päikesepaiste, kuid ootuspäraselt veidi karastunumat hinge nõudvate vaatepiltidega. V. tahtis juba esimest tõenäolist narkarite punti silmates otsa ümber keerata. Minu taluvuspiir asetseb märksa kõrgemal. Silmitsesin suure huviga räämas õuedesse kogunenud, taburettidel istuvaid ja maailma asju arutavaid rätikandjaid eidekesi. Loendasin reedeõhtusest liigvõtmisest (või pigem piaajalisest tsüklist) segaseid joodikuid ja noorte elujõuliste meeste peaparanduskampasid allakäigutrepi tühjussehaigutaval mademel. Püüdsid end kujutleda sealsesse keskkonda väikeste lastega, või veelgi kohutavam, teismelisega, elama. Sealgi ju elatakse. Masendav.
Kõige masendavama mälestuse tollest esimesest trenniminekust ei jätnud mulle aga sugugi  mõni Kopli kirju taustaga  inimene. Selleks oli hoopis "inimene meie endi seast", naine, ema. Ilmselt oli tegemist lahkuläinud perega. Väike poiss oli umbes kolmikute vanune. Ta toodi samuti trenni. Ema parkis auto otse meie oma ette. Isa masin oli veidi eemal. Ema haaras lapse kaenlasse, tormas ootava isa juurde, viskas poisikese tollele sülle ja kukkus sõna otseses mõttes hüsteeriliselt üle tänava kisendama. "Sa jobu oled mind alt vedanud! Sa vead mind kogu aeg alt, igavene närukael!" See oli tõeliselt verdtarretav! Mees püüdis naist vaiksel häälel rahustada. (V. nõudis vaiksel häälel teistkordselt lahkumist.) Õnneks lahkus aga too närvivapustuses ema suhteliselt ruttu. Ta tormas valjult nuttu kõõksudes autosse ja lahkus kummide, vaatamata oma pojakese poolegi. Musist ja kallist rääkimata...
Katkised hinged. Suured egod. Ja kõige tähtsa ja närvesööva kõrval üks tilluke laps...

Ka mind on elu proovile pannud erinevate katsumustega. Olen olnud mahajäetu, kaassõltlane, reedetu... Tean, kui õudseid hetki võib elu vahel pakkuda. Tean, kui meeletult raske võib olla hingelisest kaosest edasi liikumine.
Ometi ei ole ma kunagi oma tuttavaid, isegi kõiki sõpru, rääkimata lastest, oma probleemidesse pühendanud (muidugi, mida vanem laps, seda raskem on neid varjata). Armastan alati rõhutada, et eneseanalüüsivõimega inimese erutus- ja pidurdusprotsess peavad olema tasakaalus. Lausa kuritegu on mu jaoks täiskasvanu elukoorma asetamine lapse kõhetutele õlgadele!
Too ema röökis end tühjaks. Laps vaatas vaikides pealt.
Tean, et hiljem püüab ta aidata. Siis taipab, et ei suuda. Siis tunneb, et vajaks hoopis ise hoolimist ja abi. Ja siis lööb käega...
Jah, muidugi on ka ema vaid inimene. Kuid ikkagi olen ju mina, ema, see, kes lapselt esimesena küsib, kuidas päev on läinud- eeldamata, et tema südant valutaks, kas ma oma kannatuste all ei nõrke. Mina olen see, kes vapralt ärkvel püsib, kuni ukseklõps märku annab, et ta jõudis koju- mitte ei oota lapse öist kontrolli, kas ehk hullusehoog mind nööri järele haarama pole sundinud. Hurjutan mõttetu arvutisistumise, puuduliku ööune ja ilmale mittevastava riietuse pärast. Rõõmustan südamest, kui telefonist kostub "Emme, mul läks nii hästi!". Olen tüütuseni olemas!
Näib tühine?
Näigu pealegi!

Kas sa õunad võtsid?
"Jaa-jaa!"
Õnnistatud päeva siis, kallis laps!
Kolmikud on vist ka juba ärganud...