Kooli, kooli!

Käisin täna beebidega esimest korda mängukoolis. See toimub kaks korda nädalas Rootsi kiriku ruumides ja on mõeldud eelkõige Eestis elavatele rootsi peredele nende rootsi identiteedi hoidmiseks. Lastele tähendab mängukool teiste rootslastega suhtlemist ja rootsi lastelaulude õppimisest, ühiselt rootsi pühade tähistamist jms. Emadele aga on see mõnus võimalus oma emakeeles suhelda. Meie läksime sinna põhiliselt sellepärast, et mu rootsi keel on kangesti rooste läinud ja vajab kerget suhtlusravi. Lapsedki vajavad hädasti suhtlemist väljaspool kodu taipamaks, et maailm ei koosne ainult emmest, issist ja suurest õest ning ülejäänud meie koju sissetungijad (loe: külalised) on vaenlased. See, et nad "mää, mää valge talle" asemel "bää, bää vita lamm" hakkavad laulma, ei oma mingit tähtsust. Nagunii peavad nad õige varakult selgeks saama, et keelte kohapealt- nagu teisteski tähtsates asjades- valitseb maailmas täielik segadus. Miks siis mitte selles orienteerumisega juba praegu algust teha?
Nüüd aga mõningad tähelepanekud minu aasta ja kaheksakuuste praeguse suhtlusoskuse taseme koha pealt. Loviisa. Kolmik number üks. Põhiline vaenlastetõrjuja meie kodus. Teeb väga kõva häält, kui keegi ilma tema kutsumata saabub (aga ta ei kutsu kunagi kedagi- talle piisab emmestki, tegin selle kohta lausa laulu:). Teeb veel kõvemat häält, kui too võõras tuppa siseneb. Teeb võimatult kõva häält, kui ründaja emmega vestlusse üritab asuda. Päästeoperatsioon õnnestub tavaliselt hästi ja Loviisa poolt kutsumata külaline (mis siis et minu poolt kutsutu) taganeb mõne aja möödudes uksest, kus sisenes, kõrvad kisast huugamas. Täna sisenes Loviisa aga tundmatusse tsooni (mängukooli) väga julgelt ja südikalt. Rind ees astus mängutuppa ja kogu sealveedetud aja jooksul ei kuulnud ma temalt piiksugi. Polnud tema territoorium, polnud vaja kisada. Mänguasjad ootasid Loviisat, Loviisa tuli ja mängis kogu südamest!
Lisann. Kolmik number kaks. Solvuja sünnist saati. Kuna pidi juba emaüsas ebamugavust taluma, mis jätkus ka nooremas imikueas, on solvunud kogu inimkonna, eelkõige aga emme peale. Miski ei sobi. Lisanni tuju juba naljalt heaks ei tee. Külalisedki kuulgu Lisanni valjuhäälset hala. Ja ärgu nad püüdkugi Lisanni puutuda- näpuotsagagi mitte! Hala valjeneb järsult ja moodustab Loviisa sõjakisaga omapärase dueti. Pole viga, nad on ju lapsed, see on loomulik, ütlevad külalised, ise end vargsi minekule sättides- aeg ju hiline! Ja kõrvakuulmine ka kallis. Tänagi sisenes Lisann tundmatusse tsooni (mängukooli) halvatujuliselt ja viskas end algatuseks ukse ette pikali. Ma pidin ju kuidagi teised ka sisse saama, seal on üsna järsk trepp. Saingi. Lisann kaenlas. Ehmatab teine muidu kõik mängukaaslased nutma. Emmed aga vaatasid kogu seda kentsakat sisenemist kangestunult pealt. Aidata ju ei saanud. Lisanni ei tohi puutuda! Näpuotsagagi! Kohapeal läks õnneks paremaks ja järgmine solvumine tuli alles siis, kui tahtsin Lisanni mängukoolist ära viia. Oli see vast solvang!
Karl Johann. Kolmik-poiss. Mõnus sell. Tegude tüüp. Võib olla mürakaru. Aga võib ka veidi haledaks muutuda. Näiteks kui keegi külla tuleb, Loviisa vaenlase ära tabab ja sõjakisa teeb, Lisann aga tulija peale kogu oma sovumise välja valab- vabalt võib siis juhtuda, et ka poisikese meel mõruks muutub ja ta veidi vingus näo ette manab. Mine tea, äkki ongi too võõras kuidagi ohtlik? Õnneks Johanni tõttu külalise kõrvakuulmine oluliselt ei kahjustu. Johann on lutipoiss. Talle tuleb lutike suhu panna ja juba tuuseldab tuttav mürakaru mööda tubasid. Täna sisenes Karl Johann tundmatusse tsooni (mängukooli) Lisanni solvumiskisa saatel ja oli veidi nõutu. Ta oli ühtäkki korraga nii hale kui vapper. Tuiskas ennestunustavalt mängutuppa, siis aga tegi haledalt üiiii ja jooksis tagasi. Ehh, ei julge ikka hästi... Lutt täitis jälle ülesannet ja poiss sai kenasti mängima. Ta natuke küll pelgab teisi lapsi, eriti kui nood parasjagu sama asja himustavad kui tema, kuid üldiselt võib Johanni suhtlusoskusele panna tugeva neli plussi:) Kevadeks on viiepoiss, kindel see!
Üht viga ma enam ei tee. Autot parklasse ei pane, vaid sõidan otse kiriku hoovi. Täna oli küll kena tulek ja kena minek. Õues sadas paduvihma ja tuul tahtis kõrvad peast rebida. Minu trio aga leidis parklast kolm porilompi. Teletupsud õpetasid, et lompides saab plärtsutada. Ühesõnaga kolmikud jooksid laiali! Igaüks plätserdas oma lombis ja edasi liikuma saada oli neid võimatu! Ma olin hullumas! Parklast sisse ja välja sõidavad teatavasti autod. Mulle ei meeldinud sugugi mõte, et mõni mu plätserdav jõmm autole ette peaks jääma- sest siis jäävad ka teine ja kolmas, mul on aga vaid kaks kätt. Isegi kui peaks olema mõistev autojuht ja kannatlikult ootama, kuni ma tahtmatusest-ära-minna-visklevaid noori vägisi lompidest ära tirin, ei ole mul sugugi soovi kellelegi seda kentsakat vaatemängu etendada. Õnneks läks kõik hästi (loe: sain röökiva trio turvaliselt esmalt kirikuõue ja tagasitulles autosse) ning nüüd, päeva lõpus, võin nagu ikka rõõmsalt õhata:
elu on tõepoolest lill ja lapsed selle kaunid õied!

Hüvasti, kaunis suvi!

See suvi jääb kauaks meelde! Kõndisin ühel õhtul koduõues, oli juba pime. Soe. Olin paljajalu. Hingasin suurte sõõmude kaupa sulnist suveõhku ja mõtlesin endamisi, et vaat selle tunde jätan meelde. Turvaline oli. Rohus siristasid miljonid ritsikad- sel aastal alustasid nad juba õige vara, juba juuli esimeses pooles. Kõik lõhnad, mis minuni jõudsid- küllap oli seal segu sadade päeval õitsenud taimede õite lõhnailust, mis öösel moodustas pehme ja mõnusa järelkaja veel ühele kaunile päevale- tekitasid minus ääretu rahu ja heaolutunde, kõik tundus olevat paigas ja õige. Kui lihtne on tegelikult inimese rahu kõigutada! Piisab mõnest, oh mis mõnest, ühest ebameeldivusest, kui kogu tasakaal lööb kõikuma. Üksainus kellegi poolt hoolimatult pillatud sõna võib rikkuda kogu päeva. Üksainus viperus jääda kauaks kummitama. Ja seda "plaanivälist" juhtub paraku iga päev. Iga päev on seega rikutud. Inimesed viibivad tihti pidevas kaitsepositsioonis, valmis valimatult vastu tulistama ükskõik millele. Vahel ei kuulatagi, mida õieti "vastaspoolel" on öelda, kuulid hakkavad tagalast juba enne lendama, kui lause lõppenud. On see hirm või alaväärsus, mis meid sellisteks teeb? Näiteks ma ise. Kui solvunud ma vahel olen! Mille üle? Enamikel juhtudel ei tea hiljem isegi. Analüüsin mingit olukorda või dialoogi üha uuesti ja uuesti, püüdes sealt leida veelgi rohkem uusi tahke, mis mu pahameelt õigustaksid. Mõtlen end uuesti antud situatsiooni ja kujutlen, kuidas nüüd oskaksin vastaspoolele äsada! Miks ma ei mõista vahel kohe üldse, et kõik inimesed lihtsalt ei mõtle samamoodi nagu mina? Miks ma ei tunnista, et igaühel on õigus oma arvamusele? Jah, mind kritiseeriti, kuid kas see kriitika oli ilmtingimata solvav? Oli? Aga miks ma seda siis üleüldse tähele panin, rääkimata südamesse võtmisest? Lahmiv kriitika ju räägib hoopis solvajast mõndagi. Madal enesehinnang? Mnjah... Või selline situatsioon. Ütlen kellegile midagi, no võtame näiteks mõnele emmele: sul on kena tugev laps! Lihtsalt tore laps on, tundub nii rõõsa ja roosa. Otsemaid tõmbub too ema aga krampi, veab suu kriipsuks ja teatab: on küll tugev- aga ta pole üldse paks! Taevane arm, ma ei tulnud selle pealegi, et last paksuks pidada! Võin kihla vedada, et too emme murrab veel kaua pead, miks ma teda solvata tahtsin ja mida ta mulle ütlema oleks pidanud. Madal enesehinnang? Mnjah... Selliseid seiku on pea iga päev. Liiga tihti tunnen oma kaaslasi (ja ka iseennast) kaitsepositsioonil olevat. Kes meile haiget tahab teha? Kelle eest me end kaitseme? Oh, elaks me ometi hetkes! Tajuks iga sekundi kordumatust, mis otsekui tuuleõhuna meile uusi positiivseid muljeid kannaks! Kas keegi ütles midagi halba? Oh pole midagi, juba järgmised sekundid puhuvad selle eest, tehes ruumi uutele headele sõnadele, tegudele, olukordadele... Kogu elu ei saa ju olla soe ja lõhnadest tulvil nagu too sulni suve hilisõhtu, kus kõik tundus olevat nii hea ja paigas. Sel hetkel olid lihtsalt kadunud kõik rahuröövivad segajad. Sama paigas on kõik aga ka edasipidi. Ka praegu, mil väljas ladistab vihm ja ulub külm tuul. Ka siis, kui tuleb keegi ja ütleb midagi kohatut. Ka siis kui ma ise kellegi rahu tahtmatult häirin. Mul on veel palju õppida! Head uut kooliaastat! Aitäh, kaunis suvi, kordumatute hetkede eest!

Vanaema juuksed...

...olid nii pehmed, kui täna ta pead silitasin. Ta istus sellesama maja esikus, kus oli lapsena üles kasvanud ja nüüd suve veedab, sest üksi enam hakkama ei saa. Pehmed hallid juuksed...
Vahel mulle tundub, et ema on liiga karm temaga. Tõreleb. Läheb närvi. Samas saan ka temast aru. Ei ole lihtne vanainimest hooldada. See on ikka väga raske- nii füüsiliselt kui vaimselt. Nii et tegelikult on ema väga tubli, et selle enda peale võttis- keegi teine meie suguvõsast ei oleks praegu selleks võimeline. Ja ta annab kindlasti oma parima- nii nagu tema oskab ja suudab. Müts maha!
Ometi on mul tunne, et vanaema on praegu nagu mõni ese, mida ühest kohast teise tõstetakse. See ei ole sugugi viide kellegi valestitegutsemisele või tegematajätmisele, on lihtsalt kurb. Ta istub, kuid vestlusest osa ei võta- sest nagunii ei saa aru ja kellelgi pole ju aega ega viitsimist midagi üle seletada. Söök tõstetakse taldrikule, ole hea ja söö. Riided antakse selga, palun, kanna. Kui tahad, mine maga, kui tahad istu niisama. Ta tundub olevat loobunud.
Aga mulle tundub, et temas on siiski veel sisemist potentsiaali. Ma arvan, et see "teine maailm", kus ta aeg-ajalt ära käib, on vajalik selleks, et oma kujutlusteski elamist mängida. See "teine maailm" on ju tegelikult rikas, fantaasiaküllane ja hea. Seal on ka temal oma roll.
Tunnen praegu teravalt, kui õudne on lause "ei ole aega". Need kolm sõna hõlmavad hirmuäratavat tegelikkust, kus igaüks meist jookseb kuhugi, ajab mingit seletamatut "oma asja". Kui kokku saadakse, on kõigil tarvis ühe hingetõmbega ära rääkida kogu "asjaajamise senine kulg", kusjuures ega kedagi ju huvita teise asjad, peaasi, et omad lagedale saab lobisetud! Nii hüpatakse kiiresti ühest teemast teise, vürtsitatakse igat neist mõne sealsamas pähekaranud kommentaariga ja niiviisi kapates veedetaksegi kogu koosolemise aeg (ning ilmselt kogu elu). Kel enam jaksu ei ole pöörase tempoga kaasa joosta, arvatakse "ringist välja". Jäetakse üksi.
"Kui näed, et jäetud sa üksinda
siis näed, et elu ei naljata
kuid nalja nõuab siit igamees
ma parem siis istun kolde ees"
J. Liiv

Ma ei oska ka ise seda olukorda muuta. Tahtsin väga vanaemalt küsida, kus siis ikkagi oli see kool, kuhu nad iga päev 5 kilomeetrit kõndisid. Tahtsin küsida veel nii paljut, mida seni küsinud ei ole- varem küsis vanaema ju alati MINU elu kohta- ja kus ma siis armastasin talle lobiseda, tema kuulas ju alati! Ta tõepoolest kuulas alati- kiirustamata, huviga! Nüüd oleksin mina tahtnud kuulata...
Aga lapsed on väikesed ja ei anna asu. Nii ma siis sättisingi end jälle kord teele ja ainus, mida teha jõudsin, oli silitada vanaema pead. "Küll me varsti kohtume jälle", ütles ta. Küll me kohtume, kallis vanaema- ja küll ma siis küsin... Seni las jääda mu kätesse Su juuste pehmus, et sellega oma laste päid silitada...

Enesekriitiline

Viimasel ajal olen väga rahulolematu. Kuulen end kõnelemas ärritunud toonil. Leian end mõtlemas asjadele, mis üldse minusse ei puutu. Olen "eelmal" ja ei kuula, kui keegi minuga räägib. Ühesõnaga, teen risti vastu elementaarsetele oma eluga rahuloluks vajalikele käitumismudelitele, ise teadmata, miks. Lisaks sellele tunnen ja näen, et mu alakõht vajaks peale keisrilõiget tublisti trenni, et sama saledaks ja kenaks saada, kui oli enne sünnitust. Aga ometi ei võta ma kõige vähematki ette. Miks? Varem ei väljunud ma ealeski kodunt rasvaste juuste või plekiga pükstega. Nüüd olen ka selliseid möödalaskmisi lubanud. Miks ometi? Naine peab alati särama! Vingumine ja enese käestlaskmine ei ole andestatav ka siis, kui ollakse kolmikute ema. Kõik algab peast. Mitte ainult pestud peast. Selgete mõtetega peast. Sealt, kus mõtted liiguvad tähtsate asjade suunas- muundumata kritiseerimiseks, klatshiks, lahmimiseks, teiste elu lahkamiseks. Suu võiks olla koht peas, kust läheb sisse kvaliteetne, tervislik toit, välja aga tuleksid head ja lahked sõnad. Enamuse ajast võiks suu kinni seista. Kuulamiseks. Ma ei taha olla üks, kelle kohta öeldaks, et see räägib vaid iseendast. Ometi on nii raske jätta vahele pressimata, kui keegi teine vaid iseendast räägib. Mille nimel? Kõrvadele langeb tänapäeval niigi suur koormus! Vahemärkus: Käisin just kaubanduskeskuses shoppamas. Igas poes tagus eri tümps. See väsitas nii tohutult! Ühes kaupluses tahtsin teha nii kiiresti kui võimalik- ja unustasin kleidil, mida proovisin, luku lahti tegemata, jäädes sellesse kinni! Ilma naljata. Olin kleidisse täiesti kinni kiilunud, suutmata liigutada kumbagi kätt. Nii valus oli! Ometi pidin kuidagi sellest vastikust kleidist müüjat kutsumata välja rabelema- sest inimesel on pähe loodud veel ühed vajalikud asjad- silmad! Need oleksid pidanud ju lukku märkama! Pöördun siinkohal teemasse tagasi. Mina kasutan oma silmi arvutiekraani passimiseks. Liiga palju. Valikuta. Muidugi- on inimesi, kes teevad seda sada korda rohkem, kuid minul oleks oma napi vaba ajaga palju mõttekamat teha. Nii olengi oma silmad selle tehis-suhtlusvahendiga nii tehislikuks muutnud, et need enam inimestele silmagi ei taha vaadata. Silmside suhtlevate inimese vahel on aga ääretult oluline. Jah, ma vahel lausa sunnin end oma lastele silma sisse vaatama. Sealt näeb nii palju siirust- ja tarkust! Miks ei ole see mulle enam loomulik? Mille või kelle eest ma põgenen? Praegusel ajal, mil elu väikeste laste ümber keerleb, on ääretult kerge kõik möödalaskmised selle olukorra kaela sokutada. Mul ongi ju raske! Aga see raskus ei puutu ju üldse siia, sellesse konteksti, mis mõjutaks minu iseloomu ja käitumist teiste inimestega. Enesevalitsemine ja kriitikameel nii oma välise kui sisemise "mina" suhtes peaksid säilima ka stressirohketes olukordades- juhul kui inimene on stabiilne. Teiste sõnadega- emotsionaalselt intelligentne inimene suudab kriisisituatsioonis orienteeruda. Nüüd oleks ka minul aeg kolmikute kattevarjust välja hüpata, end kokku korjata ja jälle rahulolu poole püüdlema hakata. Helis pakub mulle juba pikka aega võimalust temaga koos kõhulihaseid treenida. Kas mitte see poleks ilus esimene samm? Soovin Helisele õnnistust homseks saksa keele eksamiks! Lähen ütlen seda talle silma sisse vaadates.

Tööhoos...

Kolmikud armastavad väga tööd teha. Loviisa on korrapidaja. Tema valvas silm jälgib, kas kõik on nii nagu kord ja kohus. Kui olen temalt midagi palunud, täidab ta palve viivitamatult ja sirgeselgselt. Vahel muutub ta liigagi aktiivseks. Näiteks kui palun mähkme prügikasti visata, võib sinna sattuda ka mõni tee peale jäänud mänguasi või riideese- nii et pean olema tähelepanelik. Näiteks üsna mitu sokki on juba salapärasel moel haihtunud... Karl Johann on koristaja. Kogu aeg on meil nii koletult must, et vaene poiss peab alatasa tolmuimeja või harjaga ringi tuuseldama. Lapp sobib ka imehästi- seda eriti siis, kui midagi vedelat on juhtunud maha minema. Oh kus saab siis hõõruda ja puhastada! Lisann on meil aga intellektuaal. Tasakaalukas. Mitte harjaga tuuseldaja. Mitte korrapidaja. Ta ei taha häirimist. Tema töö on mäng. Ta võib pikka aega raamatut vaadata, kui keegi teda segama ei tule ja lapiga üle ei tõmba:). Täna panin talle potti veidi kamapalle, mida ta puulusikaga innukalt segas, imiteerides minu söögitegemist. Asi oli niikaua rahulik, kui teised avastasid, et Lisannil on midagi toredat teoksil. Nad tahtsid ka! Muidugi lõppes see kõik kakluse ja kisaga ning Lisann oli asjade niisugusest käigust silmnähtavalt nördinud. Siis palusin ma abi abi nõudepesumasina tühjendamisel. See mõjus! Silmapilkselt oli trio jälle rõõmus ja lausa lendas masina poole, silmis võistlustahe, kes saab mind rohkem aidata. Sellega on vaid üks "aga"- ma pean olema kärme nagu sisalik. Nad küll võtavad nõud masinast välja ja ütlevad imearmsasti "aitäh"- aga ega nad ei oota- kui ma piisavalt kiiresti antavat vastu ei võta, lasevad nad selle põrandale kukkuda, et ruttu uus haarata. Käib ju võistlus, kes on kõige tublim. Kui nüüd lisan, et nõudepesumasina ees on kivipõrand, pole vaja rohkem midagi kirjutada. Õnneks toovad killud õnne! Ega ainult pisikesed töökad pole- ka suur on tubli! Helis lõpetab üheksandat klassi ja noh, peab mainima, et elurõõmust pakatav ta neil päevil just ei ole. Aga saab hakkama. Tema kahjuks ei saa oma ärategemist nõudvaid asju mulle taldrikuna sülle visata, et kas püüan kinni või mitte. Ta võtaks hoopis minu koormat vähemaks, ühtlugu küsides, kas vajan abi. Kuiväga tahaksin hoopis temale abi pakkuda, aga ei jaksa. Piinlik, aga ei jaksa talle isegi hommikul putru keeta! Ajal, kui ta veel mu ainus laps oli, tegin seda hommikust hommikusse. Aga nüüd... Nüüd olen lihtsalt olemas. Olen, mõtlen, elan kaasa. Armastan. Armastus on kõige tähtsam. Kõike, mida teha, peaks tegema armastustundega. Oleks mul ometi tarkust seda enesele päevast päeva korrata. Siis jõuaksin kindlasti palju rohkem!

Üheksandikud

Käisin täna Helise 9. klassi lõpuaktuse koosolekul. Nii lapsed, vanemad kui õpetajad said avaldada mõtteid, milline see päev peaks välja nägema, et võimalikult meeldejääv ja kaunis oleks. Muidugi ei mõtle kõik inimesed ühtmoodi, aga küllap vaieldakse ka need punktid sirgeks, mis täna vaidlemata jäid. Nagunii tuleb ilus ja südamlik päev! Aga mitte sellest ei taha ma kirjutada. Ma tahan kirjutada hoolimisest. Ma ei tea, kas lapsed saavad aru ja kui palju nad üldse sellele mõtlevad, kui palju neist tegelikult hoolitakse! Kui tähtsad nad meie jaoks on! Tegelikult on see ju loomulik. Nii peabki. Aga kuna eelmine, st. meie põlvkond tuleb "õndsast" nõuka ajast, kus kehtis stiil "vanemad käivad tööl, lapsed koolis, teineteist ei segata, kui vanemal kooli asja on, siis tingimata millegi halva pärast"- siis ilmselt just sellepärast läksid mu mõtted täna aega, kus ma ise üheksanda lõpetasin ning tekkis võrdlus sellega, mida nüüd, oma lapse sama tähtpäeva eel kogesin. Õigupoolest ei olegi mul 9. klassi lõpetamisest mingeid mälestusi. Ma ei mäleta isegi seda, kas mu vanemad olid aktusel! Rääkimata sellest, kes esinesid, kõnelesid... Meeles on vaid see, et õhtu ja öö veetsime kogu klassiga (või osaga?) minu juures ning varahommikul käisime Ülemiste järve ääres päikesetõusu vaatamas. Kellelegi ei ole midagi ette heita. Vanemad hoolisid ju minust samamoodi, nagu mina oma lastest. Südamest südamesse kõnelemist oli lõpmata palju vähem. Aga küllap nad hoolisid. Lihtsalt aeg oli teine. Kool oli rangelt kool, õpetajatest pole midagi kirjutada, kui mõni värvikam karakter välja arvata (aga see on juba teine teema). Küllap nemadki oleksid rohkem hoolinud, kui nii oleks kombeks olnud. Lihtsalt aeg oli teine. Sellest on praegu väga kahju! Siis olime meiegi õnnelikud- noored inimesed ju ei oskagi eriti õnnetud olla- ja kui oma kompleksidest ja muust, mis sind välismaailmast sissetunginuna on väärastanud, veel aru ei saa, võtadki elu täpselt nii nagu see parasjagu on. Aga nüüd, juba üksjagu elukogenuna, käib küll rinnust valus jutt, et miks pidi see nii olema. Kus olid inimesed, kes meie saatuse pärast südant valutasid? Miks nad ei öelnud meile, kuiväga nad meist hoolivad? Sain kõigest hoolimata "äärest kinni ja vinnasin end üles". Ma ei saanud arugi, kui tubli ma olen! Olin ju pidevalt kuulnud vaid halvustamist. Jah, halvustamisega kaugele ei jõua. Head lapsed kasvavad vitsata. Mul on vähemalt üks ette näidata! Üks tubli, tark ja terve närvisüsteemiga üheksandik. Varsti kolm veel! Kallid lapsed, ma ei jäta teile kunagi ütlemata, kui tähtsad ja erilised te olete! Per aspera ad astra!

Aasta ja neli kuud

Oh aeg, kus nüüd toimub alles kiire areng! Tundub nagu neil endil oleks ka kogu aeg tuline kiire, nii tohutult möllatakse, jookstakse ja kakeldakse päevad läbi. Minu raugematu jõud on mõne päeva lõppedes igatahes päris otsakorral. Aga tegelikult on see ju ainult positiivne! Eriti tundub see praegu siin mõteldes ja kirjutades nii... MITTE aga siis, kui mõni nublu tuleb vastu, nuga hooletult suunurgas või teine on kusagilt mingi jubeda juhtme ära vinnanud ja üritab seda elu eest seinakontakti suruda või kolmandal on puulaaste suu täis jne., jne...
Igav ei tohi neil olla, siis läheb jamaks. Seetõttu püüan igasse päeva mõne põneva tegevuse või käigu organiseerida. Täna näiteks käisime kingaklubis. See on üks tore koht, mis pole päris pood ja seetõttu väga sobilik ka kolmikutega minekuks, kui kingi vaja. Ja kingi meil vaja oligi. Muidugi juba kingaklubis sees olles muutus minu arvamus sellest, kui lastele põnevast kohast kiiresti. Neil hakkas palav ja pidev kingade proovimine ajas nad hoopis närvi! Sellest hoolimata suutsime seal väikesel pinnal vastu pidada poolteist tundi. Õnneks oli ka õde Ellu abiks. Kolmikute sõber Laura oli ka oma emme Janikaga ja koos suutsime selle ruumi muuta tõeliseks sõjatandriks! Väljusime siis, kui pool poodi oli tühjaks ostetud ja lapsed lõplikult küpsed.
Täna oli üldse imelik päev. Hommikul sadas lund. Tundus, et isegi kolmikud olid sellest hämmelduses, aga suutsin nad päevast rõõmu tundma panna sellega, et lugesime üle rõdulaudadel rippuvad sädelevad veepiisad. Nii ei tundunudki hommik enam rusuv ja hall. Igas päevas leidub päikesekild, seekord rippusid need killud lihtsalt vihmapisaratena rõdutala küljes, iseenda raskuse all järjest pikemaks venides ja lõpuks ükshaaval maha potsatades. Ilus!
Üritan nii palju kui võimalik lubada lapsi end abistada. Kuidas nad seda naudivad! Näiteks nõudepesumasina tühjakstegemine. Nad on kolmekesi kobaras koos, haaravad oma väikeste käekestega läbisegi nõusid ja ulatavad mulle, ise võidukalt hüüdes "aitäh", "aitäh". Pean olema nobe, sest ega nemad ei oota. Kui ei võta, lasevad näiteks taldiku lahti ja haaravad järgmise, ütleme tassi järele. Mis taldrikust kivipõrandale kukkudes saab, ei ole vist vaja kirjutada. Aga kuna killud toovad õnne, ei ole ma ka väga pahandanud. Pealegi olen enamasti kärme!
Paar päeva tagasi, kui jälle sadas, lõime vihmale käega ja läksime ikka õue. Lasime oma ämbrid vihmaveetorust välja vulisevat vett täis ning kastsime sellega tulpe. Mis siis et sadas! Tulbid said vett topet, aga meil oli rõõmu kui palju- ilmselt on inimesele sisse sündinud vajadus olla vajalik. Kui kolmikuid nende töö eest valjuhäälselt kiita, on nad nii tähtsad ja rõõmsad, et juba see vaatepilt väärib kogu üritust!
Pesumasinast meeldib neile pesu ka välja võtta. Aga kuna seal ruumis on palju pesuvahendeid, pesupulbreid ja muud lastele mitte nii sobivat, muudab nende sealviibimine mind tavaliselt üsna rahutuks. Pealegi sellega juhtub ka alalõpmata äpardusi. Kuna ka meie sauna ahjusuu on pesumasina ruumis, hoiab V. seal küttepuid. Ükskord, kui olime masina pesust tühjaks teinud, arvas Loviisa, et mis ta siin nii kurvalt ja tühjalt ikka seisab- toppis puid täis! Õnneks tuli asi ilmsiks enne, kui uue pesu otsa jõudsime visata. Kena oleks küll pesumasinaga halge pesta!
Üks suur uudis on meil ka sellest kuust- Lisann hakkas seisma! Jah, ta on küll nagu vastsündinud talleke oma peenikeste ja värisevate jalgadega, aga ikkagi seisab! Minul kui emal on eriti uhke ja rõõmustav seda vaadata. Mu väike päikesetüdruk, Sina, kelle pärast olen nii palju muretsenud, ja kes Sa isegi oled kurvastanud, vaadates oma õde-venda jooksmas, nüüd on veel natu-natukene jäänud ja ka Sina võid neile naeru lõkerdades järgneda!
Jah, olgu möllu ja müristamist, olgu nuttu ja kaklust, olgu pahandust või lihtsalt pillerkaaritamist, ometi on lapsesilmad kõige siiramad, kui nad emalt abi või kaitset või kiitust või süllevõtmist ootavad. Lapsed on imelised!